Kaks inimest loovad kohtudes
suhte, kus kahest Mina -st moodustub ühine Meie. Kaks inimest
astuvad loodavasse suhtesse ühel või mitmel sarnasel põhjusel ja
neist saab suhtele alus ning raam. Kuid sealjuures on igal inimesel
veel mõni teadlik või teadvustamata vajadus, miks ta seda suhet
vajab ja on kindlasti olemas üks soov – tema salajane sõnastus
iseendale, mille täitumist ta sellelt suhtelt ootab. Soov ongi see
siht, mille inimene tegelikult endale seab ja seda rada järgides ta
ka suhtes kõnnib ja oh üllatust, see soov täitub, sest ta saab oma
suhtelt just selle, mida ta selles soovis soovis. Kuid, kuidas ja
mida ta soovis ning miks täitunud soov teda ühel hetkel enam ei
rahulda?
Suhte argipäev näeb välja
selline, et koos täidetakse neid ülesandeid, mis endale ühiselt
valiti, et jõuda ühise sihtmärgini – see on alguses paika pandud
rada. Kuid millegipärast see inimesele
ühel hetkel enam ei sobi
– sellest ei piisa.
Inimeses kasvab nimetu rahutus, sest ta soovib, ootab ja igatseb oma
suhtelt midagi veel lisaks sellele, mida ta sealt juba saab. Inimene
arvab, et küsimus on muutumises, kas tema ise või teine ei oska või
ei taha muutuda selliseks, et suhtes oleks hea olla. Ta usub, et kui
õigesti muutuda või midagi muuta, siis on seal, ühise Meie sees,
taas hea olla.
Kui inimene astub loodavasse
suhtesse, siis ta astub sinna tervikuna ehk kõige sellega, mis
temaga kaasas käib. Kui kohtuvad kaks Inimest, kellest üks on Mees
ja teine Naine ning nad otsustavad moodustada paari, siis neist
saavad abikaasad või elukaaslased ja kui nad saavad lapse(d) siis
nad on ka Ema ja Isa ning veel võivad nad koos olles olla ka sõbrad,
töökaaslased jne, aga kindlasti on nad Mina ja Mina ning seal
kusagil peidus on ka nende loovus ja sügavam olemus. Seega on suhtes kaks inimest, kelle tervikud
moodustuvad nii paljudest erinevatest osadest. Kõndides
sellel ühisel teekonnal inimesed kohanevad ning kasvavad ja selle
käigus nad kaardistavad iseennast, sest nad saavad endast üha
teadlikumaks ja muutuvad läbi selle endale nähtavamaks – nad
saavad kontakti oma erinevate osadega.
Oma teel kõndides, endale
lähemale jõudes, inimene kasvab ja avastab ennast, ta vaatab ning
tunnetab iseennast, oma elu ja suhet teisiti. Ta näeb nüüd, et
tema sees on nii palju erinevaid osasid ja ta soovib üha rohkem olla
oma elus ning suhtes tervikuna. Kuid ta ju astus suhtesse tervikuna,
miks ta siis nüüd korraga tajub, et ta ei ole seda? Inimene astus
suhtesse sellena, kellena ta ennast sel hetkel defineeris – see oli
tema, keda ta tundis ja teadis, kelle kohta ta ütles: „Mina olen
...” ja just sellele osale endast, kas teadlikult või
alateadlikult, ta kaaslase valis. Inimene nägi teises inimeses seda
osa, mis sidus neid kahte kokku ja läbi ühise Meie sai võimaluse
luua oma ellu energiat, mida ta sel hetkel vajas, sellele osale
endast, kellena ta just siis Maailmas kõndis.
Ennast otsides avastab inimene
enda peidus olnud osad ja kasvades tegelikult alles nüüd tervikuks,
tunnetab ta ka oma
suhet, ühist Meie- t, teisiti. Ta oleks justkui teise inimesega
koos, aga samal ajal ka mitte, ta tunneb ennast tihti
üksikuna ja seda, et
teine ei mõista teda. Ta otsib teise inimesega
kontakti, et parandada oma enesetunnet ja tugevada oma sidet teisega.
See tegevus kukub tal
sageli kohmakalt välja
ega saavuta eesmärki, sest tegelikult ta ei mõista, mis temaga
toimub, mis juhtus, et nüüd on nii nagu on – suhe on, aga tema
arvates see enam ei tööta, sest temal on selle sees halb olla. Ta
tunneb ennast lõksus olevat, sest on proovinud ennast mõistetavaks
teha, püüdnud muutuda ja muuta, kuid ta ei leia väljapääsu.
Küsimus on selles, et kui mitme
osaga endast inimene tegelikult sellesse suhtesse astudes teise
inimese osadega ühise sideme lõi. Millised olid need osad, mida ta
siis endas juba tundis ja teadis, mille kohta ta ütles kindlalt:
„Mina olen...”, sest tundes iseennast ja teades, kes ta on, oskas
ta üles leida ja näha teises inimeses seda osa, mis tema enda osa
paariline oli. Kui inimene suhtesse astudes veel ei tundnud ennast
ning leidis teises üles ja lõi sideme ainult ühe või paari osaga
endast, siis ülejäänud tema osad, mida ta siis veel ei
teadvustanud olid ikkagi olemas, kuid nendega sidet ei sõlmitud.
Nüüd ennast avastades ja erinevaid osi teadvustades otsib inimene
ka neile kohta ühises Meie -s, sest ta on teadlik, kes ta on ja
soovib tunda partneriga sidet ka nendes osades.
Inimene kasvab suhtes tervikuna,
sest ta on kogu aeg tervik, kuid algul ta ei olnud
teadlik oma erinevatest osadest, sest ta ei olnud
veel teadvustanud neid ega elanud
olemusena läbi nende,
kuid ometi mõjutasid
need osad, kogu aeg, alateadlikult tema suhteid. Inimene otsib oma
suhetes endale kodu, kus tema tervik looks
suhte teise inimese
tervikuga, olles nii teineteisele
teiseks pooleks
Mida inimene oma segaduses otsib
– Inimene ei tea, kes ta on. Hing tuleb siia Maailma oma õppetunde
läbima, hing ei ole ainult mees või naine, hing on üks tervik läbi
aja, kuid siin Maailmas saab hing keha, millel on soo tunnused,
füüsilised ja füsioloogilised väljendusvormid, raamistik
ühiskonnas jaotatud ülesannetega jne. Siin, selles elus on hinge
ülesanne õppida, kuidas läbi oma olemuse väljenduda Naise või
Mehena – leida enda seest üles see pool ja luua oma elu läbi
selle poole ja just
sellepärast ta otsibki enda kõrvale teist, selgelt väljendunud
poolt, et moodustada koos tervik.
Kuid seni, kuni Inimesel
pole sisemist selgust, kes ta läbi oma olemuse siin Maailmas on,
väljendub ta lihtsalt olemusena, olles kui kesksoost, sest ta on
mõlemat, olles vajadusel Mees või Naine. Ta teab ja näeb, kes ta
soo järgi on, kuid ta väljendub läbi õpitu, kogetu ja teiste
inimeste.
Ühise Meie sees on inimesel
vastaspool olemas, aga kui
see suhe ei rahulda inimest, siis ta ei moodusta teise inimesega
ühtset tervikut. Miks ei ole tervikut, kui on olemas Mees ja on
Naine? Küsimus
on inimese kasvamise loos, kui ta on pidanud oma olemas olu eest
võitlema, on pidanud olema see, kelle kohta ta ütleb: „Mina
pean!” aga ta ei pea olema Mees või Naine, sest ta peab täitma
nendest rollidest lähtuvaid ülesandeid ja ta ei defineeri seega
ennast: „Ma elan, sest
mina olen Mees (Naine).” Sellise inimese jaoks on tema sugu talle
roll, mida ta saab täita alles siis,
kui tema vastaspool on tema kõrval.
Seega
talle tundub, et ühises Meie sees
saab ta olla see osa siis, kui teine laseb tal
olla, sest
teine inimene on
tema teine pool ja
ta arvab, et ta saab olla Mees
(Naine) alles läbi teise
- „Mina
olen, kui Sina oled, sest
kui Sina oled Mees, siis järelikult Mina olen Naine”.
Segaduses Inimene
ei tea veel, kuidas olla
Mees või Naine läbi oma olemuse, olla ka siis kui ta on üksi, on
ilma rollita.
Marianne
26.09.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar