Alus on see, et inimesed on mingil moel koos, nad elavad koos, nad käivad koos, nad kohtuvad – mingitel alustel saab öelda, et nad on Meie – mõlemad on selle üle kinnitanud ja koos olemist sel moel defineerinud ja sageli ka ümbritsevatele esitlenud.
Kuna üks on midagi teinud ja kuidagi olnud, siis teine annab selle kohta tagasisidet – Sina oled enne – Mina olen pärast. Sina teed, Mina kogen tundeid, Sinu poolt edastatud/ nähtavaks tehtud info alusel. Arvesta Minuga – rohkem, teisiti, täpsemalt, seotust üle kinnitavalt, lähedust välja näitavalt, olulisust tõestavalt.
Miks Mina ise ei või valida, olla, teha – Minul on õigus iseendale!! Kes oled Sina, et tuled Mind keelama ja õpetama!? Kes andis Sinule õiguse olla Minust tähtsam? Mina ei pea Sinuga arvestama! Sina ei saa Minult tahta, et, Mina, Sind enesest olulisemaks peaksin! Oled liiga kontrolliv ja pealetükkiv. Sind on liiga palju. Oled ahistav. Oled armukade. Oled isekas. Jäta Mind rahule – lase Mina elan oma elu ise!! Jne.
Arvestamisele tähelepanu juhtimine ei ole isikuvabaduse ära keelamine, vaid tähelepanu juhtimine sellele, millise sõnumi inimene, oma käitumisega/ valikutega, edastab. Tähelepanu juhtimine suunab arvestama sellega, mis inimese sammudega kaasneb. Arvestama sellega, mis edastatud sõnumi kaudu nähtavaks tuleb ja teeb eeltöö sellele antava vastusega kohtumiseks.
Sageli mõjub välja toodud informatsioon ja selle esitamine nii nagu inimest keelatakse olemast ja astumast ning teda sunnitakse ise ennast muutma – sellest ka protest ja vastu hakkamine. Protestija vaatab üle enese sammud ja valikud ning annab teada, et temal oli õigus nende tegemiseks, temal oli põhjus olemas ja tema lähtus enese teada olevast informatsioonist.
Protestija, veendunud enese õiguses, asub rünnakule – vaata ennast/ vaata seda, mida ja kuidas Sina oled/ mida Sina oled endale lubanud/ mida ja kuidas Sina oled Minuga käitunud. Sinu, selline käitumine annab teada, et Mina võin ka, Mina pean vastama – Mina teen tagasi ja samal moel – Sinul ei ole õigust Mind keelata.
Arvestama suunava info edastamine lähtub vastuoludest – inimene väidab ühte, kuid teostab teist/ inimesed on koos teatud põhjuse alusel, kuid see põhjus unustatakse ära/ inimesed nimetavad koos olemist mingi kindla nimega, kuid ühe osapoole valikud ei kinnita selle nimetusega seonduvat.
Aset leiavad sisse ja välja lülitused – on, mingitel tingimustel ja ei ole, mingitel asjaoludel. Seega on soov jõuda kindlale pinnale – on vajadus taastada kindluse tunne – ühendus on ja see toimib, ühise moodustamise alus kehtib, ühist hoitakse, ühes olemise olulisust kinnitatakse.
Tähelepanu osutamine – Sina teed, Mina kogen tundeid, sest Minuni jõuab informatsioon - lähtub uskumusest, kuid ka lootusest, et teine tegelikult ei tahtnud teha/ teine ei olnud iseendast teadlik või hirmust, et teine tegi meelega – teadis ja tegi ikkagi. Sellest ka solvumine, haavumine, vaikimine, õpetamine.
Tunded toovad informatsiooni selle kohta, millise tähendusega oli teise samm/ valik ühisele ja iseenda olulisus teise elus. Informatsiooni poolt ära ehmatanud inimene proovib seda edastanut oma sõnumit ümber muutma, varjama, ära kaotama suunata.
Põhjuseks see, et nähtavale toodu näitab ette ühenduse tähenduse, sisu, tähtsuse, tugevuse – millal ja milles valitakse, millal ja milles mitte – mil moel käituda valitakse ja milliseid vabadusi endale lubatakse - ka selle, kuhu on sisemise kompassi nõel suunatud – kas eemale või kokku.
Tagasiside andmine on Meie kohta käiva informatsiooni küsimine/ täpsustamine. Inimesed on koos mingi valiku, kokkeleppe, eesmärgi alusel – mõlemad on kinnitanud, et see on oluline. Teise poolt välja näidatu paneb infoga kohtunut iseendalt küsima – mida olen Mina, siin, tegemas/ kas Minule valetatakse/ kas Mina pean midagi ette võtma/ kas see on Minu jaoks õige koht/ Minu aeg, ressursid, väärtused – kas neid hinnatakse/ kas see on see, mida Mina kogeda tahan/ kas see on see, millega Mina nõus olen/ kas see on elu, mida Mina elada tahan/ kas see teeb Mind paremaks/ kas selles koos olemises sünnib enamat?
Sellest ka küsimused - Kas Sina kinnitad üle ühes olemise põhja - möödunus Sina andsid teada, et Sina oled teinud oma valiku - kas Sina jääd, endiselt, selle juurde või elad/ valid nii nagu oleksid üksinda? Soovin Sinu informatsiooni, et viia ise ennast kooskõlla – muutunud olukorrast lähtuvalt, vastan uuele valikule – kaugem lähedus, vähem tähtis, pealiskaudsema info andmine jne.
Eluterve ja enesest teadlik olev inimene võtab küsimusi tekitava teema päevakorda – küsib ja ootab vastuseid ning lähtub nendest. Kuid see inimene, kes on kasvanud vägivaldses keskkonnas, kus suhteid ei selgitatud ja tõtt ei räägitud ja vastutust ei võetud – see inimene ei julge otse küsida ega avalikult arutada, sest tema ei oska aset leidva situatsiooniga elutervelt toimetada.
Tema on harjunud kohtuma vägivallaga – Mina tõestamistega/ Mina vähendamistega/ enese info valeks nimetamistega/ isiklikuks minemistega/ keeldumistega – midagi ei saa muuta, millelegi ei ole õigust, teisiti olemiseks ei ole põhjust – justkui ollakse rollide suhte ja ühendava seotuse vangid – teisiti ei saa ja ära minna ei saa, kuigi sageli öeldakse – Mine siis ära, kui Sinule ei meeldi/ ei sobi – keegi Sind, siin, kinni ei hoia!
Siis, kui inimene ikkagi ei vaiki ja tahab endaga aset leidnut jagada - siis, selle asemel, et mõelda oma valikute ja käitumiste üle järele – ühise kontekstis – selle asemel annab loo teine osaleja teada, et tegemist on tema häbistamise ja tema kohta valetamisega.
Avalikuks tehtut põhjendab ta valesti aru saamisega – Sina ei mõista, Sina ei taha/ ei suuda aru saada, Sina oled liiga tundlik. Enese käitumist seletab ta manipuleeriva informatsiooniga – Mina ei saanud, Mina ei pidanud, Minul olid raskused. Tähelepanu suunab ta tagasi – Mina võin teha, sest Mina - Sina tegele iseendaga, sest Sina – ise oled põhjustanud – oled Minuga valesti käitunud, Minusse valesti suhtunud.
Vägivaldse tegevusega ja manipuleeriva informatsiooniga inimest vähendava keskkonna uskumus – lugu võetakse nii nagu Mina ise seda räägin ja näitan – Minu käitumist ei arvustata peale seda, kui Mina olen tõestanud, et Minul oli õigus ja põhjus selliseks väljenduseks või Mina ei teinud seda, mida Mina tegin. Tõestan enese rolli ära – teised võtavad Minu informatsiooni kasutusele – Minusse suhtutakse selle alusel ja Minule võimaldatakse, lähedus/ privileegid/ tähelepanu, selle järgi.
Loo lahendamine, ilma selle eest vastutust võtmata, toob kaasa nähtamatuse ja puutumatuse tunde – inimene ei mõtle ega tähtsusta enesega seonduvaid tagajärgi – ta ei pea vastutama senikaua, kuni tema omab teatud rolli ja suudab, rollis olevana, enda ära tõestada – siis on temale sobiv info tõene. Inimene teab ka seda, et siis, kui tema jääb alla, siis ei ole vahet, mida tema tegi ja kuidas tema oli – kõiki tema käitumisi saab valeks nimetada ja halvustavalt hinnata – üle oleva inimese roll annab seda omavale selleks õiguse ja võimaluse, mida too võib kasutada.
Inimene, kes arvestab iseendaga – siis, kui tähelepanu pööratakse temale/ tema võib midagi olulist kaotada/ tema peab enesele küsima, sest tema sõltub, kellestki teisest/ temale saavad osaks tagajärjed/ tema tahab kogeda/ tema tahab omada/ tema tahab teatud moel Mina olla – see inimene unustab/ kaotab/ jätab endaga ühendatu ära siis, kui tema staatus ja saatus on kaalul.
Siis, kui temale sellist käitumist osutada või sellele tunnetega reageerida või selle alusel suhtesse muutus teha – siis tema protesteerib ja peab seda ebaõiglaseks – tema ei saa aru, et tema midagi valesti oleks teinud. Seda isegi siis, kui temaga seotu oli valiku tegemise hetkel temaga ühes või oli palunud endaga arvestada või oli sellises olukorras, kus läheduse ja toetuse üle kinnitamine oli, ühendatutele, loomulik reaktsioon.
Inimese valikud ja väljendused teevad nähtavaks tema väärtushinnangud, põhi mõtted ja suhte tähtsuse, temale olulise valiku tegemise hetkel – ta, kas tõestab ühendust või valib iseenda. Sage on see, et inimesed valivad ühendust reeta siis, kui neid ei nähta pealt. Kuid vägivaldses Maailmas tehakse seda ka täiesti avalikult – keeldutakse, lastakse lahti, pöördutakse ära, solvatakse, lüüakse.
Peetakse normaalseks, et mingis vanuses lapsed häbenevad ja vihkavad oma vanemaid, sest nendega saab kaasneda negatiivne, halvustav, pilkav tähelepanu. Lapsel on olemas info, mil moel, temaga seotud eakaaslased, vanematest inimestest ja oma vanematest räägivad.
Laps tajub allhoovuseid ega taha ise endale põhjustada – viha ja häbi on enese sõnumid, enesele osaks saava kohta – Mina, vanemaga koos, Minule vältimatu tulemus. See on enese Mina, teatud kindlal moel, kogemine ja nägemine. Kaaslaste pilgud, kehakeel ja sõnad siis, kui suhtumise teatavaks teevad – seda ka siis, kui neid samas ei ole. Häbi tundev laps ühendab ennast lahti ja seisab eraldi – keeldub, avalikkuse ees, ühes olemast.
Sama saab vanem teha oma lapsega – Sina häbistad Mind, Mina ei pea Sind ja Sinuga seonduvat taluma. Ole siis ise, jääd üksinda - Mina lähen ära. Mina ei tunne Sind. Mina ei ole enam Sinu Ema. Sina oled selline/ Sina käitud sel moel – Sina ei ole Minu laps.
Avalikus kohas eemale minemine, lapse üksinda jätmine, lapsele vihaga vastamine, nutva lapse löömine, lapsele vaimsete ja füüsiliste kannatuste põhjustamine. Maailmale näitamine – Mina ei ole seotud, Mina ei tunnista omaks, Minule tehakse liiga, Mina ise ei ole selline, Mina ei talu sellist käitumist jne.
Välise tähelepanu mõju on nii suur, et inimene vabastab ennast sellest, kes saab temale tagajärjed kaasa tuua. Seega ta ei hoia ühist ega toeta/ tunnista enesega seotut – ta annab teada, et ühendav alus ei loe – tema ei taha selles jätkata – seda ei ole tema jaoks olemas siis, kui see toob kaasa temale talumatud tagajärjed.
Inimene ei mõista, et tegemist on tema enda vaimse taseme piiratusega ja teda ümbritsevas keskkonnas olevate väärtushinnangutega – inimeste poolt teistele inimestele antavate hinnangutega ja nende alusel teostatud suhtumisega. Teades, mis ja kuidas ei ole lubatud, et vältida - ei suuda inimene olla sellega ühes, kes rikub kehtivaid norme ja tõmbab endale halvustava tähelepanu.
Hirm, et saab osaks see, millega toime ei tulda ja mida kogeda ei taheta – kasvatab inimeses vajaduse suunata enese tundeid, kuhugi ja kellegi pihta – selleks saab see, kes häbistab, ei oska olla õige, ei kuuletu – allutamine, kontrollimine, frustratsiooni väljutamine.
Hirmu tundes kaob ära teadlikkus – kes on teine, kes olen Mina – Minu osa, Minu ülesanded, Meie koos olemise põhjus. Inimene säästab ja päästab ise ennast – tema väline nägu on ohus. Tema ei nõustu teise väljendusega, tema ise ei julge teise moodi olla/ väljenduda/ välja näha, tema ei taha ise ennast nähtavaks teha ja Vale inimese kõrvale seista – tema Mina, tema rolliMina on ohus. Seega ühendab tema ise ennast lahti ja seisab üksinda ja võimalusel hoiab hindavate teiste poole, et olla nendega üks.
Inimene ei saa aru, et oma valikuga, teeb ta nähtavaks iseenda põhja, millele tema toetub ja kellena infot töötleb – tema ise toob nähtavale selle, mida tema endaga seotu kohta mõtleb ja temaga koos olles tunneb – tema ise lõhub ühise Meie ära.
Siis, kui temale öelda, et Sina tegid seda ja Sina olid sellisena – ära enam nii tee ega sel moel ole – see ei ole õige ega aus – Minu vastu ja Meie suhtes. Siis viib tema loo lahenduse, olukorda muutvate ja kontrollivate, rollide tasandile ja tõestab ise ennast seal – õigust enese valikutele, enese informatsiooni alusel – mitte selle alusel, mis tema valikut suunasid tegelikkuses – vaid ennast säästva ja päästva info järgi - sellepärast, et teise isik, vääramatu olukord, temale osaks saanu jne.
On tavaline, et enese kohta käiva info muutja võtab kasutusele vägivaldse vähendamise ja manipulatiivse käsitlemise, et tõestada enese informatsiooni õigust, mille temale osutaja peab nüüd kasutusele võtma – see ja selline on Minu tegelik osa loos – see ja selline on Sinu tegelik osa selles loos – usu ja näe seda.
Tegelikkust ära muutva informatsiooni välja töötamine ja juurutamine on vägivaldne protsess – see on tahtlikult vale informatsiooni kasutada andmine, kuid sinna ka tõtt juurde lisades. Minu suhtumine Sinusse/ Minu arvamus Sinust/ Mina paremus Sinuga võrreldes jne.
See, avalikustatud lisand toob kaasa veel suurema Meie lammutamise ja endaga ühes olija vähendamise. Pärast ja enne võib, sel moel päevakorda tõusnud Meie kriisi lahendanu, lausuda häid sõnu, kuid need ei paranda haavu ega ühenda kahte, üle kuristiku – teadmine, kuidas ja mil moel on tema võimeline valima – see on ja jääb alles.
Sellised, enese info olulisuse tõestamise ja kasutusse võtmist kohustavad, kohad kulgevad tavaliselt teatud kindlaid radu pidi. See inimene, kes tahab kuulda ja näha enese olulisust ning Meie suhte hoidmist – tõestab ja õigustab ise ennast – Mina tundsin – palun arvesta Minuga – Minul on õigus enda tunnetele/ Mina olen normaalne – Minu informatsioon on oluline.
Teine vastab keeldumisega, vähendamisega, enese informatsiooni pressinguga – Minu moodi, Minu järgi, Minu alusel. Erinevad tasandid toovad kaasa süveneva segaduse ja tavalised, loo „ära lõpetamise”, lahendused - jäädakse vaikima, jäetakse teema kõrvale, allutakse, vabandatakse, surutakse alla. Järgmisel korral võib olla, et enam ei räägitagi. Teisal võetakse passiivne agressiivsus kasutusele.
Loo lahendamatuse edasi kestmise põhjuseks on mõlemad osapooled – nii see, kes ei vali olla aus ega tee koostööd, tegelikku lugu vajamineval moel lahendades – kui ka see, kes jätkab talumist, kuigi on valus, ebakindel, hirmutav, vägivallaga koos olemine. Lugu kestab senikaua, kuni üks pool muudab senist mustrit – senini enese käitumist eitanu otsustab parematele ja temaga nõustuvatele jahimaadele minna/ senini allunu võtab olemas oleva informatsiooni vastu ja vastutab ainult iseenda eest – ta ei päästa suhet ega hoia koos ühist – ta ei vabanda teist välja – ta võtab toda täpselt nii nagu too valib olla.
Senikaua, kuni inimene proovib jõuda teiseni, et hoida ühist alles, ta valib erinevaid teid ja sõnu, kuidas jõuda teise teadlikkuseni. Mingil hetkel, kui selline tegevus ei kanna vilja, saabub mõistmine – Mina annan enese ja ühise jaoks olulist informatsiooni, kuid samas näen, et teine kasutab endiselt vana aja infobaasi – ta ei võta uut kasutusele.
Meie lagunemine, kui suhte kriis, tähendab olulise informatsiooni olemas olemist – seda ei saa eirata, sellega tuleb arvestada. Inimene, kes on olnud ühisele orienteeritud ja on teist inimest oluliseks pidanud, on raske ülesande ees – kaugem kaugus, teistsugune sisu, muutunud tähendus – mil moel seda vormistada, millisena on see õige – kuidas Mina, teisele ja iseendale, sel moel teen – kes Mina olen, et seda teen?
Inimene on raskustes, sest kuidas olla tasakaalus ja õiglane - kas Mina teen endale liiga/ kas Mina teen teisele liiga – milline lähedus, olemas oleva informatsiooni alusel, on õige? Millise läheduse teen Mina teoks – millal astun enese sammu nähtavalt? Hirm ja ebakindlus, kuid ka häbi – Mis saab Minust/ mis jääb Minule alles/ Mina ei ole oma sõna pidanud/ kuidas Minusse suhtutakse/ Mina olen ebaõnnestunud/ Mina vedasin alt.
Inimene vaatab lugu enese väärtushinnangute ja põhi mõtete alusel – Mina ise ei ole selline, Mina ise ei valiks sel moel, Mina ise ei taha sel viisil, Mina ise olen võimeline enamaks – kuid selles kohas tuleb mõelda loo teisele osapoolele – tolle võimed, valikud, tegelikkus – ühist ei saa üksinda tervena hoida – selleks on vaja kahte, samal moel olevat ja tegutsevat inimest.
Siis, kui ühendavad rollid, ja nende teisendused, jäetakse kõrvale ja inimene teeb ise ennast nähtavaks – Mina ei mängi enam, Minu vastutus on olla aus ja seista iseenda eest – see siin on ja selles siin seisneb Sinu vastutus – siin Sina valetad, siin Sina ei arvesta – Sinuga kaasneb, Sina annad informatsiooni – Minul tuleb sellele reageerida, Minul tuleb sellega arvestada – Mina ei ole nõus endale valetama, Mina ei ole nõus Sinu tagajärgede eest vastutama.
Inimese info välja ütlemist peetakse sageli külmaks, kaugeks, vihaseks – seda tunnetatakse ebamugavana, turvatunnet kaotavana ja halva valguse kätte seisma asetamisena – Mina, sellisena. Inimese tasandi valinu on rolli tasandil oleva jaoks kauge ja võõras. Senine lähedus puudub, senised võimalused on kadunud, senine teemade lahendus mitte töötav – ebakindlus ja turvatunde puudus – Mind koheldakse teist moodi, Mind vaadatakse teisiti – Kes Mina olen, et Minuga sel moel räägitakse?
Inimene, kes kohtub inimese tasandi informatsiooniga, kogeb sageli vähendamist – senine Mina on kadunud/ vähenenud – senine ei ole enam võimalik, senisel moel enam ei saa. Siin tulevad kasutusele väljendid – Mina ei ole poisike/ Mina ei ole Sinu alluv – Kes Sina oled, et Minuga sel moel räägid? Inimene otsib, jõudu osutava käitumise abil, rolli, milles üle olla ja suunab teist, toda vähendavasse, rolli, et enese üleolek taastada ja ise mängu juhtida.
Lapse tasand – laps tahab turvalisse keskkonda tagasi – laps tahab olla Mina, kelle kohta tema teab, kuidas temaga käitutakse/ mis temale võimalik on/ mida tema tegema peab, et teda tavalisel moel koheldakse. Lapse õigused ja kohustused, millega laps on nõustunud/ harjunud. Vanemate tuttaval moel käitumine ja lapse eest vastutuse enda peale võtmine.
Mina blokk – inimene ei võta uut informatsiooni vastu – see ei ole temale, see ei puuduta teda. See on väga pikaajaline harjumuslik sõltuvus. Inimene ei ole õppinud enda eest täit vastutust võtma – see käib tema kohta teatud piirides ja teatud tingimustel – see ei puuduta teda kõiges – tema ise annab teada, milles ja kuidas mitte – „vanemad” kuuletuvad ja täidavad oma rolli.
Mina – Laps – tuleb endiselt kasutusele ja inimene toetub selle põhja peale – ta teab, kuidas temal tuleb „ülekohut” tegevat teist käsitleda. Alguses oli selleks nutt ja nihelemine, hiljem lisandus jonn, trampimine, karjumine, löömine, lõhkumine, kuid ka võluvalt mossitamine, meelitamine, heana olemine, lubaduste andmine. Veel hiljem tuli passiivne, kuid ka avalik agressiivsus, sõnades, väljendustes ja tegudes ning loomulikult enese versioonid juhtunust – mis oli hoopis sellisena, sel moel või mida ei olnudki – ikka nii, et laps ise oli parem, abitu, ohver, süütu, kannataja, kõrvaline.
Vaimse täis kasvamise pooleli jäämine tähendab, et mingis kindlas vanuses õppis laps manipuleerima ja olukordi rollina lahendama – teatud kindlal moel käituma ja väljenduma, et vältida enese kohta käiva tõe vastu võtmist, iseendana seismist ja enese sammudega kaasneva tasakaalustamist.
Selle asemel seadis ta loo ja selles osalised nii, et - Mina ise kontrollin olukorda – Mina valin olla sellisena – Mina valin olla sel moel – Mina käsitlen teist sel viisil ja kohtlen teda sellisena, siis lugu laheneb Minule vajamineval moel.
See keskkond, mis allus, soosis, näitas sama ette – toetas lahenduse kestma jäämist. Inimene saab kasvada inimesena siis, kui teda kasvatab inimene – inimene annab informatsiooni inimeseks olemise põhi mõtetele ja väärtushinnangutele toetudes – rollis olija suunab rollidesse ja annab edasi rollide Maailma kohta käivaid põhi mõtteid.
Tähelepanu ja informatsiooniga manipuleeriv inimene toimetab mitmel tasandil – näitlemine, välises ja lugude pealispinnal, kuid seejuures olulises valetamine – välja näideldu ei ole sama tema sees olevate põhi mõtete, väärtushinnangute ja teda tegudele suunavate vajaduste/ soovidega.
Näitlemine tähendab, et inimene võtab teisi samasugustena – kõrval olija pealispind on üks, kuid tema tegelikkus on teine – etenduses osalemine tähendab, et pealispind peab olema teatud kindlal moel kogetav ja nähtav – Meie oleme sõbrad/ Meie oleme pere – kuid enese sisemuses võib mõelda, teise suhtes, mida tahes – teine on viimane, kellega koos olla tahetakse/ teine on häbi ja vale/ teine on tüütu ja ilge jne.
Rollina käituv inimene näeb ka teisi rollina – seega peavad teised temaga sama kaasa tegema – temaga õigel moel käituma - teda õigel moel – temale kuuluvas/ temale vajaminevas rollis olevana nägema ja nähtavaks tegema – kuula ja saa aru, kes Mina olen ning näe/ tõesta Mind sellisena.
Rollis olija, kohtudes inimesega, kes ei nõustu rollide tasandiga – tunnetab, et teise poolt valitud kaugus ja tähelepanu on vale – Mina ei ole seda ära teeninud – Mina olen õige olnud – see tähendab, et Mina olen oma rolli täitnud – Mina saan ette lugeda ja ära näidata kõik enese teod ja andmised, mis seda kinnitavad – seega peab teine Mind tõeks tunnistama ja Mind, Minuna, kohtlema.
Ka see inimene, kes näitab ja näitleb rollina, valib inimesena. Enesele võimalikus, vajalikus, olulises valib ta, enese jaoks, inimesena – Mina tahan, Minule on oluline, Mina vajan, Mina pean saama. Inimene valib iseendale ja enese jaoks teisiti, kui rollis olevana – inimene käitub teisega seoses teisiti, kui rollis olevana. Inimene saab rollina käitumise ära lõpetada – ta ei ole hooliv, hoidev, tähelepanu pöörav – ta on ükskõikne, kõrvale jättev, vaenulik. Arvestades sellega, mis tema osaks saab/ võib saada, ta ei arvesta sellega, mis teise osaks saab siis, kui tema oma tavalise rolli väljenduse kõrvale jätab – inimesena on või teises rollis on.
Teisega aset leidev ootamatu muutus – ehmatav vahetus – Mina põhjustasin, Minu pärast, Mina olen selline. See on vägivaldse kasvatuse ja manipuleeriva käsitlemise suunatud tulemus – teise käitumise muutuse põhjus on Minus – Mina pean teise ära seletama, ära põhjendama, välja vabandama. Põhjus on Minus - on vaimne piiratus ja häiritud psüühika – enese võimetus, ise ennast, teisest ja teise informatsiooniväljast ära lahutada.
Vaimselt täis kasvav inimene ei vaiki ega vaigista ise ennast – tema ei võta teisele kuuluvat vastutust endale – tema võtab vastutuse, iseenda ja ühise eest. Vaimselt täis kasvanud inimese välja astumine lähtub ühises aset leidva kvaliteedist – kas teine kinnitas ühendust, alguse tasandil, üle – kas teine lasi lahti, jättis tähelepanuta, oli hoolimatu, arvestas ainult iseendaga – kas teine valis teadlikult ja tahtlikult selle otsuse/ sammu, mis andis looga seotule ja ka ümbritsejatele teada, mida tema tegelikult, inimesena, mõtleb ja tahab või millise rolliMinana tema Olulisele/ Olulistele näida tahab.
Häbi ja hirm ning enese päästmine ja säästmine. Vaadake, mida Mina teen – vaadake, kuidas Mina olen - Mina annan teada, milline Mina olen - Mina ei vali teda. Mina jätan tema, endaga seotust, välja. Mina nimetan tema valeks. Mina naeruvääristan teda. Mina põlgan teda. Tema on ohtlik – tema on Minul haiget/ ülekohut teinud. Mina ei pea, temaga, enesele olulist jagama. Mina olen nii nagu teda ei olekski olemas.
Vägivaldse ja manipuleeriva Maailma äras pidisus – inimene, kes ise hoiab teist endast eemale, ei jaga temaga olulist, väldib temaga koos olemist – kasutab seda hiljem ära - siis osutab ta hoolimatusele, osa võtmatusele, süüle – Sina oled selline, Sina teed sel moel Minule – oma Emale – Sinul peaks häbi olema!
Kedagi Hoolimatuks nimetaja jätab tähelepanuta selle, et alguses oleks pidanud olema informatsioon – täpne ja alguse allikast – seejärel saab sellega arvestada. Küla pealt kuuldud ja kellegi teise poolt vahendatu ei ole otse adresseeritud ega pea leidma „õiget” informatsiooni sisaldavat reaktsiooni – kohale tõttamist, abi pakkumist, Oluliseks tunnistamist.
Info andmise teekond, kiirus ja täpsus annab teada enese olulisuse, teise Maailmas. Info vahendamise moodus ja sellele reageerimise hukka mõistmine annab teada mängust – Sina ju teadsid, Sinule ju öeldi – kuid Sina – vaata, mil moel Sina reageerisid.
Tegelikkus - Minule ei öeldud – Mina kuulsin vahendatult – inimene ise Minule ei rääkinud – miks pean Mina inimesele reageerima – tema ise ei võtnud vastutust ja nüüd nõuab temale tähelepanu osutamist. See on tema vajadus olla Oluline ja Tähtis – kuid siis, kui neid rolle ei kinnitata, siis näitleb inimene teisi – Ohvrit, Kannatanut, Hüljatut, Ära kasutatut.
Põhi rollide seotus on inimeste teekonnad, ühes ajas, mingis kohas kõrvu ja koos. Rollidena koos olles ja koos toimides, elavad ja kõnnivad inimesed samas, kuid nad ei pruugi teineteise jaoks inimestena olemas olla – inimestena ollakse võõrad ja valed, rollid näitlevad laval Meie etenduses.
Vägivaldse keskkonna valus äratus – inimesed ei taha koos olla – nad tahavad midagi saada ja omada, kuid nad ei taha koos olla – nende kompass ei näita teisele või kui see ka näitab, siis nad tahavad koos olemisest kiiresti ära ja välja. See tuleneb võimetusest muuta vahetut keskkonda ja enesesse suhtumist vägivallast vabamaks - elutervemaks.
Seega ei pea põhi rollide ühendused ajaproovile vastu - inimesed reedavad inimesi, kuid siiski käivad nad kokku ja mängivad oma osa, ühises etenduses. See on truudus rollilele - side Olulisega, kes kutsub/ ootab/ vajab kohale, et saada ise ennast kogeda - oluline ei ole mitte Meie, vaid Mina - Ema/ Isa (või nende positsiooni üle võtnu) nõuab enese tõestust nendelt, keda tema, inimesena, ei vali - inimesena ei seisa ta teisega kõrvu ega samas.
Selline, Süü ja Kohustuse tunde alusel, maha mängitu kestab senikaua, kuni laps otsustab enese suhte, vanemaga, panna paika enese väärtushinnangute ja põhimõtete alusel ning vanema, kui inimese, poolse informatsiooniga arvestades. Minu Meie - vanema Meie - Mina ei võta vanema vastutus enda kanda - Mina ei hoia seda, mida vanem ei väärtusta ja, ikka ja jälle, õhku laseb. Mina valin iseenda.
Marianne
05.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar