Kellele jääb möödunu – kelle hooleks anda eelnevate jäljed – kes neid kannab ja kes neid edasi annab? Iga suguvõsa elavad liikmed kannavad eneses ja enesega ühes möödunut ning annavad seda edasi – iga elava inimese valikutes on näha see, mille eest tema seisab – milline on sõnum, mida just tema peab oluliseks alles hoida, nähtavaks teha ja oma sammudega kinnitada.
Suguvõsa vaimsus antakse edasi suguvõsa harude vanimate naiste sõnades ja tegudes, tegutsema/ valima suunamises ning ka toetuses ja tunnustuses. Nemad on need, kes annavad vastsündinud lapse kohta teada – tema, selline. Lapse sünni järel välja öeldu ja teistele edastatu jääb suguvõsa energias kehtima ja last saatma.
Vanad naised loovad infobaasi nii nagu laps oleks sündinud neist ja neile või neid mitte puudutavana - laps on eraldi ja väljas. Lapse kohta välja öeldu käib selle kohta ja alusel, kuidas kogevad ja tõlgendavad, naised, lapsega kaasnevat – isiklikult võtvalt. Laps toob nähtavale selle, kuidas naised on elanud – milles nad on kõndinud. Vanade naiste vaimne tase määrab, naiste, informatsiooni vastu võtmise ja info lugemise/ töötlemise oskuse vaatenurgad ja kõrguse.
Vaimse taseme erinevad astmed. Laps toob kaasa häbi – lapse sünd häbistas lapsega seotuid. Inimene pelgab ja põlgab ise ennast – seega mõistab ta hukka ja nimetab valeks selle, mis võib tema „head nime” määrida ja teda ennast mõjutada – teda valel moel kohelda. See on põhjus, miks lapsest, kes ei sünni vanade naiste poolt heakskiidetud moel või sellisena/ soolisena nagu temalt on oodatud, öeldakse lahti – ei ole Meie suguvõsa Oma = ei ole Mina.
Teisal toob laps toob kaasa rõõmu, sest laps on lootus ja uue algus – suguvõsa on õnnistatud – kõikide tee läheb edasi, keegi ei ole elanud ega olnud asjata – olijatel on, kellele edasi anda. Lapse üle rõõmustav inimene on lapse oma ellu vastu võtnud – ta on vaba ja ta astub lapse kõrvale – tema on valmis last saatma – tema jaoks olemas olema – laps on sama enesega. See inimene mõistab ja näeb inimese kasvamise teekonda.
Laps sünnib kõigist ja kõigile – elavad ei saa last omada ega määrata. Lapsel on oma oluline osa kõigi eludes. Piiratud mõistmine tähendab vaatenurka, et laps võtab vähemaks ja toob kaasa isiklikud raskused – seega, temaga, endale kuuluvat ja olulist, ei jagata. Mina tähtsus – Minu elu on Minu oma – Minu elu on oluline – Mina olen oluline.
Sina ei ole Meie – selline sõnum paneb energia voolamise kinni. Vanad naised ei anna enese käes hoitavat edasi – nemad keelduvad ja keelavad – nad ootavad enese sõnade ja tegude järgimist – korra hoidmist. Kuid seda tehes astuvad nad üle piiride – neil ei ole volitusi, kuid nad teostavad ennast nii nagu neil oleks – nad kontrollivad informatsiooni alles hoidmist ja selle järgi toimetamist – see tähendab, et lapse kohta kasutusel olev infobaas täieneb ajas – järgnev kinnitab algust.
Sõna on võti – sõna sisaldab informatsiooni, mida peetakse tõeks. Laps, kellele on kaasa antud ja kelle kohta on kasutatud sõna - Häbi/ Vale/ Värdjas/ Ebard – peab seda enda kohta käivaks. Temal ei ole endale teist sõna anda ja seega näeb ta ise ennast ning enese tegusid/ samme/ olemisi/ väljendusi - Oma Sõna valguses – Mina, see – Mina, sellisena.
Sõna põhjendab ära nii lapsele osaks saanu, saava, kui ka lapse enda. Laps võib tahta ja igatseda olla teistsugusena, laps saab heita meelt ja kõndida kurbuses, kuid need on pinnale jõudvad virvendused, sest lapse ei saa Oma Sõnast lahti lasta – talle ei anta teist sõna, tema kohta ei kasutata teist sõna ja tema ise hoiab enesele antut, kui suguvõsaga ühendava seotuse tõestust, iseendaga - Mina ja Meie.
Eelnevate poolt edasi antu ei tähenda, et ollakse teekonna lõppu jõudnud, vaid eelmiste poolt kasutuses olnu, vahetuna või tõlgendatuna, edasi andmist. Kasutusel olnu ja kasutusele võetu tähendab mingisugust mõistmise taset ja see ei tähenda parimat inimesena kasvamise teekonna plaanis, vaid kellegi üksiku või koondunud ühise, mingi aset leidnud kogemuse pärast, millegi tõeks uskumist.
Vähendavate sõnade kasutamine ja vähendavate tegude teostamine annavad aimu vaimsest piiratusest – kuhugi kinni jäämisest. On sõnastatud teadmine ja sellega jäädud. Sageli on see vägivaldse kogemuse tagajärjel sündinu – inimene ei ole lugu avanud ega enese kogemust vabaks andnud – tema tee on põike teinud, sest tema tahab lugu/ ennast/ kedagi teist õigeks teha – Mina ei ole/ Meie ei ole, selline/ sellised.
Kord ja kontroll, mis peavad tagama ja ära hoidma ning õige informatsiooni edastama – Mina, see ja selline/ Meie, need ja sellised. Enese kaitse, võimaliku osaks saava vältimine. Hirm läheb nii sügavale välja, et Omad söövad Oma ära – heidavad välja, sunnivad alluma, nõuavad sõna järgimist.
On tavaline, et sel moel koheldud ja nimetatud laps võtab sõna omaks ega kahtle selles – ta saab oodata ja paluda, et teda teisiti koheldakse ja teiseks nimetatakse – kõige selle alusel, mis temas veel on, mida tema veel on teinud, mida tema veel oskab – kuid see ei õnnestu, sest teda ümbritsev püsib kasutuses olevatel sõnadel.
On nii tavaline, et inimene jääb püüdlema seda, mis näib temale võimalik olevat – see on see, mis temale peaks rolliga kaasa tulema – Mina, see – Minul on. Sageli see Minu oma näib inimesel olemas olevat – ta saab seda katsuda ja kogeda – peaaegu, sest see, mis on näiline, see kaob, kustub, puruneb – sellest ei saa pidavat pinda jalge alla.
Inimesele on omane jahtida enese eesmärki – muuta ise ennast kurdiks ja pimedaks ning jätkata püüdlemist selle poole, mis on Maailma sees olemas. Inimene sirutab käed õuna järele, mis kasvab tema käe ulatusest väljaspool – tuul liigutab oksa ja õun näib juba sõrmi puudutavat, kuid oks kiigub üles tagasi ja pöördub hoopis teisale. Inimene, kellele näis, et tema on õnnistatud, jääb tõusma varvastele ja loodab järgmise tuuleiili peale.
Siis, kui õuna on oodatud ja kätte saada püütud, siis inimene heidab meelt – Mind kiusatakse, Minu vastu tehakse meelega, Mina ei ole õuna väärt – sellepärast Mina ei saa seda kätte – Minule ei anta seda – tahtlikult ja meelega.
Inimene, kes pimesi püüdleb heakskiidu ja tunnustamise poole seal, kus tema kohta on kasutusel infobaas, mida ei muudeta, sest selles olev on kasutusel mingi kindla eesmärgi pärast – see inimene ei peatu ega võta enesega seonduvat informatsiooni vastu – inimene rõhub rollidele – teatud kindlas rollis olija peab teatud kindlas rollis olija jaoks teatud kindlal moel olema ja tolle vajadusi täitma – rollid on ja kehtivad, kuid rolli ülesandeid ei täideta, inimesele vajamineval moel.
Millist informatsiooni ja mille jaoks olen Mina kasutanud – Minu kasutuses on olnud teistelt üle võetud otsused ja tõeks peetud teiste teod – kuid need ei ole Mina ega ole need Minu. Minu teadlikkuse tase ei ole jäänud möödunu tasemele. Mina mõistan tegelikkust – Mina töötlen, olemas olevat ja möödunust edasi kandunud, informatsiooni teise teadlikkusega – Mina avardan vaimset tasandit.
Mina mõistan sõna – Kaasneb – tähendust – Minuga kaasneb – teis(t)ega kaasneb – teine on inimene – inimesega kaasneb – tema teekonnaga kaasneb – tema kogemustega kaasneb - tema valikutega kaasneb – tema poolt vastu võetud, kokku kogutud, tõlgendatud ja kasutatud informatsiooniga kaasneb – see on tema valik ja on tema vastutus.
Minul on Minu enda valik ja vastutus – Mina ei pea võtma kasutusele ega jätkama selle kasutamist, mille kohta Mina ise tean – enese vahetute kogemuste kaudu - et see ei ole kõik – sellest viib tee edasi – möödunu ja eelnevate kogemusest saab sündida enamat – seda saab teisiti mõista ja teistmoodi kasutada – selleks on vaja teistsuguseid valikuid, teist moodi astutud samme ja teistsugustel alustel sündinud otsuseid – sõnade Mina ja Meie tähenduse avaram ja sügavam sisu – kvaliteet, väärtushinnangud ja põhi mõtted.
Inimese jaoks loeb see, mida ja kuidas temast mõeldakse – inimesele tundub, et tema ei saa Maailma sees elada siis, kui teda nähakse ja temast räägitakse vähendavalt, halvustavalt, pilkavalt, „tõde” teatavaks tegevalt – seda selles, mida tema ise ei ole teinud, kuidas tema ise ei ole päriselt olnud – see tundub nii ebaõiglasena, sest tema ei saa seda informatsiooni ära muuta – temalt ei küsita, teda ei mõisteta.
Inimene võtab selliseid kohti raskelt – need mõjuvad masendavalt, vihaseks tegevalt, abituna kogetavana, sest inimene teab, et teiste mõttes olev, sõnades öeldu ja tegudes väljendatu mõjutab teda – teiste valikutega kaasneb temale – ülekohtune ja ebaõiglane elu – teised näevad ja tõlgendavad teda enese või kellegi teise poolt ette antud informatsiooni järgi.
Vahel inimesele tundub, et teda ei olegi olemas - temal ei ole mõtet edasi elada ja edasi olla, sest tema tegelikkus kaob ära - selle asemel on kasutuses see, mida keegi valib välja mõelda ja, kuidas tahab ära tõlgendada.
Inimene, keda ei nähta - on inimene, kelle teod ja valikud ei kao ära - neid ei valita näha, näidata, tunnustada - seda ei valita teha, sest rääkijatel, osutajatel, vastajatel on vaja teistsugust informatsiooni - nemad saavad teha iseenda nähtavaks ja oma valiku teoks siis, kui on olemas põhjus - siis, kui seda päriselt olemas ei ole, siis nad kasutavad selleks seda, mis on - kujundavad sobivaks või loovad ise olema selle, mida ja kuidas on neile vaja.
Selle jaoks, et leida üles enese tee ja käia iseenda südame järgi, tuleb inimesel läbida kõige raskem õppetund oma elus – ühenda, ühendatuks jäädes, ise ennast lahti sellest, mis on oma aja ära elanud. Inimesel tuleb teha otsused enese teadlikkuse alusel – möödunu jääb möödunusse siis, kui see ei kasva, samas tempos ja samadele põhi mõtetele/ väärtushinnangutele toetudes, edasi.
Inimene ise valib, mille tema möödunust kaasa võtab, mida tema oluliseks peab ja mida enese sammudega kinnitab – igas põlvkonnas on midagi, mis on olnud oluline ja väärtus – see tuleb kaasa võtta ja seda tuleb edasi anda – inimeste teekonnad on olulised ja hinnalised.
Inimese teekonnale tuleb tagasi vaadata läbi selle inimese tõe, kes selle kõndis – mis oli tema põhi – milline vajadus tema tegusid ja valikuid suunas – milline teadlikkus temal, vajadusega seotud vanusest lähtuvalt, kasutusel oli – inimese mõistmine, selle informatsiooni alusel, muudab tema sammud mõistetavaks.
Laps, kes kasutas vanade naiste poolt antut, enda kohta käivat sõna, ei pea selle sõnaga ühte jääma – Mina, teades/ kogedes/ tundes ise ennast ja mõistes eelkäijaid, annan ise endale Oma Sõna – Mina, inimesena - Mina olen osa, Mina annan oma osa, Mina saan osa – kõik see, mis on Minule mõeldud, see jõuab Minuni ja Mina annan, luues enamat, selle edasi.
Varem see ei jõudnud, sest mina ei teadnud tõde – mina ise uskusin, et minu jaoks ei ole ja minuni ei jõua. Nüüd tean, et see ei olnud tõde – mina ei olnud suunatud oma tee poole – mina olin olnud suunatud nende poole, kes, ise enda Maailma ära seletamiseks ja iseenda kaitsmiseks, ise endale sõna kasutada andsid. Mina ei pea ootama nende meele muutust – see on nende lugu ja nende vastutus. Minul on enese tee, mida mööda käia – minu valikud, minu enda informatsiooni alusel, on minu vastutus.
Marianne
11.02.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar