Teisipäev, 25. september 2018

Miks meie suhted meid ei rahulda I – Kas muutumine on võti suhte parandamiseks





Kui kaks inimest otsustavad luua suhte, siis selle sees moodustub kahest Mina -st ühine ruum – Meie. See on koht, kus ühes olles on kahel inimesel koos hea ja turvaline olla. Selles kohas on olemas sellele suhtele omane miski, mida nad vaid koos olles kogeda, tunda ja jagada saavad – Meie sündis, sest koos olles on Meil parem.

Aeg möödub ja inimesed avanevad ning seetõttu on seal, Meie sees, vahel väga hea olla, aga vahel jälle meeletult halb ja valus elada, sest selles, Meie sees, just nende kahe inimese vahel, sünnivad just sellised tunded. Selle, Meie sees, tõusevad erinevad teemad selle jaoks, et inimesed, kes on Mina ja Mina, saaksid, Meie sees, ühiselt iseenda ja partneritena kasvada. Inimese muutudes kasvab temas vajadus muuta Meid ja Meie muutudes tõuseb vajadus muutuda inimesel – see on pidev liikumine. Meie sees otsitakse teemadele lahendusi, kas koos või siis eraldi ning aeg-ajalt soovitakse, et teine muutuks ja kui enam kuidagi muud moodi ei saa, siis muututakse ise või muudetakse ennast teadlikult. Kuid see ei tähenda, et siis lahenevad kõik teemad. Oh ei, siis ollakse vedanud, ühine Meie, Ameerika raudtee algusest kõrgusesse ja alles nüüd läheb õige sõit lahti – Mina ja Mina ühises vagunis üles ja alla kihutamas.

Ühine Meie on üks osa inimesest ja kui tal on Meie sees halb olla, siis ta proovib seda osa enda sees muuta, sest ta otsib lahendust, kuidas Meie -t parandada. Inimene püüab muuta seda osa oma elust, mis võib ta ilma jätta sellest, mis on talle oluline. Inimene teeb jõupingutusi, et kohas, kus ta näeb ohtu teda hoidva sideme katkemiseks, jõuda oma sõnumiga teise inimeseni, et näidata talle, mis lükkab neid teineteisest lahku. Kohas, kus Meie -st võib taas saada Mina ja Mina, püüab ta leida lahendusi, kuid need on tema enese näoga ja ei pruugi ulatuda teise mõistmiseni.

Muutudes muudetakse oma elu. Jah, see on nii, kuid see ei tähenda, et kõik ümbritsev selle muutuse kaasa teeb. Võib ju mõelda, et muutudes muutub kõik ilusaks, tuntakse ennast hästi ja ollakse õnnelikud. Oh, ei, kaugel sellest. Iga inimene käib oma rada mööda ja see, mis on ühele oluline ei pruugi sedasama teisele tähendada. Muutudes toimub muutus ennekõike inimese enda sees. Muutus muudab seda, kuidas ta Maailma näeb, sest vahetub tema vaatenurk ja sellega seoses juhtub tihti nii, et see, mis võis varem olla veel okey või millest osati mööda vaadata on nüüd alasti tõena seismas keset tuba – mööda ei pääse ja nähtamatuks ei muuda, sest muutudes libisesid valede loorid enesepettuse eest.

Ikka ja jälle juhtub, et ühise Meie päästmise asemel vastandutakse, seistakse vastamisi ja ollakse üksteisele takistuseks teel. Esimene keerab ennast teise poole ja soovib, et teine saaks aru, et nii ei saa enam edasi minna, sest see tee viib ummikusse. Kuid teine ei saa aru, miks esimene ei lase tal harjunud suunas edasi liikuda – miks muutuda, kui rada on juba sissetallatud.

Vastandutakse, sest inimeste sees on hirm, et teine ei hoia ega väärtusta ühist Meie -t. Inimene, kes on muutunud ja näeb läbi vahetunud vaatenurga alasti tõde ning võimalikke lahendusi ei taha enam vanal moel edasi minna. Teisel võib ka halb olla, aga ta püüab oma Maailma hoida muutumatuna paigal, kuid teise sammud teevad selle keeruliseks ja tema ei saa enam vanaviisi edasi elada.

Kui ühises ruumis on Meie asemel Sina ja Mina, siis tuleb vajadus muutuda sundusena, kohustusena muutuda teise pärast ning seda võetakse isiklikult ja hakatakse teisele vastu, sest ei osata näha seda, mida muutus või muutumatus tähendab ühisele Meie -le. Vastandudes seistakse oma territooriumil ja kaitstakse iseennast ning kui lugu algas Meie kaitsmisega, siis lõpuks võib see eesmärk silmist kaduda. Inimene võib muutuda lootuses oma suhet paremaks muuta, kuid üksinda on keeruline Meie -t „korda teha”, sest kui teine seisab iseenda eest ja pärast on ta ühise Meie seest välja astunud.

Ühine ruum on selleks, et koos olles on enam kui üksinda käies, kuid kui koos olles tuntakse ennast üksinda, siis on kas üks pool või mõlemad teisele seljad keeranud. Kui kaks inimest ühises ruumis vastandusid, siis nad vaatasid peeglisse ja see, kes ei suutnud ennast vaadata, keeras selja. Ta ei tahtnud või ei suutnud võtta vastu teadmist, mida ta oli teinud või tegemata jätnud. Selga keerates ta ei vaadanud enam peeglisse ja hoidis ennast turvatundes, kuid ta võis ka rünnata sõnade või teoga, et lõhkuda pilt, sest tema sees kasvanud tunded ähvardasid tema enese olemas olu ja selles kohas ei olnud tal kohta ega mõistmist ühisele Meie -le.

Tegelikult oli peegeldunud peegeldus aus pilt sellest, kus ja kuidas ollakse ning küsimus oli selles, kuidas minna edasi, kuidas hoida ühist ruumi alles nii, et olles koos on mõlemal hea olla ja on ühine teadmine, et Meiena on parem kui Mina ja Mina eraldi. Kui ühist osa ei leita ja teisele otsa vaadates nähakse kuristikku, tunded kasvavad ja sunnivad ennast kaitsma, siis ühine Meie on katki ja ollaksegi Sina ja Mina. See on valus tõdemus, et ühel inimesel üksinda, muutugu ta nii palju kui tahes, ei ole võimalik ühist Meie -t parandada ega koos hoida ka siis kui püütakse teist kaasa vedada või liikuma lükata. Mis või kes hoiab siis koos, kas need on ühised kohustused ja lapsed, kes tähistavad Meie piire, kuid kui kohustused saavad otsa ja lapsed kasvavad suureks, kes või mis tähistab siis Meie -t.

järgneb


Marianne

25.09.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar