Majadel on lood ja majades on Aegade mustrid – paigas paigale jäänud tunded

Kui kahel naisel,

ühes Ajas, eri ajal,

ühes ja samas paigas

olid samad tunded,

siis ajad ühte sulasid

ja üks läbi teise

oma lugu jutustas ...

„On sügises nukker kurbus,

kui üksi olen jäänud -

kõik, kes on käinud,

on ära näinud,

on uuesti läinud

ja enese taga ukse sulgenud.

Kurbusel on lilla värv,

mis sireleid meenutab,

kevad on alles kaugel -

mina mäletan teda,

kuid veel ei näe

ega käega katsuma ulatu.

Vajuvad märjad piisad

mööda klaasi alla -

mina ei nuta,

kuid pisarad voolavad

väljaspool mind.

On sügise ja on kurbus,

üksindus on hinges -

aeg on mööda läinud,

kuid olen veel alles jäänud.

Kõik oleks nagu alles eile

veel olemas olnud,

kuid tühjades tubades

vastukajav vaikus

on haigutav tühjus

sellest, mida enam ei ole,

neist, keda minuga ühes enam ei ole.

On kurbuses lahtilaskmise hetk,

mil seista olnu ja tuleva piiril -

on aeg sulgeda
iseenda poolt kirjutatud raamat,
mis, kui uks,

juhatab olevast välja

eesootavale teele.

Meie – minu aeg on läinud mööda,

see märkamatult on saanud otsa,

üksi jäänuna

ei ole kedagi alles,

kes jääks maha,

jääks üksinda 

ja tagasi vajama -

on aeg minna teele.”

Marianne

07.05.2020.a