Inimene teeb ise oma valikud ja viib täide oma otsused – vähemalt nii see peaks olema. Ometi saab inimene, aus olles ja enesega toimuvat mõistes, tõtt tunnistada – Minu valikud ei ole alati Minu omad olnud – Mina olen valinud, teise inimese ja/ või vahetus keskkonnas olevat informatsiooni kasutades, ise ennast kahjustavad valikud ja enesele liiga tegevad otsused.
Seda selleks, et vältida seda, millega Mina toime ei tule, mida Mina tõeks tunnistada ei taha, mille jaoks Minul lahendust ei ole. Kuid valinud ja astunud ka sellepärast, et Mina ise olen uskunud tõeks selle, mida arvasin tõesena olevat. Kuid valinud ja astunud ka sellepärast, et uskusin sel moel valimise ja astumise enese kohtustuseks olevat.
Kõige sagedasem põhjus, enesega kooskõlas elamise ja olemise vältimises, peitub inimese hirmus, kaotada – Minul enam ei ole, Mina enam ei saa. Väide nii nagu justkui mitte kunagi ei saa – kuigi see väide puudutab mingit konkreetset hetke, lugu, asja, kogemust - tundub see enese poolt kogetud informatsioon, kui lõplik punkt – Mina/ Minul/ Minule - ei iial enam.
On loogiline, et enesele antud uskumuse taga peitub informatsioon, mida inimene kasutab – tema enda kogemused ja temale kasutada antu. Siis Sina ei saa – siis Sinul ei ole – siis Sinule ei anta. On loogiline, et ka sellel väitel on olemas algus – siis, kui Sina ei tee/ ei ole seda ega ole sel moel – siis, kui Sina oled/ teed seda ja sel moel – siis Sina ei saa/ siis Sinul enam ei ole – sellest ka järelduse tegemine - kui Mina ei saa, siis Minul ei ole – teine otsustab Minu ja Minuga seonduva üle.
Suur keelab, suur võtab ära, suur ei anna, suur takistab, suur muudab – mitte, et lapsel ei oleks õigust saada/ omada/ väljenduda või tal ei oleks teist võimalust – lihtsalt suur otsustab, mida ja kuidas ja miks. Siin määran Mina, siin otsustan Mina – siis, kui, Sina, Minu tuju ära ei riku – siis, kui, Sina, Minu vastu eksid – siis, kui, Sina, Mind ei kuula, Minule vastu hakkad – siis Sina ei saa seda, mis on Sinule oluline/ mida on Sinule lubatud/ mis on Sinule võimalik olnud.
Rolli vastu eksimused, rollile allumatused - võimu võitlus, kontroll, allutamine, vähendamine, vaimne ja füüsiline vägivald – sest informatsiooni - Sina ei saa ja Sinul ei ole – järel lugu jätkub – siis Sina pead pealt vaatama/ siis Sina pead vabandama/ siis Sina pead karistust kandma/ siis Sina pead järele mõtlema/ siis Sina pead häbi tundma/ siis Sina pead üksinda olema/ siis Sina pead toidu ära sööma – Sina pead midagi tegema, et tõestada oma õigust, sobivust, välja teenitust, et Sinuga edasi oldaks, Sinule jälle antaks, Sinule jälle lubataks.
Loo sisse süüvimine - Mille vastu Mina eksisin, et Minule peab edastama informatsiooni – siis, Sina ei saa ja siis Sinule/ Sinul ei ole – lugu on lõpetatud/ tee on lõppenud. Selles otsuses ei ole välja toodud seda, mis on see, mille, tegelikult, toob kaasa Minu samm – mis on see, millele teine reageerib.
Kas Mina tõesti teen teisele liiga, kui ütlen ja näitan välja enese informatsiooni – kasutan enese mõistmist ja mõistust, söön enese moel, ei söö enesele sobimatut/liigset, riietun, kõnnin, mõtlen enesele sobivalt ja vajaminevalt, teen, enesele teada oleva informatsiooni alusel, iseennast puudutavad otsused jne – kas see tähendab, et Mina ei allu ja ei nõustu – kas see tähendab, et Mina ei ole õige, sest olen vale – kas see tähendab, et enese moel olles, olen teise vastu ülekohtune ja teise hinnangu järgi vale.
Põhjus, miks inimene hülgab enese ja valib, kellegi teise peale mõeldes – on rolli kuulekus – teisega arvestamine, rolli järgi, kuigi lugu puudutab inimeste tasandit või ka põhirolle. Rolli kuulekus tähendab, et inimest on kasvatatud vägivaldselt koheldes ja manipuleerivalt käsitledes – inimesele on antud informatsioon, erinevate rollide õiguste ja kohtustuste kohta – sellel ei ole väga palju pistmist tõega, sest rollid, mida inimesele vahendatakse, loovad inimestest Mina-d, keda peab kindlal moel kohtlema.
Rollidega kaasnev on erinev, sest ühe vastu on lubatud see, mida teise vastu mitte – Sina, Mind/ Minuga/ Minule, ei tohi, sest Sinul ei ole selleks õigust – Mina Sind/ Sinuga / Sinule tohin, sest Minul on selleks õigus.
Rollid on samastatud inimesega – see, kelle vastu on õigus ja justkui isegi peab – sellele öeldakse ja näidatakse, et temaga seonduv ei muutu – temale ei tule õigusi juurde – kuid tema ise saab enesele osaks saanut ära hoida, siis kui ta vastab temale ette „kirjutatule” ja on teise vastu õige. Üle piiri minevad eksimused kohtavad karistust ja osutamist – püsi ette näidatus ja ole lubatud/ kohustatud moel.
Ühes olijate erinevad õigused - milles ühte osapoolt on õigus vähendada, karistada, minema saata, välja jätta - näitab rollide ühendust, rollide kokkupuudet, mis ei ole tähendanud mõlema jaoks sama ja enamat – inimese ja põhirolli õigusi on rikutud, sest ühendus on sisaldanud valet, vähendamist, ära kasutamist – teod ei ole kinnitanud sõnu ja ühe eesmärgi varjus, varjatult/ salatult, on kõnnitud varju jäetu nimel.
Rollide ühenduse põhi - Mina olen Sinuga/ osalen Sinu elus, sest olen Sinu Ema/ Isa/ Vend/ Õde/ Tädi – asemel on - Mina olen Sinuga siis, kui Sina tunnistad Minu õigusi Sind käsitleda ja kohelda, Minule vajamineval moel - Sinul endal samasuguseid õigusi ei ole – Sinul ei ole õigust Minule – Mina olen Meie suhte omanik.
Minul ei ole, sest siis Mina ei saa – selle hirmu põhi on vanema ja lapse rollide ühenduse kohta käivas – siis Sinul Ema ei ole/ siis Mina Sind ei taha. Minul ei ole ja Mina ei saa hirm istub sügaval inimese sees – see on lapse ehmatus – Ema ei ole asendatav - laps ei taha ega saa oma ema kaotada.
Siis Minul ei ole enam Ema - see on informatsioon, mille poole, vägivallaga koheldavat, last suunatakse – on loomulik, et last tabab hirm ja ehmatus – tal ei ole kogemust ega mõistmist, mida siis teha. Seega on täiesti loogiline, et laps on hingetu – Mind ei ole siis enam olemas – Emast ilma jäädes kaon ka Mina. See on identiteedikriis – Kes Mina siis olen.
Ema on lapse elu sünonüüm – laps omab ja kasutab nende kahe suhte vundamendi kohta käivat põhi informatsioon – Mina olen, sest ema tahtis, et Mina saaksin olema – Minu ema tahab Mind - Minu ema tahab Minuga koos olla, sest Mina olen tema laps.
Laps, kes on kogenud Ema rolli kandva inimese valikut – Mina ei taha Sind – inimene on oma lapse ära andnud, maha jätnud, teda vähendanud, ära tapnud – see laps otsib neid kahte ühendavat lüli – laps vajab enesele teadmist, et vanem tahtis teda ja jääb temaga seotuks – inimene edastab informatsiooni, et on endiselt tema Ema.
Laps, kes ei ole vaimselt täis kasvanud inimese tasandile jõudnud, ei suuda toime tulla informatsiooniga – Ema rollis olnud inimene ei vali Mind, isiklikel põhjustel – inimene saab ära öelda, lahti lasta, minema saata, tappa proovida, vaimset ja füüsilist vägivalda teostada – inimene on Ema rolli põhi. Inimene ei taha, temale võimalikku, rolli kanda või kasutab seda, enese huvides, ära – enese teadlikkusest ja vajadustest lähtuvalt.
Lapse hinge kinni panev ehmatus tähendab vajamineva informatsiooni puudust – lapsel puudub vastus küsimusele - mida Mina siis teen, kui Minul Ema enam ei ole. Vägivalda kasutav suur annab „toetava” vastuse – siis, Sind, ei taha keegi – siis, Sinul, ei ole perekonda – siis, Sina, oled üksinda.
Laps ei saa aru - miks temal, siis, enam ei ole - miks teda, siis, on vaja karistada - miks on Ema oma otsust muutnud. Kaotusele rõhuv ja osutav informatsioon toob välja lapse abituse, võimetuse, üksinduse, sõltuvuse ja suunavad last, enesele vajalikust, pimesi kinni hoidma.
Pimedat enesesundust ehk vähese teadlikkusega last tõukab tagant enese kasutuses olev informatsioon - siis, kui teine keeldub - Minule vajaminevat andmast/ Minuga, Minule vajamineval moel, olemast – siis Mina ei saa selle teisega ühes olla, siis Minul ei ole seda, mida Mina vajan – Mina kaotan, Mina jään ilma – armastusest, kodust, hoidmisest, asjadest.
Lapse jaoks tähendab sõna - Armastus – pidavat põhja – olemas olemise kindlust ja turvatunnet – Maailma püsib piirides, mis hoiavad last – laps teab, kes tema on ja kellega tema on – lapsel on oma koht olemas – ta oli ja on oodatud ja temaga ollakse. Laps teab, et tema – iseendana - on hinnaline ja vajalik – tema tuleku soovi kinnitatakse üle.
Mina kaotan/ Mina jään ilma - on lõpetamata laused ja ehmatusega täidetud hetk – siis Mina ei tea, Kes Mina olen ja mida Mina edasi teen - kuid ka sealt läheb tee edasi – valik on, millisele rajale. Laps, kes teab ühenduse sisu – Ema = Laps – vaatab selle suhte üle – ta võtab vastutuse selle hoidmise eest – ta proovib ja püüab teha nii, et Ema teda tahaks ja temaga jääks – laps jääb inimesega, kes teda ei vali - laps on rollile truu.
Inimene, kes järgib, pimesi, temale antud valikut – siis, kui Sina – see inimene ei küsi endalt, millise hinnaga, Mina, ühes olla saan – millist hinda makstes, Minu jaoks, on teisega ühendav suhe olemas. Inimene hoiab kinni, temale võimalikust, et Mina ja Minul oleks olemas ja Mina saaksin, kuid see, kuidas tema saab ja mis temale võimalik on – see teda ei täida ega hoia – inimene müüb, ise, ennast sellele, kes on öelnud ja näidanud, et tema oma last ei taha.
Inimene seisab oma sõnades, jääb nendes kindlaks – rollides olija vahetab enese nägu ja ühenduse sisu. Vägivaldses Maailmas saab olla üks ja saab olla teine – siis, kui tahta ja valida, siis on üks – siis, kui tahta ja valida, siis on teine – esimesega vastupidine.
See inimene, kes vahetub ja vahetab, on siis, kui see on temale mugav ja kasulik või ta ei saa vabaks – kuid teda ei ole siis, kui jäämine on raske ja kulukas – sageli vaimselt kulukas – inimene peaks iseendaga tegelema ja oma rolli panustama – kuid partner ja temaga koos olemine ei ole see tasu, mida inimene hindaks ja enese jaoks oluliseks peaks.
Vägivalda teostav ja manipulatsiooniga last käsitlev vanem ületab hea tava piiri – tema ei anna teada lapse, kui inimese, õigustest – vanem ei vali seda teha, sest tema ise ei pea nendest kinni – seega ei õpeta ega näita, vanem, lapsega seotus, lapse tegelikku vastutust. Vanem ei eralda inimese vastutust ja põhirollis oleva inimese vastutust, sest see tooks nähtavale vanema tegude ja sõnade tegeliku sisu.
Selle asemel kõlab - Sina teed Minule – Sina käitud Minuga – vanem võtab lapse samme, valikuid, väljendusi, olemisi, vajadusi isiklikult – justkui laps teeb ja on vanema vastu – tahtega, meelega. Väide nii nagu laps saaks ja võiks teisiti, kuid laps ise ei vali seda, sest tema tahab oma Ema kiusata, vähendada, käsutada, kasutada.
Laps, nimme ja meelega - hüppab loiku/ sööb häälekalt/ laulab enese häälega/ riietub enese valikul/ väsib päevast/ ei tule toime oma emotsioonidega/ kurdab valu/ kardab teda hirmutavat/ tahab enesele vajaminevat/ ei nõustu temale öelduga/ vaatab vanemale, hirmunult, otsa, vanema käitumisele reageerides/ naerab enese nalja peale jne.
Laps ei pane ennast ootele ega lase vanemal rahus elada – laps ei kustuta ega kaota ennast ära – laps on halb ja vanema vastu. Vanemal on vajadus reageerida, et last korrale kustuda ja enesega arvestama panna – inimesel on vajadus, seega annab vanem endale lahenduse, kuidas saab tema seda teha, endale vajamineval moel.
Vanem, kohates enese vaimset piiratust, tahab ennast füüsilisse väljendusse suunata – seega annab ta endale põhjuse ja õiguse seda teha – laps on selline ja selline, seega peab last teatud moel kohtlema – laps ei saa muidu aru – laps ei saa, teisel moel, temale öeldust/ temalt oodatust aru.
Tegelikkuses see tähendab seda, et vanem ei oska oma sõnumit teistmoodi sõnastada ja ta ei pöördu, Emana/ inimesena, lapse, kui Lapse/ inimese, poole – vaid ta teeb seda oma põhirolli nihkega ja lapsest saab selle nihke vastaspartner.
Vanem, lapsele antava informatsiooniga, suunab last endale sobivaks – vanem, ise ennast vaimselt rahuldades, saab vallanduseks põhjuse ja sihtmärgi – laps on vanema tunnete energia prügikast. Vanem on inimene, kelle tundehügieen on puudulik – inimene ei mõista seda, mis on tema enda vastutus ega võta ta vastutust selle eest, mis tema tegudega/ vajadustega/ väljendustega, kuid ka lapse vanemaks olemisega kaasneb.
Vanem pöördub lapse poole, et vältida enese sõnumeid, iseendale – siis, kui laps püsib temale ette antud raamides ja ette öeldud moel, siis lapse liikumine ja olemas olemine ei too kaasa vanemat häirivat informatsiooni – kui laps on piire ületanud, siis saab inimese vaimne tasakaal häiritud ja tema annab sellest teada – lapsele, kui enesega toimuva autorile.
Nihkes olev roll tähendab, et vanemal on ettekujutus oma rolli Minast, keda Laps peab samal moel nägema, tunnistama, kohtlema. Sina pead, Minu jaoks, õige olema – viisakas ja kuulekas olema. Sina pead, Mind, õigel moel kohtlema – austama, tänama. Sina ei tohi, Mind, vaidlustada – käskudele, keeldudele tuleb alluda täpselt ja koheselt, vastu vaidlemata. Sina pead, Minuga, Sinule lubatud viisil rääkima – ei tohi vastu haukuda ega ülbe olla – see tähendab, et Sinu arvamus ja Sinu teadmised on Sinu omad ja need jäävad Sinu teada. Jne. Jne.
Lapsele ette kirjutatu näib olevat justkui seotud kasvava inimese õpetamise ja kasvatamisega, kuidas teist inimest õigesti kohelda ja tema õigusi, iseendale, vaidlematult tõeks tunnistada, kuid tegelikult on see lapse suunamine, vägivalda ja manipuleerimist kasutades, et rolliMina kaotust kogev inimene saaks oma sõltuvusega kaasnevat vajadust rahuldada.
Vanem, inimesena, kogeb identiteedikriisi ja vajab pidavat pinda jalge alla – Kes Mina olen – rollina kasvatatu, rollina kasvanu, rolliga samastanu, rolli kaotanu – laguneb koost, kui tema rolli, selles rollide ühenduses, ei tunnustata ja temaga suheldakse seda vastustavalt.
Vastustamine lähtub mitte sellest rollist, mis seob kokku, vaid sellest Minast, kellena ise ennast ja teist identifitseeritakse – Mina, sellisena – teine, sellisena. Siis, kui teine rikub rollide jooniseid ega tea oma kohta ja õigusi, siis tuleb temale neid meelde tuletada – Mina olen Meie suhte omanik – Sinul tuleb Minuga arvestada – siis, kui Sina Mind ei kuula ega tunnista – siis saad Sina karistada, siis jääd Sina Minust ilma – siis Sinul ei ole enam Mind ega seda, mida Mina saan Sinule anda – seejärel mitte keegi ei anna seda Sinule.
See tähendab, et Laps suhtleb ja on koos Emaga, kes on paika pannud neid ühendava – lapsel on selles teatud õigused ja kohustused – vanem on need paika pannud ja vanem kontrollib nende täitmist – lapsel ei ole oma sõnale õigust ega ole tema teadmistele sealses kohta – kas nii või ei üldse.
Vanem lõpetab ühenduse ja rolli täitmise, kui laps ei allu ega kuuletu – see sõnum tähendab, et kahte ühendavat vundamenti ei ole – lapsele teada olev on osutunud valeks – laps ei ole oluline – vanem ei hoia temast kinni. Ühist ei saa paremaks muuta – see saab olla talutav, siis kui olla vanema jaoks talutav.
Siinkohal küsiks kriitiline meel, et mida olen Mina siin tegemas – see ei ole see, mida Mina endale soovin ja mida Mina olen tegemas olnud – kahjuks ei ole lapsel/ väärkoheldul sellist kriitilist meelt siis, kui tema jätkab pimesi püüdlemist ja on rollile kuulekas.
Lapse roll ei tähenda, et seda kandval inimesel oleks võimalus omada kõike ja enamat ja paremaks kasvamist, vaid temale kasutada antud informatsioon ja teda suunavad kogemused näitavad, milline tuleb temal olla – selles infos on sees kahte ühendava suhte alus ja lapse ülesanded/ kohtustused/ võimalused – siis, kui Mina olen Mina ja Mina järgin enese rolli, siis Mina saan, Mina võin, Minul on, kuid Mina ka pean.
Rollide konflikt tuleb nähtavale kohas, kus loo üks osapool hoiab alles seotust ja tahab seda paremaks muuta – et mõlemal oleks selles hea ja mõlemad panustaksid sellesse. Kuid loo teine osapool keeldub sellest, sest tema on inimesena mujal – roll on tema kohustus ja teda kohustav – ta on, sest tema peab – ta on, sest tahab/ vajab sellest midagi – ta on, kui see on temale mugav – kuid ta ei ole teisega koos inimeste tasandil – ta ei vali inimest – ta ei nõustu ega taha seista teisega kõrvu, sest ta ei taha olla sama ega aus – siis ta jääb võrdluses alla – siis ta ei saa oma vajadust rahuldada – siis ta ei saa, teist, enesele sobivasse kaugusesse lükata ja sobival moel hoida.
On sage, et ühendatud rollides olijad ei ole võrdsed – ühel on rohkem teadmisi, ressursse, võimalusi. Teisest üle olevas rollis olijal ei ole õigust minna inimese vastu ja inimest vähendada – enese positsiooni ära kasutada ja enese asendit rõhutada ja enese poolt antavast ilma jätmisega ähvardada – eriti, kui tegemist on enesest sõltuvuses olevaga.
Inimese vastu minemine tähendab kohta, kus rollide suhe kaotab kehtivuse – lugu on viidud inimeste tasandile – inimene lahendab, vastab ja valib inimesena, iseendale, kui inimesele. Valik, kuidas astuda, vastata – lähtub reaalsuses aset leidvast – mitte sellest, kuidas peaks ja võiks ja mil moel tahaks/ vajaks.
Enese normaalsus – enese kasutuses olev informatsioon, väärtushinnangud ja põhi mõtted – ei tähenda, et sama on enesega seonduvas – seega tuleb lähtuda reaalsusest ja jätta kõrvale võimalused, potentsiaal ja teadmised, mida omatakse ja tahetakse kasutada – saab siis, kui teine on kõndimas samas – muidu on tegemist vastandumisega ja kokku põrgetega ning iseenda kurnamisega.
Enese teadlikkus - see inimene, kes on vägivaldne ja manipuleeriv, jääb enesega seotust välja – inimene, kes suudab, tahab, valib haiget teha ega ehmata sellest üles – see inimene ei ole armastav, hooliv ega toetav – sellisele väljendusele, kui see ka vahel esineb, ei saa kindel olla, sest see veab alt – see vahetub vägivallaks, vihaks ja hülgamiseks. Teine laseb lahti siis, kui olev temale ei sobi – ta ei paranda ega otsi ega loo koos käimiseks teed.
Vägivaldset Maailma alles hoidev inimene valib olla positiivsena väljenduv ja kogetav siis, kui see on temale mugav ja kasulik. Kuid siis, kui tema seedimatute tunnete objekt ei ole hästi kogetav, siis tema laseb lahti, lööb, läheb minema, karjub, solvab, halvustab – seejuures annab teada, et tema käitumine on normaalne ja põhjendatud – temal endal ei ole halb – tema naudib, sest see on temale väljenduse võimalus ja loomulik suhtluse stiil.
Vägivaldses keskkonnas kahjustada saanud psüühika ei talu, vastupidiseks ja tingimustega piiritletud, muutuvat informatsiooni – täna armastan, sest – täna ei armasta, sest – täna olen, homme ei ole. Vägivald jätkub, sest puudub pidav põhi – ühine tee ei ole ühine, sest teine võtab ennast ära ja tagasi – ühist ei ole võimalik parandada, sest seda ei ole.
Vahetus keskkonnas halvustavat kohtlemist kohtav inimene kogeb enesehäbi, mis teda pidurdab ja sunnib tegema enese jaoks valesid otsuseid. Aastaid kestnud vältimatu kogemus viib selleni, et inimene tunneb häbi juba ette – omades informatsiooni, et keskkond võib käituda hülgavalt, välja naervalt – kuid teadmata, kuidas ümbritsev reageerib avalikuks tulevale, on inimene häiritud ja ta pigem peatub, kui julgeb ennast nähtavaks teha.
Inimene väldib eksimist ja valeks nimetamist – need on olukorrad, millest ei saa vabaks – see on informatsioon, mis jääb temaga ja varjutab järgneva. Ei ole vahet, mida ja kuidas valib inimene, järgnevas, möödunu jääb elusaks – nii nagu oleks vahetus hetkes olnud ja teinud.
Häbi, et Mina olen olemas ja Mina teen oma sammu – see on hirm, kohata hukkamõistu ja valeks nimetamist ning sellele järgnevat – siis Sina oled/ siis Sina ei saa/ siis Sinul tuleb/ siis Sina jääd ilma/ siis Sinul enam ei ole.
Häbi ei ole enese tegeliku tunde informatsioon ega reaktsioon – häbi on, kellegi poolt teada antu ja ette näidatu üle võtmine ja enese omaks tegemine. Enesehäbi on inimest vähendav seisund. Häbi õpetab ise ennast varjama ja muutma – see on tahtlik suunamine – siis enam ei tee ega ole, siis kuuletub. Häbi sunnib üksinda olema ja teisi vältima – hirm osaks saava ees – Mind, sellisena, nähakse = Mind koheldakse teatud moel.
Häbiga käib kaasas rollile allumine ja enese hülgamine – teine inimene, kes saab negatiivselt reageerida, on enesest olulisem – teisele ei tohi liiga teha – iseennast ei tohi valida siis, kui see teisele liiga teeb – teine kaotab oma Mina = teine tunneb tundeid, millega tema kohtuda ei taha. Seega teine TEAB, kuidas Mina olla ei tohi ja olema pean – Mina kuuletun, sest valeks nimetavat kohtlemist on raske taluda.
See tähendab, et inimesele on antud häbiga tähistatud informatsioon kasutada – teda on suunatud seda järgima ja tema teod, väljendused, olemised, valikud, otsused, enesevabadus on kohanud häbistavaid ja vähendavaid reaktsioone – osutamist, nimetamist, välja naermist, halvustamist, põlgust, sarkasmi, vägivalda, hülgamist, mõistmatust – nii nagu tema teeb, ei tee, mitte keegi/ ei tee korralik Laps/ armastav Ema/ hooliv Inimene jne.
See tähendab, et inimest ei ole kasvatatud inimesena, vaid rollina. See tähendab, et inimesele ei ole õpetatud enese tegudega kaasnevat mõistma ja nägema – kui korra/ kaks tegi, siis on see ja selline – tehtu jääb igavesti inimesega kaasnevasse infobaasi – muutus ei ole võimalik, sest ümbritsev ei ole võimeline muutuma – inimesed ei kasva, vaid seisavad paigal – kõigil on möödunust, midagi kaasas, kuid midagi ei unustata ega anta andeks, sest millestki ei suudeta lahti lasta.
Tegi Minule/ oli Minu vastu/ käitus Minuga – isiklikult võtmised, mida ei osata mõista ega taheta mõtestada - seega vajatakse eraldatust ja rolliMinadena õiget kohtlemist – seega ei õpita üksteisega, kui inimestega, arvestama ja ise endaga seonduva eest vastutust võtma – enesele vale, kõik ühes potis – nii inimese, kui põhirolli, kui rolliMinade jaoks vale oleva lahendus on olla rollis, kelle kohta on öeldud, kuidas teda tuleb kohelda – lahendus on, et teine on rollis, mis annab teada, kuidas tema peab olema/ mida temale ei ole lubatud.
Inimene ei ole valmis produkt – ta ei tea ette seda, mida tema ei ole proovinud – inimene ei tea ette, kuidas tema käitub enese jaoks ebamugava informatsiooniga kohtudes/ kriisi situatsioonides/ vägivaldse ja manipuleeriva inimesega koos olles/ ennast kaitstes ja väljendades – ta ei tea seda siis, kui temal ei ole olemas põhja, millele tema, inimesena, toetub ja pidama jääb.
Inimene ei ole algus – tema on endaga kaasneva filter ja vastus. Alles isiklike kogemuste järgselt saab inimene mõista enesele osaks saanut ja enese poolt tehtut – inimese kasvamine sõltub suuresti teda ümbritsevast keskkonnast ja sealses kasutusel olevast – inimene võib välja mõelda ja teisiti tahta, kuid selle jaoks, et tema õnnestuks, on tal vaja teist/ teisi, kes temaga ühinevad. Vägivaldses keskkonnas teisiti tahtev nullitakse ära – ta ei saa olla vaba ja iseendana, ilma vägivaldsete ja vähendavate kohtlemiste osaks saamata.
Vägivaldses keskkonnas ellu jäämine tähendab valikuid, mida ei kiideta heaks ega tunnistata õigeks – ka tavalised valikud ja sammud saavad samasuguse hinnangu osaliseks. Inimene, kes ei ole arvestanud teisega ega osanud mõelda ette, enesega kaasneva peale – inimene, keda on provotseeritud ja tahtega vähendatud - see inimene saab teha tegusid, mida on häbi meenutada – Mina, sellisena.
See – Mina, sellisena – millega seoses inimene tunneb enese sees häbi – on vahetu kasvukeskkonna hinnangute ja väljenduste kogum – inimene näeb ja seejärel kogeb ennast sellisena nagu temale on kirjeldatud ja teda on koheldud – kõik on ühes ja samas – hinnang ja järgnev – ühist ei ole, ühisest jäetakse välja, ühine keerab selja, ühine jätab ilma – Minule ei kuulu, Minul ei ole, Mina kaotan, Mina jään ilma – Mina olen üksinda.
Enese teekonnast õppiv inimene ei mõista ise ennast hukka – see, et tema oli ja tegi, ei tähenda, et tema jääb ja on – temal on võimalus ja tahe kasvada edasi – mitte vajada valikuid, mis on olnud, millegi kompenseerimised ja tulnud mõistmatusest.
Vägivaldses keskkonnas aset leidnu kohta oleks õigem öelda – tulemus sai selline, vale ja puuduva informatsiooni tõttu – inimese kasutuses ja teada olev informatsioon oli puudulik ega toetanud inimest temale vajalikul hetkel.
Enese häbistamine ja hukka mõistmise asemel oleks õigem kahju tunde tundmine – Minul on kahju, et selline tulemus sai – Mina ei tahtnud sellist – Mina proovin, mõistes tagajärgi, teisiti – Mina ei karda valida ja proovida – Minul on toetus olemas – Minu tegude ja valikute kohta antakse õiget informatsiooni – Mina alles õpin ja kasvan – Minule antakse teada, et ühine on alles ja tee läheb edasi – Minul on võimalik enamat luua.
Vägivald ja manipuleerimine ei kao seni, kuni inimesed selliseid valikuid vajavad. Ühist ei hoita seni, kuni inimene ei tule toime iseenda tunnetega – ta ei tea ega taha teada, mis on see, mille eest tema ise vastutab. Ta ei ole kõndinud mõistmiseni – Minule kaasnes, Minuga kaasnes – Minu osa, teise loos, ühises. Rollist sõltuvuses olevana ja rollile kuulekana ta ei oska ära lahutada – enese, kui inimese, osa – teise, kui inimese, osa.
Tema vundament tähendab ainult teda – see ei ühenda teda teisega – ta on enese tugevus, enese jaoks – seega lõhub ta ühise – ühes olemise - siis, kui see on temale ohtlik – temale kaasneb see, millega tema ei taha kohtuda, mille eest tema ei ole nõus vastutama, mis nõuab vaimset kasvamist – tema jääb endaga ja jätab enda jaoks vale – vale on see, mis teda ära kaotab ja valesti kohtleb – see ei ole tema Minaga koos kõlas – mitte inimesega, vaid rolliMinaga.
See inimene, kes on olnud teisega seotud ja on uskunud, et neid kahte ühendab vundament, mida ära ei lõhuta – pettub ja saab haiget siis, kui ta soovib, et ühist oleks võimalik paremaks muuta – Minuga arvestatakse, Mind, inimesena, ei vähendata – Minuga seotust hoitakse alles.
Enese valu on identiteedikriisiga kaasnev – Mina ei ole, teise jaoks see, kellena arvasin enda olevat – Minul ei ole, Mina ei saa – Mina olen kaotanud = Mina olen kadunud, sest Mina tähendan teise jaoks hoopis midagi muud – Minu katse, luua enamat ja hoida ühist, tähendab teise jaoks tema Mina allutamist, kontrollimist, vähendamist – teise sundimist käituma nii nagu tema rollile ei ole kohane ega õige – tema ei nõustu – seega lõpetab ta ühise ja jätkab sealses, kus ja milles tahab ja kuhu tema on endale vundamendi ladunud.
Reaalsuses oleva informatsiooni vastu võtmine ja selle alusel valimine ja oma sammude tegemine ei tähenda isiklikuks minemist ja teise kiusamist/ teise vastu ebaõigena olemist ehk teise rolliMina kinnitamata jätmist - see tähendab põhi rollide ja inimeste kohta käiva tagasiside andmist. Reaalsuses oleva informatsiooni vastu võtmine ja selle alusel valimine ja oma sammude tegemine ei tähenda isiklikult võtmist – et vaata, mida Tema, Minule, tegi – et vaata, kuid Tema, Minuga, käitus – vaid enese vastutuse võtmist ja olevaga tasakaalus olemist.
See tähendab, et ei vastusta, ei vaidle, ei võitle, ei nimeta valeks ega kaota ka ennast ära, vaid see tähendab enese põhi mõtete ja väärtushinnangute välja näitamist ja iseendana seismist – Mina valin sel moel ja Mina astun sellises Maailmas.
See tähendab, et võitle enda, kui põhirolli – Laps, Ema, Õde jne eest – roll näitab mingit ühendatust, kellegi suhtes – selle, kellegagi ei pea olema suhtes – saab, kuid ei pea. Saab siis, kui see on samal moel ühine ja oluline – kuid ei vali siis, kui see tähendab enesest vähendatud rolli surutust, milles inimene peab vaikima, ise ennast häbenema ja enesena olemas olemist varjama, et alles siis teine nõustub ühes olema.
Sellise ühes olemise eest tuleb kallist hinda maksta - sellele ühendusele ei laota vundamenti - enesest ei piisa - Minu sammud ei hoia, Minule, alles seda, mida teine ei vali luua - olin üksinda ja jäin üksinda. Aus üksindus on aus - selles ei tule ennast müüa ja on teada, millele saab loota, mis on tegelikult olemas.
Marianne
21.02.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar