Kui Tibupoeg läheb lendu

Kui esimene laps läheb kodust teele,

siis emal tõmbuvad silmad veele.

Pilgus mööda tõtanud aastate samm,

peost libiseb nii ruttu suureks kasvanud pihk.

Koju jäävad pildid, mis meenutavad hetki,

kannid, mis vennale mängida jäetud

ja esimene pisemast pisem kleit.

Laudast toon mune ja peenrast võtan kartulid,

kapi varudest valin selle, mis sobib

uude algusesse, uude kohta, uuel moel.

Poetan kastidesse asju, mis emana arvan,

et vaja veel läheb ja laps puudu oleva leiab,

kui järgmisel hommikul avastab,

et kõik see, mida kodust kaasa ei võtnud

tuleb iseendal poest kohale tuua.

Kotid ja kastid on autosse laotud

ja pere seisab õue peal reas.

Pisike Tibu täna läheb lendu,

et kasvada suureks, otsida ja luua,

iseendale Maailmas koht ja ruum.

Mida öelda ja anda veel kaasa

lapsele, kes suureks on saanud,

neiule, kes nüüd on minemas,

noorele naisele, kes alustab teed.

Saan anda ema musi hoidma ja saatma,

teadmise, et mina olen kohal ja olemas.

Veel mõned kallid, hetk hoidmist,

auto signaali saatel, kaob mäe taha peitu,

lehvitavad käed jäävad seisma ja taskusse poevad.

Täna siin õue peal üks Maailma läks suurele teele ...

Ja juba õhtuses kõnes kõlavad laused,

mul on seda veel vaja ja tollest on puudu,

kui koju tulen, siis sellegi võtan kaasa.

Marianne

30.08.2017.a