jagamine
Minu
lood sünnivad läbi kogemuste, aga kui mul ei ole veel kogemust,
siis tuleb minu teele koht, kus ma saan selle, et mõista ennast ja
Maailma ning seejärel, teemat endast väljakirjutades, läheb järgmine lugu lendu. Ma soovisin aega endasse vaatamiseks ja teed,
millel kui rännakul kõndida ja ma saingi aja ning sain ka tee –
soovid täituvad. Algul tundus, et mind on karistatud ja hüljatud, kuid siis mõistsin, et mulle on antud kingitus - hetk endale. Aeg endasse vaatamiseks on hetk, mis kestab seni
kuni olen mõistnud, kuid ajaliselt on ta erinev ning ka läbitud tee
pikkuseks on lõpmatus või üks silmapilk, mis oleneb sellest,
millal ma endasse kohale jõuan. Rännaku teekond iseenesest ei ole
raske, ta on füüsiliselt tehtav, kuid keeruliseks teevad selle aja,
olgu see siis tund või paar, päev või kaks, tunded, mis minu sees
kasvavad, võimendudes nii, et täidavad kõik mu meeled ja värvivad
Maailma seni kuni otsustan, et nüüd aitab – ma ei uju enam tundes vaid
ronin välja, seisan kaldal ja vaatan ennast ning oma lugu kõrvalt.
Iga
lugu on kusagilt alguse saanud, kuid ta on ka ise omamoodi algus, sest
siit võrsub uus teadmine ning samal ajal on ta alati ka vana lõpp, sest ta on järg
eelnenule ning ühtlasi on ta ka kokkuvõte ja vahepeatus. Täna olen
kolmandat nädalat taas Eestis, üksi iseendaga. Esimene nädal oli
väga keeruline aeg, tundeid kasvas ja võsus, neist sündisid lood,
mis ei oleks kusagil mujal avanenud ja ma leidsin lahendused teemadele,
mis ulatusid väga sügavale minu sisse – aegade algusesse. Ma
avastasin, et läbi aja on olnud mulle keeruliseks väljakutseks
rollide sisu muutus, mitte nende kaotus vaid just see, et rollid
muutuvad ajas. Kuid minu jaoks oli oluliste rollide muutus võrdne
sellega, et ma jään neist ilma – ma ei osanud kohaneda, et toime
tulla iseenda ja teise inimeste tunnete ning käitumisega. Need olid minu elus kohad, kus minu ees avanes kui kuristik, mida ma ei osanud ületada ja ainus lahendus tundus olevat lahkumine. Nüüd sain
aru, et mitte keegi ei võta minult rolli ära, kui ma ise sellest ei
loobu, sest roll jääb alles ka siis kui inimesed muutuvad. Küsimus
on rolli sisus, selles, mida mina ise või teine inimene rollilt
ootame ning see, kas võtame oma rollisisu kui üht võimalikku
rollilahendust paljudest ja laseme inimestel inimestena olla –
muutuda, kasvada, lahendada rolli omas võtmes või asume nõudma, et
iga roll peab meid rahuldama nii, et saame selle, mida vajame.
Siit
jõudsin järgmise tee algusesse – Vajadused. Ma sain aru, et minu
alateadlik Maailm on alles vajadusepõhine – ma oli kinni jäänud
sinna aega, kus olin veel väga väike ja minu vajadused olid
elulised – neist sõltus minu ellujäämine. Kasvades olin õppinud
erinevaid käitumismustreid, et toime tulla, kuid ma polnud mõistnud,
kust mind segavad tunded kasvavad ning miks ma käitun ja tunnen nii
nagu seda valin teha. Seisin kohas, kus mõistsin Miks?, kuid mul
puudus kogemus, mille alusel kasvada. Sain aru, et kui loon uue tee,
siis see on uus muster mitte lahendus. Keeruline, kuid vabastav hetk
minu enese jaoks oli, kui sain aru, et ka nüüd, olles täiskasvanu
on minu vajadused, mis sõltuvad teistest inimesest, eluliselt
tähtsad. See ei lugenud, et tegelikult nad seda ei olnud, kuid minu
alateadvus hoiatas, et vajaduste rahuldamata jätmine on oht minu
elule ja taas kasvas minus pinge, sest vajadused vajasid kohest
lahendust ja ma ujusin tunnetes olles rahulolematu, ärevuses ja
abitu.
Ma
lasin teemal olla. Loo settides sõnastasin põhivajaduse –
usaldada Armastust ja seejärel otsisin endas pilti, milline, kus ja
kuidas ma seal kauges ajas olen. Kui nägin ennast kookonisse
suletuna loote asendis, siis mõistsin, mida mul tuleb teha, et ma
saaksin edasi minna - tuleb ärgata, tõusta ja Maailmas ringi
vaadata. Abitu lapsena ootasin lahendusi välisest, sest ma ei
uskunud endasse ega teadnud iseenda võimeid – olin paigal ja
ootel. Kasvades mõistsin, et mitte keegi peale minu enese ei keela
mul otsida lahendusi ja proovida uusi võimalusi, kui katsetan, siis
õpin tundma oma võimeid, kasvab usaldus enese vastu ning edasi kõndides leian selle, mida vajan. Vajadus on ju inimese soov tagada
enda heaolu, just tahe tunda end hästi suunabki tegutsema ja otsima
lahendusi ning selleks tuleb tõsta pilk sissetallatud teelt, vaadata
ringi, et kogeda, õppida ja avastada uusi võimalusi ning jätkata
oma teekonda.
Marianne
17.09.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar