Mina olen täpselt iseenda moodi

Mina olen täpselt iseenda moodi. Ma võin küll sarnaneda, kuid teist minusugust ei ole olemas. Mina olen üks ja ainuke - kordumatult isemoodi. Ma võin teha, olla või käituda nii nagu teised, kuid ma ei suuda, oska ega saa olla kunagi keegi teine. Mina saan olla ainult mina ise.

Ma olen alati soovinud kõndida seal, kus teised ei käi, teha seda, mida teised ei tee, teha nii nagu vaid mina loon. Ma soovin astuda kõrvale kordustest, olla üks ja ainus. Ja, vahel on see paistnud jonnaka põikpäisusena. Ja, ma olen tõestanud, et ma suudan, olen ja teen – tõtates endastki ette, et minna, olla ja teha, sest mina ju saan kõigega hakkama. Olen tormanud tegema, küsimata iseendalt, kas see on ka minu tegelik rada. Just minu põikpäisus ja kohusetunne hoida kinni asjadest, mille võiks vabaks anda ja lahti lasta, on olnud teema läbi aegade. Seega tunnistan ennekõike iseendale – Mina suudan teha asju, mida mina soovin teha, täpselt iseenda võimete kohaselt, energia ja jõuga, mis minus reaalselt olemas on. Kui mina olen otsustanud, et soovin muuta suunda, katkestada või lõpetada tegevus, siis on see täiesti okey, sest ainult mina tean, kuidas ma suudan, oskan ja tahan olla.

Aastaid arvasin, et soov erineda on minu puudus, kuid nüüd saan aru, et olen vingemast vingem. Minu erinev olemus on minule omane, see ei ole miinus ega pluss, – see lihtsalt on nii. Ma ei vaja remonti ega parandust - mina võin muutuda, kui ma seda ise soovin. Kohtunud iseendaga tean, kes ja milline ma olen, ma ei peida end enam iseenda ja Maailma eest. Ma ei sunni enam ennast tegema seda, mida ma ei taha, olema see, kes ma olla ei soovi ega saa ning olema seal, kus ei ole minu süda.

Ma tean, et kõndides teiste hulgas, taga või juhatusel, olles üks nende seast ning saades mõjutatud erinevatest energiatest, ei kuule ma iseennast vaid lahustun teistesse või kaon endasse vaikima, et siis plahvatusega taas eraldi rajale suunduda. Jah, ma võin kõrvuti käia kui tunnen, et koos on hea ja rada meid mahutab. Ma ei soovi jagada rada, mis on mõeldud ühele, kus käib võistlus, kes saab ette, kes sörgib sabas.

Vahel küsin endalt ikka veel, et kui ilus ja tore ma tundun, kui aus olen ja uksi iseendasse avan. Vahel veel peatun, et mõttes kontrollida, kas teised on minuga nõus, kas see, mis kirja saab, paistab ka välja või tundub ainult mulle nii. Vahel tundub, et teised on paremad hindajad – teadjamad, kui mina ise. Siiski, minu jaoks ainus teadmine on sisemine tõde, kas nii on või ei ole. Paberile kirjutatu on minu enda jaoks aus ja tõene.

End peeglis vaadates näen ma inimest, kelle ise olen kujundanud, loonud ja kasvatanud - ma näen iseennast sellisena nagu ma olen. Minu näos paistavad minu pisarate, naerude, aastate, kurbuse ja tujude jäljed. Oma keha olen voolinud kui skulptor, jättes sinna oma liikumise, toidu, sünnituste, aastate, kukkumiste, salvestunud mälestuste, tunnete ja pingete jäljed. Minu kõnd on minu sisemine rütm. Minu sees on mulle omane heli ja viis. Ma näen ennast sellisena, millise tundega iseenast vaatan. Kui näen puudusi, siis need ma olen, kui näen tervikut – iseennast kõigega, mis minus ja sellega, kes ma olen, siis olen ma täiuslik/ täielik - Mina olen iseenda looming ja ma vaatan end armastusega,

Elu pole tõsine võitlus/ võistlus vaid rada erinevate päevade, tujude, soovide, tegemiste ja lihtsalt olemise vahel kulgedes, peatudes, tagasi vaadates või ette rutates. Iseenda moodi iseenda teed kõndides, olen ma jõudnud kaugemale kui kunagi varem – ma olen iseendasse kohale jõudnud. Olles iseenda moodi ja vastutav oma erinevusest tulenevate soovide ja tehtud otsuste eest, olen ma vaba, sest luban iseendal olla iseendana. Ootamata väliselt luba, heakskiitu või vastutuse võtmist minu olemise eest. Ainult mina ise saan tõeliselt ja ausalt armastada iseennast oma erilise olemas olemise eest.

Marianne

04.08.2017.a