Sulle,
kes Sa sõnu endas peidad
Sõnad
on Sulle antud, et saaksid end väljendada, jagada iseennast
iseendale omasel moel, et anda edasi see, kuidas Sina Maailma näed
ja tunned.
Sa
tead kõike seda, kuid on ühed sõnad, mida Sina ei kasuta – need
on Sinu sees peidus. Sinu välja ütlemata sõnad söövad Sind
ennast, sest nad soovivad üks kord ometi välja pääseda. Sina
hoiad suu kinni, kui paotad, siis räägid „ilmast ja tervisest”
või naerad kaitsvalt, kohmetult, pilkavalt, nukralt – no, mis nüüd
mina. Vaikuse müürid püsivad kaitsvalt ümber selle, mille hoiad
endale.
Sa
kardad lõhkuda iseennast, oma sõnadega tunnistada iseenda valu
olemas olemist. Need on küsimata küsimuste välja nutmata pisarad –
Miks? Milleks? Kuidas? Siin nutad Sa kurbusest, kaotusest, ilma
jäämisest – justkui oleks Sind päikselisest toast välja
tõstetud ja uks Sinu ees seisaks jätkuvalt kinni. Sa arvad, et
midagi ei ole võimalik muuta - Mis on olnud, see oli ja nii ka jääb.
Soovid muutust, muuta, muutuda .....
Terve
Maailm teab kogu Maailma tõdesid, soove, tahtmisi, reegleid jne. Kuid seda, mis käib Sinu kohta tead, tunned ja oskad
vastata vaid Sina ise. Ma tean, et Sa ütled – sellel pole mõtet,
sest mis muutuks? Kõik võib olla ja mitte olla, kuid kas Sina tead
vastust küsimusele – aga, mida Mina soovin? On olnud hetki ja
kohti, kus Sinu käest seda küsiti, oodati vastust ja jagamist – Sina
vaikisid, kuid sõnad Sinu seest otsisid väljapääsu.
Mis
iganes kohas kus, kellega ja mis moodi Sa hetkel oled, on Sinu
küsimus – aga, kuidas Mina ise soovin oma elu elada? Sinu käes on
kõik Maailma sõnad ja Sina saad neid kasutades iseenda elu elada, lausudes
sõnu, mis on tõesed ning kohtudes sisemise ja välimise piiril on
välja öeldes ühtsed ja ühesed.
Marianne
16.06.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar