Kui olen teinud oma otsuse ...

jagamine

..., siis olen kui punkti pannud, sest Mina otsustasin sel hetkel nii. Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud. Kindel sein, mis tähistas ja lõpetas teed. Püsiv tugi, millele oli võimalik toetuda. Teema, mille võis seljataha jätta. Lahendus, mis muutis elu justkui lihtsamaks. Piirid ja raamid, mis hoidsid mind ja Maailma eraldi. Iga otsus tundus nii lõplik ja kinni hoidev.

Eile raamatukogust tulles tabasin end mõttelt, et ma tegin ju otsuse, et teatud liiki raamatuid hetkel ei loe, kuidas ma siis nüüd ühe sellise laenutasin. Sel hetkel kangastus pilt lukku keeratud uksest – oma otsuste kinnitamisega olen tee edasiste valikute juurde sulgenud. Ma vaatasin uuesti seda, mida polnud varem näinud. Kasvas lugu otsustest minu elus.

Kui olen teinud otsuse, kas siis uuesti valida ei või? Kas pean leppima ja kramplikult tõestama enda meelekindlust, et kord otsustasin ja nüüd jään endale truuks - näitan Maailmale, et oma sõna ja otsust ei muuda ega murra. Kui palju otsuseid olen ma teinud, mis seisavad seintena teedel ees. Kui palju on neid, mis piiravad ja keelavad uuesti või teisti proovida. Kui palju jäikust ja jõudu on vaja, et hoida seisvaid otsuseid. Ma olen olnud otsustest kinnihoidmise meister.

See on kasvatanud minus jonnakust, kindlameelsust ja tahet. Otsuste jõul olen jõudnud edasi. Neist kinnihoides olen seisnud paigal ja liikumatult. Neid tõestades olen iseenda ning Maailmaga lahinguid pidanud. Otsused on takistanud teemasid, olukordi ja inimesi teise pilguga vaatamast. Otsused on olnud minu tee tähised, minu enda sisemised lepingud iseendaga ja mina ise olen nende hoidja, muutja, vabaks andja ja lahti laskja.

Mina valin mitte teha otsuseid, vaid valikuid, erinevate uuesti valida võimaldavate valikute vahel. Küsimus on vaatenurgas, otsusega panen end kinni, valikuga jätan vabaduse. Vabana uues päevas uut kohates valin ja muudan, kuid vanaga kohtudes on otsuste hoiakud olemas ja kiirustades ei märkagi, kui olen juba öelnud, teinud ja käitunud, kuigi oli olemas uus valik. Ma usun, et nüüd taban hetke ja mõistan, et kunagine otsus ei kehti täna, siin ja praegu ning minul on võimalus valida. Vabana valikut valides võib juhtuda, et jään oma varasemale valikule kindlaks, kuid võin seda muuta või teha lihtsalt korrektiive. Kõik on liikumises, ei ole seisvaid seinu ega jäiku piire ega katkenud teid. Otsusekindlus – seisev energia – kehaline jäikus või valiku vabadus – voolavus – painduvus ja liikuvus. Minu tuju ja tunne on hetkel selline ja valik vastav, mõni aeg hiljem on emotsioonid ja tuju muutunud ning ka minu valik võib muutuda, kuid ei pea ...

Lihtsalt kaunis lugu Sinu päeva
https://www.youtube.com/watch?v=MQfiQPp9s3Q

Üks mälestus otsuse muutmisest käib tuulekellade kohta. Oli aeg, kus pidasin neid kurjuse kuulutajateks – ameerika filmides tähendas õuduse tulekut tühi veranda, kiikuv kiiktool ja tasane tuulekellade hääl – ei mina neid oma koju ei too. Ühel hetkel muutsin vaatenurka. Sel hetkel sai d kellad uue tähenduse, nad on puhastajad ja kaitsjad – ma tõin neid koju ja veel päris palju. Ma kõlistasin tuppa tulles ja välja minnes, no ikka tõsiselt tegelesin nendega. Hetkel on mul päris mitu tuulekella, kuid nad on elu loomulik osa, kui lähen vastu, siis helisevad, kui on kaua vaikinud, siis pühin tolmu. Õues paradiisiõunapuu all heliseb tuulekell tuulega kaasa ja ei oma tähendusi vaid on loodusega koos sündiv heli.

Marianne

18.08.2017.a