Valitud mälestused

 

Inimene kirjutab oma aja loo mälestustes. Inimene valib mäletada seda, mis toetab valitud vaatenurka – kellena ta oma lugu kirjutab.

Valitud vaatenurk ehk uskumus – olen oma elu ohver ehk ebaõnnestunu, sest mul oli olnud olemas see, mida enam ei olnud -  minu võimalused kadusid või need võeti ära - keegi oli selles süüdi (ka mina ise).

Võimalik vaatenurk – olid elu elamise õppetunnid - sain ise, oma elu elamist kogedes, enesele vajalikud kogemused.

Kooli lõpetamise järel, ust sulgedes, on, inimesel, taskus tunnistus või diplom, mis tõestab, et ta on tee läbinud ja omab pädevusi – see on tema võti tulevikku. Ise ennast ebaõnnestunuks nimetanuna tahtsin sellega öelda seda, et mina ei näinud võtmeid, mis avanuks järgnevaid uksi – minule ei olnud midagi järele jäänud, sest kõik oli juba ära olnud, võetud või kaotatud. Mina leinasin kaotust - iga uus kogetav kaotus süvendas leina, mis oli jäänud teadlikult leinamata.

See, mis on, sellel on põhjus, sellisena, olemas olla. See, mida ei ole, sellel on põhjus, sellisena, olemas olemata olla. Seda, mis on, ei saa olematuks muuta. Seda, mis on olemas, saab, teisest vaatenurgast vaadates, teisel moel kogeda.

Keskkond, milles elasin, ei peegeldanud tagasi seda, mida lõin – iseendast sündivat - mind. Looming kohtas vaikust, kukkus tühjusesse – see kadus neeldudes. Süütunne näris, sest midagi pidi enese olemas olemise tõestuseks tegema, kuid see, mis sündis vabaduses, ei olnud kellelegi, peale enese, vajalik – sellele ei olnud turgu, selle eest ei makstud, sellega ühes olin üksinda. Oli süütunne, sest ma ei olnud kasulik – ei toonud tulu sisse – viisin hoopis välja. Selle tegemine, milles tootnuks kasu, võtnuks vabaduse – muutunuks, teiste poolt kasutatavaks, vahendiks.

Miks ikkagi valisin teha, kuigi teadsin, sest olid kogemused ja tundsin, sest olid elavad tunded? Nägin teed, võimalusi ja soovisin kogeda protsessi, et jõuda tulemuseni – anda oma osa, et luua midagi sellist, mida veel või sellisena ei olnud olemas.

Ma ei saanud kõike ja kõikjal päris ise. Mul oli vaja tuge ja toetust – ulatatud palasid, mis aidanuks luua tervikut – nii nagu mina seda nägin. Mina sain ja ei saanud ka. Sain, kui küsisin, kuid mitte alati. Ei saanud, kui kohtasin vaikust ja varjudesse peitumist. Kuigi sündiv jäi kõigile kasutada, maksin iseendaga – seda, mida vajasin mina – tulemust ega ka loomise protsessi – ei olnud keegi minult küsinud. Ei olnud, kedagi teist, kes võtnuks minu enda, kui loomingu, sündimise eest vastutuse endale.

Ilmajääja kibedus, kaotaja üksindus – enese elu. Kriipisin, ise ennast, enese sees. Näris kadedus – igavese kaotuse valu. Tahtnuksin kogeda ikkagi seda, mida nägin teistele osaks saavat. Sõi hirm, et jäängi, enesele vajaminevast, ilma – ei ole sellist teed minule. See mõruks tegi meele, see pipra tõi keelele, see viha valis kaaslaseks teele.

Hoolimata sellest, kuidas olnut nägin ja ilmajäämisi ning kaotusi kogesin, tegelikult, just minule, vajaminev ju minule anti - „Me anname oma osa, et aidata Sind Sinu teel – oleme toeks, et saaksid olla parim võimalik.” Kaasteelised jagasid kingitusi, kui olid vajalikul hetkel kohal ja olid, tegid, rääkisid nii nagu vaja – minule, kasvamise jaoks.

See on vaatenurga valiku küsimus, kuidas antavat kogeda. Minu tahtmised, minu vajadused, minu tunded. Mina tahan! Mina vajan! Mina tahan kogeda ühte ja teist! Mina pean saama selle ja teise. Mina ei saa ühte koma teist. Mina saan hoopis selle ja teise. Mina ei taha seda, mille saan!!!!

See, mis tuleb ja osaks saab, on võimaluste valik, kuidas ja kuhu edasi. See on, oleva, toetus enese ülesande täitmiseks. Eeldus - võimalus olla parim mina ise. Väide - see on enese voolu takistav uskumus või teise vaatenurga valimine. Tõestus - millise vaatenurga valin - kõik töötab, kuid teema on selles, kuidas. 

Selge see, et kõik ei ole meeldiv ega kogema ahvatlev. Vastukarva silitus ei tundu paitusena, takistus teel ei näi kergusena. Miks mina? Miks just mina? Mina ei leppinud, hakkasin vastu, keeldusin ja protestisin, kurtsin ja põgenesin – eemale, ära ja välja. Minu looming ei täitnud mind võimaluste vabadusega - minu looming täitis mind tunnetega, mille eest põgenesin oma mälestustes.

Vaata oma tunnete taha - mida Sa leiad sealt – mina ei tahtnud solvumisest lahti lasta. Solvumine oli aja peatamine lootuses, et suudan oleva teistsuguseks muuta – tahtsin olevat teisiti kogeda. Uskumus, enese sees - kui olev ei ole minu poolt kontrollitav, siis olen ma ohus – ootamatute tunnete kogemine. Seega, oli vajadus muuta olemas olnu ja olev teistsuguseks – teha iseenda jaoks ohutuks. Tuli muuta jooni, mustreid, lõhkuda sidemeid, pugeda vahele, jääda silma, äratada tähelepanu, nähtamatuks muutuda, vaikida, olla asendamatu ja vajalik jne.

Minus on olnud kaks poolt - hirmunud laps, kes kogedes ennast hüljatuna, on vajanud kohta, kus tunda ennast turvalisena – vajasin nimelist paika - enese juuri. Loov jõud, kes on vajanud vabadust kohtades, mis ahistas ja seadis piire. Vajadus, avanedes, luua sellest, mis oli olemas, kohas, kus seisin. Soov sündida kordumatuna. Vajadus sündida kordumatuna – siis ei jää varju ega ole asendatav. Üks pool loomas vabadusest, teine pool loomas enesele antud ülesannet täites. Loomingu erinevad tähendused, allhoovused, mis märkamatuks jäädes, muutsid tulemuse tähendust. Üks pool  tegemas kõik, et leida ja kindlustada enesele vajatud kohta - teine pool andmas endast kõik, et hoida ennast eemale lõksust - enesele kuuluvast kohast.

Milline oleks olnud hetk, kui ma ei oleks selles, midagi tahtnud, midagi vajanud, midagi kartnud, millegi vastu protestinud või iseennast kaitsnud ajal, mil midagi jäi puudu, midagi olin kaotamas või oli see juba minult „võetud”?

Vaatan ajas tagasi ja taas reageerin, kuid teen seda – huviga, head soovides, rõõmuga, toetusega, avatusega, võimalusi nägevana. Mul ei ole midagi kaotada ega karta – mina loon enese elu olevas hetkes, mina ise valin oma mälestused. Näen ja tunnen enese sees seda, mida valin näha ja kogeda - see on, enese poolt mälestustesse kirjutatud, minu aja lugu.

Marianne

01.07.2022.a

Hetk enesele anna

Jalg on juba sirutunud välja,

et samm teha ära,

käsi on haaramas

seda, milleni ulatub -

oled valmis,

enese meelest,

teele minema.

Istu minu kõrvale,

hinga välja ja ole,

vaikus las kõneleb.

Käed soojaks tee

ja aseta kõhule -

lihtsalt ole.

Unusta enese soovid,

ka selle tahtmise,

mida ego soovib,

ka selle sihi,

kuhu vajadus kibeleb,

ka selle tee,

mille mustriks oled laotanud.

Lihtsalt ole

ja kuula,

kuidas vaikuses

keha sinuga kõneleb,

kuidas hing Sinule

sõnumi saadab.

Kui oled kuulnud

ja eneses mõistes,

sõnumi vastu võtnud,

siis täna ja teele mine.

Marianne

30.06.2022.a

Konstellatsiooniväli – Nähtamatu saab nähtavaks

 

Võimalus - Mida Sa näha tahad? Leia endale, esindajateks konstellatsiooniväljale, sobivad esemed loodusest või toast. Vali välja see esimene, kes takistab vabana olemist – sundmõtted, vajadused, kaotused, ära ütlemised, hülgamised, halvasti ütlemised jne. Vali ese, mis esindab seda inimest või sündmust ja aseta see, enese ees olevale, väljale. Kui on ka teisi, keda lugu puudutab, siis aseta ka tema/ nemad omadele kohtadele.

Võimalus - Pane paika oma isa ja ema. Kui Sinust on vanuse poolest vanemaid vendi või õdesid, siis ka nemad. Kui järjekord on Sinu käes, siis leia endale koht süsteemis. Lisa järgnevad õed/ vennad. Kui tajud, et kusagil peab veel keegi olema, kuigi teda ei ole Sinu teadmiste järgi olemas, siis vali talle/ neile esindaja(d) ja aseta sellesse kohta, kus see õige tundub.

Nüüd on käes Sinu kord. Vali enese esindaja ja vaata, kuhu Sina ise selles loos paigutud. Vaata enese ees olevat välja ja hinga. Mis sõnad sulle keelele tulevad, kellele kinnitad oma pilgu, keda Sa vaadata ei taha. Millised tunded tahavad pinnale tõusta. Olles iseendas, oled ka väljal ja teisedki on seal. Sinul on võimalus küsida, välja öelda ja liikuda. Valiku valinuna ja sammu teinuna, peatu ja hinga – tunneta seda, mis toimub Sinus ja mis toimub väljal – kui Sina teed oma sammu, siis teeb seda ka keegi teine. Te olete seotud.

Lugu hargneb kõiksusega seotud väljal, seal ei ole kohta õige ega vale arutelul ega kättemaksul – on töö iseendaga. On vastutus ruumi hoidmise ees. Teistele ei tehta liiga ega ülekohut – see ei ole kättemaksmise koht. See, mis tehtud vastu, see tõuseb enese vastu. Siin ei ole kohta enese ega maailma kontrolli all hoidmisel. Olles väljal, tunned enese sees ja samas näed ennast kõrvalt– mustrid ja tunded, mis olid segi ja sassis, selginevad – avaneb, alateadvuses, see, mis on seotud väljal oleva looga.

Vali kaugusi ja vaatenurki. Hinga ja tunneta endas. Tajud teisi ja iseennast. Tajud, kui keegi tahab liikuda kuhugi poole. Tee üks samm korraga – liiguta korraga, vaid loo ühte esindajat. Iga tehtud sammu järgi peatu ja hinga. Tajud järgmisi sammud – üks samm viib järgmiseni. Võib ilmneda vajadus lisada, kellelegi tuge juurde või vahetada esindaja ese, valimata jäetute hulgast olevaga, välja – kasvamine suuremaks või kahanemine väiksemaks või uus etapp. Olles väljaga ühenduses, tajud, mida, millal ja kuidas on vaja teha. Konstellatsioon on nagu tants, mida tantsides luuakse nähtamatu nähtavaks.

Looga lõpuni jõudes, lase väljal olla, kuni oled hingates mõistmise ja teadmise vastu võtnud. Keha hingab välja. Seejärel kustuta väli – korja asjad kokku – neist on taas saanud asjad.

Pannes väljale üles selle süsteemi, millesse Sina ise kuulud, näed Sa, enese ees ja tunned enese sees, seda kohta, mis on Sinu – võta see vastu. Sa kuulud. Sina, olles osa, saad ja annad oma osa – olles omal kohal on energiaring tervik.

Marianne

29.06.2022.a

Viimane piisk - Laps hülgas oma vanema

Kui laps on kogenud oma ema või isa tundepurset, siis ta on laps, kes on saanud trauma. Seega on tema see, kes vajab hoidmist, lohutamist ja kohta turvalises Maailmas. Hoolimata oma püüdlustest, ei koge ta ennast kunagi päriselt hoituna ega lohutatuna ning ta ei leia endale turvalist kohta seni, kuni ta pole oma ema ja/ või isa vastu võtnud. Laps on oma koha ise maha jätnud - ennast hüljatuna kogev inimene on hüljanud oma vanema(d).

Laps ei seisa, oma vanema kõrval, kõrval oleva inimesena, kes mõistaks, miks toimus see, mis oli. Tundega pihta saanud laps mõistab oma vanema hukka, sest too oli ju see, kes teostas ülekohut. Laps ei näe ega tunne, et tema vanem on see, kes vajab tuge ja hoidmist ajal, mil enese elu elamine on väljakannatamatult keeruline. Laps peab meeles ega unusta hetke, mil tema Maailm muutus – oli enne ja on pärast. Olnut tagasi ei saa ja olevat ära kaotada ei taha. Traumaatilise kogemusega laps valib olla solvunud ja haiget saanud laps ka siis, kui tema ise on suur – see on kirbelt kibe valu suure inimese sees.

Jah, vanem on see, kes on suurem ja kogenum. Kuid, kas see tähendab, et ta oskab ja suudab, saab ja teeb alati õigesti kõike, kõigi mõõdupuude järgi? Suur on see, kellel on kaasas oma elukogemused ja ülesanded. Suur ei ole igas oma hetkes suur – tal on minevik kaasas – omaenese aja valusad jäljed.

Suurel on olnud, oma elule, ümbritsevale ja kaaslastele, värvilised ootused, toitvad lootused, edasiviivad unistused, maailmavaadet määravad uskumused. See, mis elab ja sünnib inimese kujutlustes, ei taga ega tähenda realiseerumist päris elus. Seega on suur see, kes ei jaksa alati olla see, kes on valmis kõiki ja kõike korras hoidma ning vastutama kõigi ja kõige eest. Ka suur vajab kohta, kus olla hoitud ja turvas. Sageli tal ei ole seda. Sageli ta ei leiagi seda. Liiga sageli on ta sellest ilma jäänud.

Sõnad, mis voolavad välja, on tõlgendus sellest, kuidas enese elu elamine tundub ja enese sees olemist kogetakse. Tegu, mis käib, kellegi vastu või pihta, on vastuhakk omaenese elule, väljakutse Maailmale. Ahastav ja mässav vastu hakkamine, kuid ka oleva seinu lõhkuv ja purustav tegu, on katse päästa iseennast enne, kui elumerelained lõplikult neelavad alla.

Vanem püüab nii kaua, kuni on võimalik, olla tugev ja saada hakkama, sest tema kohustuseks on olla, olevas hetkes, see, kes on täiskasvanu. Kui karikas on juba ääreni täidetud, siis ei mahu sinna enam juurde. Sageli on just laps oma süütus, kuid vahel ka ära kasutavas, isekuses see, kes lisab viimase piisa. Sel hetkel, kui vanemast saab väikene laps, kes kogeb valusat ja lõplikku kaotust - ta murdub. Murdudes tuleb päevavalgele traumaatilise kogemusega laps aegade tagant. Laps kohtub lapsega, kes peab olema suurem ja tugevam, kui ta seda on.

Kahjuks saavad puruneva inimese kildudega pihta teised. Killud haavavad ja poevad naha vahele. Kild aitab, haavatul, meeles pidada ja mäletada – ära unusta ära – pea meeles. Laps ei oska või ka ei taha vaadata oma ema ja/või isa sisse – näha teda inimesena. Inimesena, kellel on „vead”. Inimesena, kes ei oska, suuda ega ka saa olla kogu aeg õige ja ilus. Laps ei taha endale valet ja vigadega vanemat – tema tahab parimat – just temale sobivat, vajalikku ja õiget. Traumaatiline kogemus tähendab enese, kui lapse ja oma vanema kaotust – enam ei ole oma kohta süsteemis. Solvunud laps ei võta ise ennast ega oma vanemat vastu – see ei ole tema lugu, sest vanem oli see, kes ütles, tegi ...

Traumaatilise kogemusega suur laps otsib endale abi, erineval moel. Vahel talle tundub, et ta on iseennast juba äralahendanud ja kõik peaks olema korras. Enam ei ... , kuid ikkagi ... . Kui ise ennast on mõistetud – leitud üles eneses oleva loo algus, siis saabub omal moel rahu. On teadmine, miks ja kuidas – enam ei pea otsima ega vastu võitlema või eneses kaevama. Iseennast on tervendatud, kuid ei olda veel paigas – oma kohal, kohal. Laps ei ole astunud tagasi oma vanema juurde – ta seisab ikka veel eraldi.

On aeg minna tagasi oma vanema juurde, kes jäi murdununa seljataha. Olla tema kõrval ja vaadata teda Hinge silmadega. Mõista valu, vaeva, pisaraid, tööd ja näha kaotuse kogemust. Olla oma vanema kõrval inimesena, kes toetab inimest ja hoolib teisest inimesest. Ema ja isa on lihtsalt inimesed, nii nagu isegi ollakse, kelle jaoks ema või isana olemine on vastava rolli täitmine – üks osa endast, kuid ei tervik. Parim võimalik oligi parim võimalik – alati oleks saanud veel hullemini olla, kuid ei olnud.

Selle jaoks, et suur inimene saaks olla tervik ja paigas, tuleb tal astuda oma kohale tagasi – võtta oma vanemad vastu sellistena nagu nad on – see on minu Isa, see on minu Ema. Näha ja tunda ennast oma vanematega ühes olevana - mina olen oma vanemate Tütar/ Poeg - kohale jõudnuna hingata välja.

Marianne

28.06.2022.a

 

Tõke enese teel - Hüljatu otsimas oma kohta

Näen iseennast teistest eraldi seisvana. Olen otsustanud olla eraldi, sest minus ei ole ega oma ma seda, mis tähendaks väärtust – mina ei kasvata lisa. Seega, ma ei luba enesel minna, olla ja kasutada teistele kuuluvat, kui ma ei saa anda vastu seda, mille jaoks olen valmis – tunnen hirmu, et olemise eest küsitav tasu saab olema enese oma ära andmine.

Ise hoian teisi endast eemale, sest ma ei ole kindel, kas ma olen oodatud. Tahaksin minna, kuid jalg ei tõuse maast lahti. Keha tõmbub teiste poole, kuid ikkagi keelan ise ennast. Minus on hirm vaikuse ees. Pilkude ees, mis keelavad olemise. Pilkude ees, mis võtavad mind vastu küsimustega – Kas Sina oled õige? Kas Sinul on õigus tulla ja olla? Kardan olla vale, kui ei oska või ei saa olla õige. Kardan, et purunen, kui tuleb välja, et olin oodatud. Selle sõnumi kogemine kasvataks viha enese vastu, mis pöördub teiste pihta. Kui iseenda kivikõvana hoidmine hajuks, siis vajuksin kokku. Ma ei julge proovida, kas keegi püüaks kukuva minu kinni või olid sõnad, mis lausuti, vaid sõnad.

Miks Sa tulid? - Sina ei kuulu siia. Vahel nagu ei kuulugi kuhugi. On koha otsingud. On koha segadus. Kui ei tea seda, kes ja kus ma olen, siis on vajadus kuuluda kuhugi, et olla keegi ja kusagil. Siis on hirm olla hüljatud – kogen ennast hüljatuna, sest ma ei ole oma kohta vastu võtnud. Millist? Ma ju tahan kuuluda ja olla oma. Just selle tahtmise tõttu, olen enese sees ja kõikjal valmis olema ja kuhugi kuuluma ja just seetõttu teeb Maailm haiget ja selle vastupuudutused tõukavad mind lainetavate tunnete sisse uppuma.

Tule, astu seltsi, liitu kuhugi, loo oma enese perekond – anna ise endale koht süsteemis, et olla, anda ja saada osa. Kuid enamus kohti on välised, näilised ja haprad, sest neid saab võtta, jätta ja neist välja arvata. Küsimus on selles kohas ja süsteemis, millele ja mille sisse ma sündisin – Kuid, kas ma tunnen ja näen, ise ennast, selles osana? Kui ei, siis on aeg küsida enese käest – Miks? Otsida ise ennast üles, otsida enese algus üles – Miks mina ei näe ennast sellel kohal seisvat? Mis mind, takistab?

Pidevad koha otsingud - Palun võtke mind – palun omage mind! Üsna sageli jäädakse oma kohast ilma, kui vanem(ad) on vale(d) ja/ või vanema(te)st on saanud vaenlased. Sel juhul astutakse olevast ja piiravast eemale, et anda võimalus õigetel eneseni jõuda. Ohu tõttu astutakse, ühise Meie seest, välja – vaenlasega ühes elamine on eluohtlik. Selleks, et olevat kontrolli all hoida, keeratakse ise ennast ümber – seljatagune ei ole olnud turvaline. Ennast kaitstes ei olda koos ega kõrvu, vaid vastu. Süsteemis liikuva energia vool on häiritud – mina ise olin loonud tõkke enese teele.

Marianne

27.06.2022.a

Õpilast, kui õpetajat otsimas

 

Kui Sa otsid õpilast, keda õpetada paremini ja õigemini elama, siis tegelikult otsid Sa õpetajat, kes aitaks Sinul, iseendasse vaadates, iseendaga kohtuda.

Marianne

26.06.2022.a

Selle suve töö

 

Inimesele,

elamise eest,

palka ei maksta,

lihtsalt,

olemas olemise eest,

tasu ei anta.

On teada tõde see,

et midagi saades,

tuleb vastu anda

ja vahetus see

peab saama õiglane.

Inimene,

püüdes paremini,

püüdes tublimini,

kui kujundujuja,

oma elu elades,

kujundeid valib

ja poose võtab.

Kui inimene,

keeldub vastu võtmast

oma enese elu

sellisena nagu see on,

kui inimene,

keeldub leppimast -

siis ta protestib,

siis ta protsessib.

See on jonn,

on vastuhakk,

kui ta vaatab

kõike seda,

mida valeks nimetab,

kui ta kogeb

kõike seda,

mis vastu puudutab.

Kui on valesti

ja on vastu,

siis on kõike liiga palju -

korraga

on kõike liiga palju,

et inimene,

oma elu kogedes,

enesega

rahu teha suudaks.

„Ma ei taha,

mina ei taha -

jätke mind rahule!

Tahan astuda välja,

kõndida ära eemale.

Olla seal,

kus on vabadus.

Olla seal,

kus on võimalus -

olla,

lihtsalt olla."

Kuid,

kui oma elu elamine 

on alles pooleli,

siis rahu ei ole 

ega vaikust sünni.

Jääb üle tõdeda -

"Olen suvetööle jäetud!"

Võtmeküsimus on selles, kuidas võtta parimana vastu see, mis on enese parim - enese loodud, elu iseendale.

Marianne

25.06.2022.a