See, et Minul oli olemas, ei tähenda seda, et oli olemas. Laps võtab enesega seonduvat iseenesest mõistetavusega – Mina olen – Minul on. Minul on see, mis ja kuidas on Minule võimalik, millest saan osa ja milles olen – see kõik kuulub Minule ja käib Minuga kaasas - alati.
Alles siis, kui laps kasvab suuremaks ning mõistab ja näeb enamat, siis tema sees süvenevad igatsus, vajadus, lootus – laps tahab tagasi seda, mida ja kuidas suurel temal ei ole. Minul ju oli – miks enam ei ole, kuidas Mina saan möödunu tagasi?
Vajaduste alles olemine ja lahenduste otsimine ning ebaõnnestumine, annavad teada, et tegemist on pealispinnaga – vastu võtmata jäänud informatsioon püsib, kõrvale lükatuna, nähtaval ja laps kogeb seda – tema vajadused annavad, temale, sellest märku.
See, mida ja kuidas laps pidas enesel olemas olevaks, ei olnud see, mis ja kuidas leidis aset. See, et lapsega oldi ja last võeti kaasa – ei tähendanud seda, et laps oleks olnud prioriteet, teadlik valik ja vaba tahe, vaid seda, et kuhugi pidi lapse panema ja keegi pidi temaga olema.
Vahe on suur – Minuga ollakse, sest olen teisele/ ühisele oluline. Minuga oldi, sest Mina olin olemas ja kedagi teist ei olnud, parajasti, last hoidvat suurt vabaks andmas. Kibeduse maik tuleb loole juurde, sest laps saab aru sellest, kui temaga olemine ja tema jaoks olemine ei tule südamest, vaid kohusetundest – suur kogeb kergendust, kui saab vabaks ja taas enese elu elama – ilma lapseta.
Haigutav kuristik – enese möödunuga ei ühenda mitte midagi, peale iseenda - möödunus ei olnudki ega olegi seda, mis oleks enese ankruks ja jäänuks, lapsele kuulunust, samaks – ei olnudki seda, kes oleks olnud oma inimene – ei olnud seda, kellega oleks olnud emotsionaalselt lähedast ja turvalist suhet.
Siis, kui suureks kasvanud laps vaatab enese ümber ega näe sealses ennast valinuid, siis saabub masendus, ahastus, kurbus, viha, solvumine – Mina olen ju teinud ja olen ju olnud – kas tõesti ei olnud Minus, midagi sellist, mis oleks hoidnud Minuga? Kas ühiselt tehtus, oldus ja loodus ei olnudki seda, mis paneks igatsema ja ühes olemist otsima?
Aus vastus on see, et loeb see, miks teine oli – ühes oldud aja tulemus ei ole Minu kvaliteedi ja kvantiteedi tagajärg, vaid valik, mis varem püsis varjus või ei olnud veel vormistatud. Ühes olemine ei olnud südame valik – see oli kohustus, valiku puudumine.
Minus on väärtust ja Mina saan olla oluline – see informatsioon on püüe aidata ise ennast. See on enese teekonnale tagasi vaatamine – sammud ja valikud, mis näitavad hoidmist, väärtusi ja põhi mõtteid – need on olulised iseendale, kuid ei valiku teinud teisele.
Enesele olulisele rõhumine on, kui enese müümine – vaadake seda ja toda, Minuga ühes saate selle ja selle. Tegelikkus on see, et teine ju koges ja teine sai ju osa – informatsioon oli olemas ja näha – ka sellega arvestati, ka see võeti arvesse – ka sellega ühes jõuti samale tulemusele.
Seega ei ole vahet, mida ja kuidas Mina olin või ei olnud – tuleb, ka aegu hiljem, võtta vastu informatsioon, et teine on jõudnud oma elus paika, kus tema valik on selline nagu see nähtavaks on tehtud. See ei ole eksitus ega mööduv kapriis – see on täie tõsiduse ja teadlikkusega tehtud valik. Aus on teise valikut austada ja lõpetada enese poolt alles hoitud ühenduse hoidmine.
Inimeste erinevad sisemised kompassid – laps, kes on suunatud ühisele ja enesega koos olija(te)ga koos olemisele/ inimene, kes on suunatud enese ellu – üksinda ja eraldi olema – need on põhi mõttelised erinevused, mis ei ühenda, vaid tõukavad eemale selle, kes ei ole enesega sama – vanem, kes valib enese elu, ei vali last selle sisse.
See ei ole vanema viga – see on inimese valik. Inimese valik, kes ei mõelnud selle peale, mis temaga kaasnes – lapsele valetamine, lapse petmine, lapsele osutamine, lapse süüdlaseks tegemine, lapse üksinda jätmine – miks ei saa, kuidas ei saa – justkui oleks saanud ja oleks võinud ja oleks võimalik – kuid lapsest tulenevalt mitte – inimene ise tahtnuks, kuid laps ei võimaldanud.
Räägime asjadest õigete nimedega – oleme lõpuni ja põhjani välja ausad – vägivaldses ja manipuleerivas keskkonnas kasvanu ei saa terveneda, kuni ta endiselt usub ja loodab, et tema jaoks oli ja tema jaoks oleks, kuid tema ise on põhjus, miks temal ei ole ega saa olla ega saa olema.
Vaimne ja füüsiline väärkohtlemine on rikkunud lapse psüühika – laps peab vägivalda normaalseks ja enesega kaasnevaks – Minuga teisiti ei saa, Minuga teisiti ei ole võimalik. Kirurg ei jäta inimese sisse seda, mis tekitab põletiku ja toob kaasa tagajärjed, mida ei ole võimalik parandada - kirurg eemaldab selle, et inimene/ inimese organism saaks terveneda.
Väärkoheldud laps peab ise olema ennast katki lõikav kirurg ja eemaldama enese seest uskumused, mis põhinevad tema enda väärtushinnangutel ja põhi mõtetel, kuid mis on käinud inimes(t)e kohta, kellega need ei ole samad – Minuga ei ole, midagi valesti – Mina ei ole vale – Mina olen panustanud ja jäänud inimes(t)ega, kellega olen seotud aegade tee puul, kuid ei sellel tasandil ja teadlikkuse alusel, mis on Minus ja olen Mina - seal teist/ teisi ei ole.
Mina enam ei vali seda, mis/ kes ei ole minuga sama, mina enam ei panusta sinna, mida ei ole - mina olen reaalsuses olevaga kooskõlas.
Marianne
23.02.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar