Seitse tähte taevasõelal

Hääletu häälena laine vaob randa,

samblase rohuna adru vaigistab teed,

tasase viisiga väreleb pind,

laine laine järel toob sõnumeid,

täht tähe haaval kirjutab kaldale

seda, mis meri Maailmas on näinud.

Õhtune hämarus, päikese kaja,

taevale joonistab kõik Maailma hääled.

Värvid ja varjud, mis sinna on saanud

on peidus minu unistuste sees.

Hetk tuli ja peatus mu ees.

Ma seisin, jalad liivas,

keha õrna tuule käes habises,

juuksed merest veel niisked,

soolateri pudenes teele maha.

Ma olin uuesti sündinud,

täna taas vee seest võrsunud.

Päike vaos kui Ehatäht tõusis,

kasvas taevale kõrgele.

Teisi tähti põlema süütas,

näitama seda, mis võlvile kirjatud.

Sõnu ja radu, mis näitavad teed,

Sulle, kes Sa ikka rändamas veel.

Tükk musta pilve tuleb ja jääb,

kaob kiri ja sõna, mis edasi viib.

Kuid see, mis ülal on kirjas

maapeal Sinuga käib.

Ta kostab Su kõrvu kui vaiki Sa jääd,

kuulama iseenda hinge häält,

oma enda tukslevat laulu,

siis tead, kus on Su rada ja kuhu Sa teel...

Ma tänan Maailma kingituste eest, mis jõudsid minuni päikeseloojangu ja päikesetõusuga Mustoja rannaliival...

Marianne

31.07.2017.a