On
kohti ja hetki, kus täna saab kokku eilsega ...
Hommikune
teekond linna, mis merele väravaks. Tänav, mis lõppemas, küsin
kingitust autole peatuseks – kaks autot lahkuvad, tehes ruumi
meiegi jaoks. Näe, läheme sinna tee lõppu, et vaadata kindlust, mis paistmas puude
varjust. Astun õue, kõnnin kivisel teel, tõstan pilgu,
vaatan maja ja kaks aega kohtuvad minu sees. Pisarad voolavad, nad
lihtsalt poetuvad üksteise järel. Panen päikeseprillid ette kui
nutan hääletult teiste inimeste vahel ja ees. Ma tunnen ja tean, et
see on koht, kus kord seisin aastasadade eest. On vaja jõudu, et
vaikselt olla kui sisemust raputab torm. Pisarate vees puhastus
energia, mis liikvele läks. Võti keeras ja see, mis eraldi peidus
püsis, nüüd minuga üheks on saanud. Ammuse elu valu ja mälu
vabanes – Armastus eilsesse maha oli jäänud, selles viimases
pilgus, mis aknal naisekuju riivas ...
Marianne
02.08.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar