esmaspäev, 17. september 2018

Kui saba oli veel Vajadusepõhise Maailma ukse vahel





jagamine

Minu lood sünnivad läbi kogemuste, aga kui mul ei ole veel kogemust, siis tuleb minu teele koht, kus ma saan selle, et mõista ennast ja Maailma ning seejärel, teemat endast väljakirjutades, läheb järgmine lugu lendu. Ma soovisin aega endasse vaatamiseks ja teed, millel kui rännakul kõndida ja ma saingi aja ning sain ka tee – soovid täituvad. Algul tundus, et mind on karistatud ja hüljatud, kuid siis mõistsin, et mulle on antud kingitus - hetk endale. Aeg endasse vaatamiseks on hetk, mis kestab seni kuni olen mõistnud, kuid ajaliselt on ta erinev ning ka läbitud tee pikkuseks on lõpmatus või üks silmapilk, mis oleneb sellest, millal ma endasse kohale jõuan. Rännaku teekond iseenesest ei ole raske, ta on füüsiliselt tehtav, kuid keeruliseks teevad selle aja, olgu see siis tund või paar, päev või kaks, tunded, mis minu sees kasvavad, võimendudes nii, et täidavad kõik mu meeled ja värvivad Maailma seni kuni otsustan, et nüüd aitab – ma ei uju enam tundes vaid ronin välja, seisan kaldal ja vaatan ennast ning oma lugu kõrvalt.

Iga lugu on kusagilt alguse saanud, kuid ta on ka ise omamoodi algus, sest siit võrsub uus teadmine ning samal ajal on ta alati ka vana lõpp, sest ta on järg eelnenule ning ühtlasi on ta  ka kokkuvõte ja vahepeatus. Täna olen kolmandat nädalat taas Eestis, üksi iseendaga. Esimene nädal oli väga keeruline aeg, tundeid kasvas ja võsus, neist sündisid lood, mis ei oleks kusagil mujal avanenud ja ma leidsin lahendused teemadele, mis ulatusid väga sügavale minu sisse – aegade algusesse. Ma avastasin, et läbi aja on olnud mulle keeruliseks väljakutseks rollide sisu muutus, mitte nende kaotus vaid just see, et rollid muutuvad ajas. Kuid minu jaoks oli oluliste rollide muutus võrdne sellega, et ma jään neist ilma – ma ei osanud kohaneda, et toime tulla iseenda ja teise inimeste tunnete ning käitumisega. Need olid minu elus kohad, kus minu ees avanes kui kuristik, mida ma ei osanud ületada ja ainus lahendus tundus olevat lahkumine. Nüüd sain aru, et mitte keegi ei võta minult rolli ära, kui ma ise sellest ei loobu, sest roll jääb alles ka siis kui inimesed muutuvad. Küsimus on rolli sisus, selles, mida mina ise või teine inimene rollilt ootame ning see, kas võtame oma rollisisu kui üht võimalikku rollilahendust paljudest ja laseme inimestel inimestena olla – muutuda, kasvada, lahendada rolli omas võtmes või asume nõudma, et iga roll peab meid rahuldama nii, et saame selle, mida vajame. 

Siit jõudsin järgmise tee algusesse – Vajadused. Ma sain aru, et minu alateadlik Maailm on alles vajadusepõhine – ma oli kinni jäänud sinna aega, kus olin veel väga väike ja minu vajadused olid elulised – neist sõltus minu ellujäämine. Kasvades olin õppinud erinevaid käitumismustreid, et toime tulla, kuid ma polnud mõistnud, kust mind segavad tunded kasvavad ning miks ma käitun ja tunnen nii nagu seda valin teha. Seisin kohas, kus mõistsin Miks?, kuid mul puudus kogemus, mille alusel kasvada. Sain aru, et kui loon uue tee, siis see on uus muster mitte lahendus. Keeruline, kuid vabastav hetk minu enese jaoks oli, kui sain aru, et ka nüüd, olles täiskasvanu on minu vajadused, mis sõltuvad teistest inimesest, eluliselt tähtsad. See ei lugenud, et tegelikult nad seda ei olnud, kuid minu alateadvus hoiatas, et vajaduste rahuldamata jätmine on oht minu elule ja taas kasvas minus pinge, sest vajadused vajasid kohest lahendust ja ma ujusin tunnetes olles rahulolematu, ärevuses ja abitu.

Ma lasin teemal olla. Loo settides sõnastasin põhivajaduse – usaldada Armastust ja seejärel otsisin endas pilti, milline, kus ja kuidas ma seal kauges ajas olen. Kui nägin ennast kookonisse suletuna loote asendis, siis mõistsin, mida mul tuleb teha, et ma saaksin edasi minna - tuleb ärgata, tõusta ja Maailmas ringi vaadata. Abitu lapsena ootasin lahendusi välisest, sest ma ei uskunud endasse ega teadnud iseenda võimeid – olin paigal ja ootel. Kasvades mõistsin, et mitte keegi peale minu enese ei keela mul otsida lahendusi ja proovida uusi võimalusi, kui katsetan, siis õpin tundma oma võimeid, kasvab usaldus enese vastu ning edasi kõndides leian selle, mida vajan. Vajadus on ju inimese soov tagada enda heaolu, just tahe tunda end hästi suunabki tegutsema ja otsima lahendusi ning selleks tuleb tõsta pilk sissetallatud teelt, vaadata ringi, et kogeda, õppida ja avastada uusi võimalusi ning jätkata oma teekonda.


Marianne

17.09.2018.a

Kommentaare ei ole: