Kolmapäev, 26. september 2018

Miks meie suhted meid ei rahulda II – Mis on tegelikult selle tunde taga





Kaks inimest loovad kohtudes suhte, kus kahest Mina -st moodustub ühine Meie. Kaks inimest astuvad loodavasse suhtesse ühel või mitmel sarnasel põhjusel ja neist saab suhtele alus ning raam. Kuid sealjuures on igal inimesel veel mõni teadlik või teadvustamata vajadus, miks ta seda suhet vajab ja on kindlasti olemas üks soov – tema salajane sõnastus iseendale, mille täitumist ta sellelt suhtelt ootab. Soov ongi see siht, mille inimene tegelikult endale seab ja seda rada järgides ta ka suhtes kõnnib ja oh üllatust, see soov täitub, sest ta saab oma suhtelt just selle, mida ta selles soovis soovis. Kuid, kuidas ja mida ta soovis ning miks täitunud soov teda ühel hetkel enam ei rahulda?

Suhte argipäev näeb välja selline, et koos täidetakse neid ülesandeid, mis endale ühiselt valiti, et jõuda ühise sihtmärgini – see on alguses paika pandud rada. Kuid millegipärast see inimesele ühel hetkel enam ei sobi – sellest ei piisa. Inimeses kasvab nimetu rahutus, sest ta soovib, ootab ja igatseb oma suhtelt midagi veel lisaks sellele, mida ta sealt juba saab. Inimene arvab, et küsimus on muutumises, kas tema ise või teine ei oska või ei taha muutuda selliseks, et suhtes oleks hea olla. Ta usub, et kui õigesti muutuda või midagi muuta, siis on seal, ühise Meie sees, taas hea olla.

Kui inimene astub loodavasse suhtesse, siis ta astub sinna tervikuna ehk kõige sellega, mis temaga kaasas käib. Kui kohtuvad kaks Inimest, kellest üks on Mees ja teine Naine ning nad otsustavad moodustada paari, siis neist saavad abikaasad või elukaaslased ja kui nad saavad lapse(d) siis nad on ka Ema ja Isa ning veel võivad nad koos olles olla ka sõbrad, töökaaslased jne, aga kindlasti on nad Mina ja Mina ning seal kusagil peidus on ka nende loovus ja sügavam olemus. Seega on suhtes kaks inimest, kelle tervikud moodustuvad nii paljudest erinevatest osadest. Kõndides sellel ühisel teekonnal inimesed kohanevad ning kasvavad ja selle käigus nad kaardistavad iseennast, sest nad saavad endast üha teadlikumaks ja muutuvad läbi selle endale nähtavamaks – nad saavad kontakti oma erinevate osadega.

Oma teel kõndides, endale lähemale jõudes, inimene kasvab ja avastab ennast, ta vaatab ning tunnetab iseennast, oma elu ja suhet teisiti. Ta näeb nüüd, et tema sees on nii palju erinevaid osasid ja ta soovib üha rohkem olla oma elus ning suhtes tervikuna. Kuid ta ju astus suhtesse tervikuna, miks ta siis nüüd korraga tajub, et ta ei ole seda? Inimene astus suhtesse sellena, kellena ta ennast sel hetkel defineeris – see oli tema, keda ta tundis ja teadis, kelle kohta ta ütles: „Mina olen ...” ja just sellele osale endast, kas teadlikult või alateadlikult, ta kaaslase valis. Inimene nägi teises inimeses seda osa, mis sidus neid kahte kokku ja läbi ühise Meie sai võimaluse luua oma ellu energiat, mida ta sel hetkel vajas, sellele osale endast, kellena ta just siis Maailmas kõndis.

Ennast otsides avastab inimene enda peidus olnud osad ja kasvades tegelikult alles nüüd tervikuks, tunnetab ta ka oma suhet, ühist Meie- t, teisiti. Ta oleks justkui teise inimesega koos, aga samal ajal ka mitte, ta tunneb ennast tihti üksikuna ja seda, et teine ei mõista teda. Ta otsib teise inimesega kontakti, et parandada oma enesetunnet ja tugevada oma sidet teisega. See tegevus kukub tal sageli kohmakalt välja ega saavuta eesmärki, sest tegelikult ta ei mõista, mis temaga toimub, mis juhtus, et nüüd on nii nagu on – suhe on, aga tema arvates see enam ei tööta, sest temal on selle sees halb olla. Ta tunneb ennast lõksus olevat, sest on proovinud ennast mõistetavaks teha, püüdnud muutuda ja muuta, kuid ta ei leia väljapääsu.

Küsimus on selles, et kui mitme osaga endast inimene tegelikult sellesse suhtesse astudes teise inimese osadega ühise sideme lõi. Millised olid need osad, mida ta siis endas juba tundis ja teadis, mille kohta ta ütles kindlalt: „Mina olen...”, sest tundes iseennast ja teades, kes ta on, oskas ta üles leida ja näha teises inimeses seda osa, mis tema enda osa paariline oli. Kui inimene suhtesse astudes veel ei tundnud ennast ning leidis teises üles ja lõi sideme ainult ühe või paari osaga endast, siis ülejäänud tema osad, mida ta siis veel ei teadvustanud olid ikkagi olemas, kuid nendega sidet ei sõlmitud. Nüüd ennast avastades ja erinevaid osi teadvustades otsib inimene ka neile kohta ühises Meie -s, sest ta on teadlik, kes ta on ja soovib tunda partneriga sidet ka nendes osades. 

Inimene kasvab suhtes tervikuna, sest ta on kogu aeg tervik, kuid algul ta ei olnud teadlik oma erinevatest osadest, sest ta ei olnud veel teadvustanud neid ega elanud olemusena läbi nende, kuid ometi mõjutasid need osad, kogu aeg, alateadlikult tema suhteid. Inimene otsib oma suhetes endale kodu, kus tema tervik looks suhte teise inimese tervikuga, olles nii teineteisele teiseks pooleks

Mida inimene oma segaduses otsib – Inimene ei tea, kes ta on. Hing tuleb siia Maailma oma õppetunde läbima, hing ei ole ainult mees või naine, hing on üks tervik läbi aja, kuid siin Maailmas saab hing keha, millel on soo tunnused, füüsilised ja füsioloogilised väljendusvormid, raamistik ühiskonnas jaotatud ülesannetega jne. Siin, selles elus on hinge ülesanne õppida, kuidas läbi oma olemuse väljenduda Naise või Mehena – leida enda seest üles see pool ja luua oma elu läbi selle poole ja just sellepärast ta otsibki enda kõrvale teist, selgelt väljendunud poolt, et moodustada koos tervik. Kuid seni, kuni Inimesel pole sisemist selgust, kes ta läbi oma olemuse siin Maailmas on, väljendub ta lihtsalt olemusena, olles kui kesksoost, sest ta on mõlemat, olles vajadusel Mees või Naine. Ta teab ja näeb, kes ta soo järgi on, kuid ta väljendub läbi õpitu, kogetu ja teiste inimeste.

Ühise Meie sees on inimesel vastaspool olemas, aga kui see suhe ei rahulda inimest, siis ta ei moodusta teise inimesega ühtset tervikut. Miks ei ole tervikut, kui on olemas Mees ja on Naine? Küsimus on inimese kasvamise loos, kui ta on pidanud oma olemas olu eest võitlema, on pidanud olema see, kelle kohta ta ütleb: „Mina pean!” aga ta ei pea olema Mees või Naine, sest ta peab täitma nendest rollidest lähtuvaid ülesandeid ja ta ei defineeri seega ennast: „Ma elan, sest mina olen Mees (Naine).” Sellise inimese jaoks on tema sugu talle roll, mida ta saab täita alles siis, kui tema vastaspool on tema kõrval. Seega talle tundub, et ühises Meie sees saab ta olla see osa siis, kui teine laseb tal olla, sest teine inimene on tema teine pool ja ta arvab, et ta saab olla Mees (Naine) alles läbi teise - „Mina olen, kui Sina oled, sest kui Sina oled Mees, siis järelikult Mina olen Naine”. Segaduses Inimene ei tea veel, kuidas olla Mees või Naine läbi oma olemuse, olla ka siis kui ta on üksi, on ilma rollita.


Marianne

26.09.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar