Minu teekonnal on see neljas maja, kus enne seda kui mina pärale
jõudsin oli juba pikalt elatud – minu kodumajad on olnud eakad.
Igal majal on olnud oma aja lugu, kuid ometi on need olnud sarnased - majad on olnud ehitatud peremeeste poolt oma perele elupaigaks, aastad lendasid mööda ning
esimese pere aeg oli ammu läbi saanud ning vahepealse aja jooksul
tubades kõndinud ära läinud.
Esimesest perest jäänud jäljena oli alles maja, ei asju ega
esemeid. Vahepealsete aastate pikkus oli olnud nende aega kustutav.
Inimesed olid läinud ja nende järelt argipäev ära koristatud.
Uued luuad olid majad seest tühjaks pühkinud. Nägin majades
pealelaotatud kihtide alt seda esimest ja algset joonist, kuid majad
olid minuni jõudes kui kestad – need olid tühjad – meid ei
sidunud ühte miski muu, kui nimed omaniku rea peal, aadress ja ühine
soov elada selles majas. Nägin nimesid, kuid ei teadnud ega tundnud
inimesi. Lood möödunust olid aegade tolmuga kaetud, polnud kedagi
neist rääkimas ja ega ma poleks osanud varem ka tõeliselt kuulata,
sest majad olid saanud MINU omaks ja nii jäid inimesed kaugele –
nad ei ulatunud mind puudutama. Tulijad kirjutavad aegade jälgedele
oma loo iseenda näoga.
Iga maja on olnud omal moel katki – edasi andjad pole ise tahtnud
seda endale koduks – nemad olid oma elu ja loo juba teisale
kolinud. Majad on olnud ilma elava soojuseta – tundsin eespool
olijatest jäänud tühjust – esimestest jäänud jäljed olid
kustunud. Mina ei saanud nendesse astuda - asusin lagedatesse
tubadesse omanäolist kodu looma ja õuele, võimust võtnud looduse
sisse, oma radu kõndima. Ehitasin enda oma, iseenda lugu, mis algas
minu ajaga – eelmine oli ära olnud ja lõppenud – see ei kestnud
minu ajas edasi.
Olen tundnud puudust ja igatsust selle pärast, et majadest oli
kadunud algusega seotud elu – esimeste perede argipäev – miks,
milleks ja mida ning kuidas mõeldes olid majad saanud just sellise
vormi ja näo, mis kunagi oli, kuid mida enam ei olnud. Esimesed
ahjud olid läinud, uksi oli lisatud või suletud, aknaid
suurendatud, maja juurde ehitades selle välimust muudetud, tubade
eesmärgid muutunud – need olid ajas tehtuna jäänud jäljed,
rääkimata seintest ja põrandatest, mis katsid algust.
Tean, et minus on igatsus sideme järele – vajan järjepidevust.
Aeg lennutas minu ema oma sünnikodust kaugele maale. Tagasi tulles
ta ei tohtinud kodumajja tagasi minna ja ega ta poleks seda saanudki
teha, sest see oli juba uute elanike oma. Argised jäljed olid teiste
poolt kokkupühitud ja sugulaste poolt alles hoitud riismed olid
esemelised – mõned kapid, lusikad, liuad – minuni jõudis vaid
üks luuletuste, salmide ja lauludega kirjavihik – omast ajast üles
kirjutatud. Ei ole pilte, kirju ja lugusid nende juurde - vanavanemad olid enne mind lahkunud. Ka emal
enesel ei ole neid palju ja ta ei ole tahtnud katkenud ajast rääkida,
sest tema hirmud ja valud seisavad tõkkena ees. Isa, kui Isa mul ei
olnud ja tema ning tema pere aja looga mina ei ole kokkuseotud, sest
ma ei tea seda.
Usun, et see sidemete nähtav katkemine ajas on olnud minu poolt
tehtud otsuseid mõjutav – minul on olnud mitu kodu. Ma ei ole
võtnud üle minule läbi aegade edasi antut, vaid olen ostnud ja
saanud kasutamiseks ning kingituseks endale majad, mille sees olen
mingi aja kodu mänginud ja siis edasi läinud. Olen alati uskunud,
et vot see ongi ja siia jäängi igaveseks, kuid oma teel edasi
kõndides, siiski omast lahti lasknud ja edasi astunud.
Omal moel olen igas majas tundnud vajadust ühenduse järele –
vajanud sidet läbi aegade – seda, mis seal minuga minevikust
kõneleks – seda ei olnud. Mina tulin ja olin – ma ei kasvanud
majaga ühes selle algusest ühte. Olen kasvatanud, maad puudutades, juuri ja tundnud,
et siia jään ja hoian, et ise anda edasi, kuid olen kaks maja ära
müünud ja ühe tagasi andnud. Esimesest kodust läksin, sest ei
saanud st ei tahtnud seal enam olla, kui kadus see, mis oli minule
oluline – vabaduse avarus. Tundsin ennast uutest naabritest
ümberpiiratuna ja sunnituna muutuma – mitte tahtma seda, mida
vajasin – oma rahu, vaikust ja varjatust. Teisest kodust
lahtilaskmine ei olnud kerge, kuid mõistsin, et mina üksi ei
jaksanud seda hoida ega näinud võimalusi seal oma unistusi ellu
viia. Olin kõndinud endale lähemale ja ei vajanud enam nii avaraid
oma Mina piire väljas, mida tuli korras hoida. Kolmas maja oli meile
kasutada antud ja seda ei saanud omanäoliseks koduks ehitada ega
luua, sest sellel oli kindlate nägemustega omanik olemas.
Esimeses kolmes majas seisin ühel hetkel aja sees, kus mõistsin, et
mina ei saa enam muuta sealset ja sellega seonduvat selliseks nagu
mina seda enda jaoks vajasin – lasin lahti järgmiste jaoks, et ise
edasi astudes ulatuda soovituni – leida koht, kus saan muuta
reaalselt ja nähtavalt – hoida alles olevat parimal võimalikul
moel ja anda sellele enese nägu minu ajast lähtuvalt.
Täna oma kodus elades ma enam ei arva, et see siin on minu jaoks
igavene. Tean, et olen siin vaid ühe aja, mille pikkust veel ei tea.
Selle maja ja koha annan kord edasi sellele, kes tuleb siia peale
mind. Mina hoian teda alles ja elan siin ning see aeg ei ole
igavikuline ega jääv, sest mina liigun ajas enese loona edasi.
See maja siin on ennast minuga sidunud – olen tundnud eelmistest
elanikest jäetud jälgi ja kirjutanud neist lugusid – olen neile ruumi
jätnud ega pole tahtnud nende olemas olemist ära kustutada. Maja
peremees ja perenaine kasutasid olemas olevat selleks, et luua
vajaminevat – kui nemad poleks jätnud, siis mina ei oleks saanud
seda üles leida. Selles majas olen lõpuks kohtunud selle maja ja inimeste
aja looga, sest siin on olnud ja on kohti, kus aeg on peatunud
aastakümneteks. Leidsin, väljaehitatud majaosa veel väljaehitamata
toast, hulgaliselt inimeste sõnu läbi aastate, 1900-st kuni 1950-te
aastate lõpuni. Poole sajandi jooksul väljaantud erinevaid lehti,
ajakirju, postkaarte, raamatuid, kalendreid, reklaame, teateid jne.
Mõned neist liikusid edasi kohaliku muuseumi kogusse. Teised on
alles ja ootavad otsuseid. Eile õhtul sirvisin aastakalendreid,
leidsin 1913 aasta oma seest majaperemehe poolt ühe aasta jooksul
ära tehtud tööde nimekirja – oma käega kirjapandud read, millal
ta millist maja külas värvis ja kelle mööblit korda tegi. Selles
raamatus tundsin ehedat puudutust – sidet aegade vahel, sest
lugesin tema enda poolt kirjapandud sõnu.
Täna loon alles olnust, seda omal moel alles hoides, meiega ühes
elavat Maailma. Maja ei ole enam tühi kest, sest mina kasvan
tasakesi temaga ühte – siin ei mul vaja kaitset ega tõestamist,
et see on kõik on minu oma ja tõmmata piire enda ning olnu ja
välise vahele ning ette. Täna tean, et see aeg siin ei alanud
minuga, vaid mina olen osa sellest, mis kord oli ja kord saab olema –
mina olen üks lüli, kes sai selle, mida saab edasi anda –
inimeste aja loo, mis vahel on lausa väljakannatamatult tolmune ...
Marianne
23.05.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar