Vahel tundub, et tee on juba sile ja tasane, kuid siis leiab varvas konaruse, mille taha komistan ning taas tuleb pilk varvaste ette viia, et veel üks teema lahendada, sest kusagil kriibivad mõned mälestused nii, et on inimesi, kes saavad värvingu ja varjundi, millest oleks võinud juba ammu lahti lasta...
Kui
Sina ütlesid Minule Ei, siis ei saanud Mina seda, mida soovisin ja
Mina samastasin end vastusega – öeldes Ei, ütled Sa ei Minule –
järelikult ei ole Mina oluline. Laps, Minu sees, ei saanud soovitud
kanni. Minu Mina võimendus kordades ja seal ei olnud Sinu tahtele
kohta, sest laps Minus, tahtis sel hetkel just seda. Mina tahan,
kuidas saab, siis Minule Ei öelda? Kas Mina ei saagi kõike ja
alati? Ja Mina sain vihaseks, iseenda sees,
kogu Maailma ja Sinu peale, sest Mina jäin soovitust ilma, kuna Sina
soovisid nii. Ilma jäämist häbenedes proovisin lugu eirata, teha
nägu, et minu küsimist ega juhtunut pole olemas olnudki ja Mina
lubasin, et ei küsi Sinu käest enam mitte kunagi midagi - see oli
Minu viis olukorraga toime tulla.
Sa
keeldusid ja põhjendasid – Sinu õigus ja valik. Kuid Mina olin
pettunud ja solvunud – kuidas said Sina Minule ära öelda. Minu
sees oli tee juba rajatud ja Sinu osa sellesse antud. Nüüd pidin
uuesti mõtlema ja uut lahendust otsima. Miks Mina, siis varem ei
vaadanud Sind, kui vaid üht võimalust mitmest? Miks olin kindel, et
Sa ütled Jah? Mugavus, kergema tee otsimine – kindlasti.
Nüüd
ma tänan Sind. Aitäh, et Sa ütlesid Ei! Nii tuli Minul edasi
kõndida, otsida ja uute lahendusteni jõuda. Aitäh, Mulle endale -
Minu püsivusele edasi minna! Minu sees on Minu laul, mis voolab ning
ta leiab endale ikka ja jälle endale oma raja, viisi ja väljundi.
Marianne
10.08.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar