Kõik elus ja eluta võngub ning
mõjutab ümbritsevat erinevatel sagedustel. Mida tundlikumaks
muutume seda rohkem erinevaid sagedusi tajume. Maailma hääled ei
ole enam müra vaid me suudame eristada erinevaid toone ja kõrgusi.
Müra sees viibides võime olla nüristunud nii, et üldine vool viib
meid kaasa – me lainetame, kõigume ja oleme justkui kõik kõigest
või tunneme, et meil on ebamugav olla, teadmata, mis seda põhjustab
või, kuidas seda vältida. Erksalt ümbrust tunnetades ja iseennast
kuulates tajume selgelt, kuidas väline meid oma sagedustega mõjutab.
Nii lihtne, kuid mõttetu on
soovitada: ära ole, ära tee, ära tunne, ära mõtle. Miks? Hetkel
meie sees olev sagedus on lihtsalt selline nagu ta on ning see annab
värvingu kõigele meie elus. Muutes sagedust, suudame muuta oma
tunnet ja olemist. Tuleb mõista, et on halb ning me peame soovima
muutust. Järgmisena on vaja tuvastada mõjutaja, kas on see väline
või oleme see meie ise. Seejärel tuleb otsida enda jaoks sobivat
sageduse tõstjat – muusika, koht, tegevus, mis iganes suudab
positiivsust, helgust ja kergust tuua (ei mõtle mõnuaineid ega
sõltuvusi). Välise mõjutaja korral tuleb võimalusel temast
eemalduda, mitte minna temaga kaasa, ega samastuda – aitab lause
„See ei ole mina.”
Mina olen teadlikult hakanud
tajuma raamatute, helide, kohtade, asjade, inimeste jne
sagedusi. Seda juhul, kui olen loonud ühenduse või kui väline
suudab mind mõjutada. Muutusi tajun meeleoluga, nt mind valdab
tunne, mis ei ole minu hetke olemisega seotud või kõik minu ümber
saab teise värvingu, mis ei ole mina.
Mulle nii väga meeldib youtube
avarus ja vabadus valida. Kuulata seda, mis kannab ja toetab, kui nii
ei ole, siis liigun edasi. Ma ei loe enam kõiki raamatuid lõpuni.
Võin kaane sulgeda peale kolmandat lehekülge, poole pealt või lõpu
eel – kui tunnen, et selle sagedusega raamat ei tõsta ega toeta on
ta minu poolt lõpetatud. Mina valin, millise sagedusega koos saan
või soovin olla.
Jagamine
Kerge on kirjutada, kuid raske
saavutada. Raamatust või helidest tuleneva sageduse saab vähese
vaevaga vahetada, kuid igapäevane eksam on oma laste kasvamisega
kaasnevate perioodidega toime tulemine.
Eile rääkisin telefonis
tütrega, kui pisem (4aaastane) ennast nähtavaks ja kuuldavaks
soovis teha. Tegin kõik, et keskenduda tütre jutule, kuid samal
ajal füüsiline mina vahetas, segajat eemale tõrjudes, sageduse
ärrituse peale. Kõne kestes kandus ärritus ka tütre peale: mis
üürikorter, mis sõbrad jne. Telefoni käest pannes küsisin, et -
mis see nüüd oli? Taipasin, et tütrega on kõik korras, kuid mina
oma muutunud sagedusega ei suutnud kuulata teda mõistvalt ega
toetavalt. Mõistes toimunut muutus sagedus ja taas oli rahulik olla.
Täna taas nö tavaline päev,
kus pisemal on igav ja seega soovib ta meie tähelepanu. Suuremad
tahavad oma teemasid arutada, kuid pisem teeb selle võimatuks.
Lisaks on veel aktuaalne tema põrandat kattev mänguasjade kiht.
Neli erinevat inimest, neli sagedust, neli muutuvat muutjat. Ausalt
oli väga raske - ärritus, viha, soov kõik väljalülitada, ära
lõpetada. Kui välja ei tee, kas siis olukord lõppeb - ei saa lõputult eirata. Kus saan ise olla? Ära minna või teised ära saata?
Võtsin asju ühe kaupa. Suuremad sõitsid linna omi asju tegema. Väiksemale
selgitasin uuesti tema enda osa lelude koristamisele ja hoidmisele.
Tuletasin meelde, et tema asjad ei ole minu teema, kuid need segavad
mind, kui ma olen tema peale pahane. Sagedust oli väga raske üles
viia. Tegelesin koristamisega, seejärel istusin õue, käesolevat lugu kirjutama.
Ma tunnen, et kergemini muutub
sagedus kui ma olen alles oma tegemistes kinni, siis sõidavad teised
omadega sisse ja kaasaminek toimub hetkega. Olles välise jaoks
kohal, olen iseenda teemad lõpetanud ja saan toimetada muutumata.
Kokkulepped omale ajale on huvitavad, sest tavaliselt tahab just siis
pisem, midagi eriti tähtsat edasi öelda...
Marianne
01.08.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar