Seda, mida pole veel ära olnud, see ei ole veel läbi saanud ega ära
lõppenud – seega see ei saa olla ega ole ebaõnnestunud, sest
tulemust ei ole seni, kuni lõppu pole veel olnud – lugu alles
kestab ja koguaeg on olemas võimalus valida, kuidas ja mida teha –
olla olemises – astuda järgmine samm oma teel.
Üsna sageli tõuseb inimeses ühe hetke sees protest seal oleva
vastu ja kasvab tahe teisale ära minna või lootusetuses sunnib
tahtmine teda paigale jääma – inimeses on vajadus muuta olukorda,
kui soovitut tulemust pole veel kätte saadud ja sellest tulenevalt
tundub, et ollakse ebaõnnestunud ja seega on kõik läbi – „Kui
minul täna ei ole, siis mina ei saagi!”
Inimeseks olemise keerulistel hetkedel peab olema ettenäidata
tõestus selle kohta, et inimene, üldse ja kindlasti, jõuab poolelioleva looga lõpuni st õige tulemuseni. Tõestus selle kohta, et inimese teekond on olnud kordaläinud, peab olema
vettpidavana mustvalgel kirjas. Kui seda tõestust ei ole kusagilt võtta ega
ettenäidata, siis tundubki inimesele, et mitte miski tema teel ei
ole võimalik – tema on lõplikult ebaõnnestunud ja parem õudne
lõpp, kui lõputa õudus.
Inimeses endas on tahe lugu lõpetada, sest see, mis ei ole veel ära
lõppenud, see on alles pooleli ja kui, siis selles pooleli olevas
kohas küsitakse, et kuidas läheb ja kuidas siit edasi läheb, siis
ei ole vahel justkui mitte midagi väärtuslikku vaatamiseks ulatada, sest
lugu alles kestab ja lõppu pole veel ära olnud ning seega ei ole ka
tulemust, mida hinnata. See, mis oli, see oli juba ära ega taga enam kindlalt seda, et soovitud tulemuseni üldse kunagi jõutakse
– selle kohta ei ole võimalik anda garantiid. Sellest tulenebki
uskumus, et ollakse ebaõnnestunud, kui pole olemas nähtavat ega
käegakatsutavat tõestust, et ükskord õnnestutakse st jõutakse
arvestatava tulemuseni.
Inimeses on tahe pooleli olev, st käesolev, hetk ära lõpetada, et
anda enesele võimalus uuesti alustada. Hing saab oma sündi
inimesena korrata, kuid inimene ei saa oma käesolevat elu uuesti
korrata ega oma teed käies, iseenda kogemustest õppimist pooleli
jätta. See, mis on olnud, see on juba läinud. Inimene seisab olevas
hetkes, kus kõik on alles ja võimalik, sest siit sellest kohast
teeb ta esimese sammu järgmisesse hetke – iga samm on uus algus,
mille inimene ise astub oma elu luues. Inimene ei ole ebaõnnestunud
ega saagi seda olla, sest tema ei ole veel ära olnud – Hing
inimesena on olemas.
Seni kaua, kuni tee on inimese jalge all, tema teekond alles kestab
ja kui selle nime ning näoga aeg saab lõpetava numbri, siis Hinge
rännak ajas jätkub, sest tema kõnnib oma teel edasi. Hinge teekond
Inimesena kestab ja igas oma elavas hetkes kirjutab ta oma lugu
edasi.
Marianne
26.05.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar