Väär kohtlemine – vääral viisil kasvatamine – vääras suunas kasvama suunamine – inimesele kasutu ja teda vähendava informatsiooni andmine. Informatsioon on vastuoluline, valetav ja edastajat vastutusest vabastav ning sageli temale kasu toov.
Mina ei taha Sind - Sina oled Minu jaoks vale - Sina oled Mind ära tüüdanud - Sina oled Mind ära kasutanud – Mine siit ära - Sind ei ole, kellelegi vaja – Sinus ei ole väärtust – Sina oled Eikeegi – mitte keegi ei taha Sind.
Kõik need laused on väga tõsine informatsioon, millega sageli kaasneb mingisugune füüsiline reaktsioon – löömine, sakutamine, ära saatimine, üksinda jätmine, sarkasm, sööbivad pilgud, põlgus, häbistamine, välja naermine, karjumine, jäätav/ eraldav vaikimine jne.
Sageli kaasneb väärkohtlemisega vahetus keskkonnas kaja – ümber olevad teised nõustuvad, vaikivad, teevad kaasa, saavad julgust veel rohkem teha. Suhtlus käib ümber töödeldava nii nagu teda ei olekski – temast ei räägita ja teda ei nähta – tema võib midagi öelda ja küsida, kuid keegi ei vasta talle – tema sõnu ja liigutust nagu ei olekski olnud.
Temast võidakse rääkida, maha tegevalt ja häbistavalt, tema kuuldes. Keegi võib öelda, et ütle talle seda ja teist – kuigi seistakse kõrvu või ollakse samas, kuid otse ei räägita. Temaga rääkimisel võidakse jääda vait ja lihtsalt lahkuda või jääda tuimalt otsa vaatama või välja naerda – ootamatu läheduse muutus.
Erinevatel tasanditel, üheaegne ja korduv, samasisuline tegevus rikub töödeldava lapse psüühika – teda ümbritsev kinnitab, edastatava/ kasutuses oleva, sõnumi erinevatel viisidel ja see mõjub sööbivalt – erinevad meeled koguvad, tõlgendavad ja salvestavad sama informatsiooni samaaegselt.
See tähendab, et väärkohtlemisega seotud tegevus ei ole kogemata komistamine ja edastatuga kaasnev kergelt mööduv, vaid automaatseks harjumuseks saav Mina kogemus – Mina = Mina olen, Minuga peab, Minule saab osaks. See tähendab teadmist, et teisiti ei ole ja teisiti ei saa – enesele osaks saav on enese normaalsus.
Ehmatavat teadmist edastanud sõnumiga kohtunud laps seisab hingetuna – tema hingamine on peatunud, sest ta on saanud löögi päikesepõimikusse – ta ei saa sügavale ega välja hingata, sest ta ei saa/ ei oska seda teha – temal ei ole edasi viivat teed jalge all ja ta ei tea, kus, temaga seoses, on teine.
Ema poolt öeldu ja välja näidatu – Mina ei taha Sind/ Mina ei ole Sinu Ema – on kõlanud, kuid vanem ei anna teada, mida tema ette võtab. Siis, kui vanem enam ei taha, siis peaks vanem ise ütlema, mida ja kuidas tema saab, mille ja kuidas tema teoks teeb – mis saab lapsest edasi. Vanema asi on anda enda sõnadele järg, et laps saaks ise ennast paika panna – teada, kes, mis ja kuidas ON tema jaoks olemas.
Vanem ütleb ja näitab ennast välja – see on energeetiline jälg, mis mõjutab kõiki ja kõike. Kõike muutva informatsiooni edastamisest saab väärkohtlemine – vanem jätkab oma kohustuste täitmist – on lapsega, teeb lapse jaoks ja pärast – just nagu oleks ümber mõelnud ja tahab jätkata.
Vägivaldne keskkond annab märku kordusega – vanem jõuab välja selle punktini, kus ta, varem öeldut, kordab. Laps, kes usaldas korraks kergendunult hingata, on taas hingetu. Kogu see aeg on ta kõndinud vales – tema jalge all ei ole olnud kindlat ja pidavat pinda – vanem ei taha teda, sest tema on vanema jaoks vale – hoolimata sellest, mis ja kuidas vahepeal oli – hoolimata sellest, et vanem naeratas, andis kommi, pani mandariini sussi sisse, tegi süüa, pesi pesu – vanem valetas.
Hoolimata sellest, et laps oli olemas ja proovis vanemale sobida, meeldida, tema teelt hoiduda, oli lapsena ja vanem vastas temale – see aeg oli kõnnitud tühja. Laps ei olnud meeldima hakanud ja endiselt laps ei sobinud. Mitte midagi ei olnud muutunud – ennast tühistav kogemus – Mina ei saa, Mina ei õnnestu, Minus ei ole – ennast kinnitav tõestus – põhjus on Minus – põhjus olen Mina ise.
Mõistmine - Mina elan kohas, kus Mind ei taheta – kõik teavad ja näevad seda, kuid Meie moodustavad inimesed käituvad nii nagu see oleks normaalne. Tegelikult ei ole. Laps elab häiritud seisundis – tema teab, et tema on vales kohas, sest tema on vale ja üle, kuid samal ajal on ta õige ja õiges kohas – ta on laps, temal on ema ja tema elab oma emaga koos.
Füüsilise ja vaimse tasandi häirituse püsivaks põhjuseks on see, et mõlemad informatsioonid on tõesed – see tähendab, et lapsel on õigus sellele, millele temal õigust ei ole. Tema on rollina õige – tema on inimesena vale. Inimene on see, kes ei taha ega talu teda – inimene peab taluma kohustust, millele temal ei ole lahendust.
Hingamine on pindmine, katkendlik, seisatuv – vahelihas on pinges – ei ole vabadust ega kergendust ega välja hingamist – enese sügavus on täis peatatud hetki – neid hetki, millest teed edasi ei vii. Pidava pinna laotumiseks ei ole vajaminevat informatsiooni antud ega nähtavaks tehtud.
Peatatud hetked on korduvad löögid päikesepõimikusse – see tähendab, et hingamine ei ole normaliseerunud – ei ole vabadust, kergust, julgust, avatust – ei ole enese olemas olemisest rõõmu – ümbritsevas ei ole seda, kes oleks siiralt rõõmus ja kelle poole usaldaks, avatuna, sirutuda – ei ole seda, kes jääks samaks – Mina tahan Sinuga olla – Mina valin Sinu – Sinu oled Minu jaoks oluline.
Väärkoheldud lapsel puudub aus ja selge informatsioon - mis saab Minuga edasi, mida ja millal vanem otsustab, milline on tema seletus, et ta jätkab. Argiste hetkede ja vägivaldsete kohtade vaheldumine tähendab, et laps ei tea, kus ja kes vanem on – laps ei tea, milline on vanema tegelikkus – laps ei tea, millal vanem valetab, millal räägib tõtt.
Väärkoheldud laps õpib endaga seonduvast – ta elab mitmel informatsiooni tasandil korraga – need tasandid on vastupidised ega kinnita teineteist üle. Laps õpib enda kohta öeldut ja käivat kõrvust mööda laskma, teiseks muutma, taluma, mitte kuulma ja nägema.
See tähendab, et laps ei vasta tema kohta käivale, enda kohta teada saadule – ta ei tee oma samme, seda tõeseks nimetades – see on enese kaitsmine – siis nagu ei ole, siis saab teisiti uskuda.
Enese poolt püüab laps olukorda lahendades meeldida, kuulekas olla, hea olla, vaikida, ära kaduda – proovida vanema meelt muuta ja teda endaga koos hoida. Ta saab selleks jõudu ja indu sellest, kui temaga rahus ollakse ja teda argises rahus kohatakse - ta saab selleks uskumist juurde, kui temale öeldakse, et tema jaoks tehakse ja tema jaoks ollakse – ta kohustab ise ennast – Mina, lapsena, PEAN vastama Minule seatud ootustele ja kohustustele – Mina PEAN olema nii nagu lapsed on ja vanemaga käituvad - laps armastab oma Ema/ Isa - laps tahab olla hea ja õige.
Heade ja halbade kogemuste erinevad lahendused. See on pealmine ja tavapärane elu – oma sisimas teab laps enda kohta käivat tõde – kõik teed viivad välja madala enesehinnanguni – see on, väärkohtlemise ajal edastatud informatsiooni kasutades, kokku pandud enese kohta käiva Mina pilt – Mina see/ Mina olen selline.
Madala enesehinnangu ehk ebaadekvaatse enesehinnangu taga on täiesti loogiline põhjus - vägivaldses keskkonnas ja vääralt kasvatatud lapsel ei ole enese kohta teistsugust informatsiooni kasutusele võtta – temale edastatut korratakse, üha uuesti, üle – see kinnistub erinevate tasandite kogemuste kaudu – ümbritsev keskkond kordab seda kajana – Sina oled – Meie näeme/ teame/ kogeme Sind sellisena.
Vägivaldse keskkonna tavaline seisund – pinna all püsiv ärevus ja hirm – inimene ei ole saanud, ise, ennast tegelikkuse järgi paika panna – inimene ei tea, millal vääralt kohtlev teine muutub ja justkui pidavana näiva pinna järjekordselt ära lõhub – see on teadmatus, milline Minu tegu/ olemine/ väljendus määravaks saab ja millise informatsiooni teine välja ütleb – kui sügavale ta ühendust lõhub.
Vägivaldne väärkohtlemine viib välja selleni, et laps talub vägivalda ja vähendavaid sõnu - see on tema paratamatus. Laps kardab, kuid ka tahab kuulda sõnu, mis annavad teada, mida vanem teeb edasi - vanema reaalne plaan, mil moel ta teostab lapsest lahti ütlemise.
Vägivaldse ja manipuleeriva käsitlemise tulemus - laps on, kui hüpnotiseeritu ja tahtejõuetu - laps on kinnitunud temale informatsiooni andvale teisele - ta ei lahku, ta kuulab, ta võtab vastu, ta kogeb, ta hoiab kontakti - selle põhjuseks on see, et laps ei taha lõhkuda seda, mis on habras ja temale vajalik - parem lõputa õudus, kui õudne lõpp.
Äraspidiseks teeb selle loo see, et vanem, kes on välja öelnud enese, kui inimese info - nõuab lapselt rolli kuulekust ja enesele allumist ja enesele õiget tähelepanu – Mina olen Hea Ema – kõige selle eest, mida ja kuidas Mina olen Sinu jaoks olnud ja teinud, Sina PEAD Minule tänulik olema.
Kuid, kuidas saab hea ema olla see, kes ei taha oma last, kellel on lapsega koos olles halb olla, kellel on lapsest kõrini, sest laps on ülekohus, raskus ja välja kannatamatu. Kuidas saab inimene olla hea ema, kui ta lööb, karjub, karistab last selle eest, et vanem ei tule iseendaga toime ega suuda ise enda informatsiooni töödelda – selle asemel osutab lapse süüks ja lapse vastutada. Vanema vaimse ja füüsilise vägivalla põhjus olevat laps ise – laps tahab, et teda sel moel koheldakse.
Vastuoluline informatsioon rikub ära lapse psüühika ning õpetab teda vägivalda ja vägivaldseid suhteid normaalseks pidama. Väärkohtlemine suunab last enese informatsiooni kustutama, eirama, muutma, kasutuskõlbmatuks tunnistama – selle asemel on laps kohustatud kuulama seda ja nõustuna sellega, kes TEAB lapsest paremini.
Last väärkohtlev vanem tegeleb vaimse eneserahuldamisega ja peab seda õigeks. Inimene valib oma käitumise ning kasutab oma rolli ja selle positsiooni ära. Tegelikkuses ei ole inimesel olemas õigust sundida last paigale ja taluma, vägivaldsel viisil edastatavat, informatsiooni, mis on tema jaoks kasutu ja valesse suunda juhatav.
Vägivaldset väärkohtlemist talunud lapsel tuleb, oma järgnevas elus, lisada, igale oma uskumusele ja iseennast peatavale/ määravale/ vähendavale, enese poolt kasutuses olevale ja kellegi teise poolt antavale informatsioonile – uus ja tegelikkusele vastav teadmine. Alles seejärel saab valida selle pinna, millele astutakse ja mille alusel seda tehakse.
Ennast parandav tegevus tähendab enese kasutuses oleva informatsiooni tegelikkusele vastavusse viimist – mida pikem ja sügavam oli vägivaldne periood, seda tõsisemalt ja kriitilisemalt tuleb, enese, seni kasutuses olnud informatsiooni suhtuda. Enese Mina, milleks on ise ennast usutud ja nähtud – ei ole seda mitte.
Laps tahab uskuda, enesega seotute kohta, head – ta vajab oma uskumusi, sest muidu ei tuleks ta osaks saavas toime. Inimene võib ja saab valida enese teekonna, kuid ta ei saa sundida teisi seda kaasa tegema – laps ei ole halb ega tänamatu, kui ta ei vali vägivaldse ja väärat informatsiooni andva inimesega koos olla ega tema sõnade järgi käia – laps vaatab tegusid, kuhu ja kuidas need kulgevad.
Peab ikka väga katki olema selle inimese Maailm, kes tahab, et laps oleks vähem ega julgeks oma elu ise elada, vaid jääks sõltuvaks, alluvaks, kontrollitavaks ja juhitavaks. Peab ikka väga madal olema selle inimese enesehinnang, kes vajab ise enda paremini nägemiseks ja kogemiseks seda, et laps oleks selline nagu väärat informatsiooni loova ja kasutava inimese sõnad last kirjeldavad ja inimese, lapse vastased, teod teada annavad. Enese õigus - Mina teen seda ja olen selline, sest laps vajab/ põhjustab/ tahab.
Marianne
18.02.2026.a
Maali autor ei ole teada
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar