Põhi roll on inimeste kokku saamise ja koos olemise alus – Mina ja Sina = Meie. See on veresidemega loodud/ allkirjaga paika pandud joonis, kuid inimesed ise ehitavad selle põhja, millel ja milles Mina olen teisele lähedal/ teisega lähedane – millistel tingimustel.
Vaimselt piiratud inimene loob ise ennast rollina – Mina olen selline – vahetus keskkonnas käibel olevast, enesele seatud tingimustest, ülevõetud uskumustest ja iseenda vajadustest lähtuvalt – see Mina ei tähenda, kõiges ja täpselt, inimest – vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei tea, ei saa, ei oska ega julge inimene olla iseendana.
Vanem loob ühise põhja, iseendale ja lapsele – Meie - lapse osaks saab see, mis ja kuidas on vanema, kui inimese poolt paika pandud. Laps, kasvades ja arenedes, proovib piire ja soovib muutusi – enese järgi ja olemas olevat mitte tõsiselt võttes – proovime teisiti, Mina vajan teisiti, teisiti on võimalik – otsime, ühes, Meile sobiva teisiti üles.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elanud ja jätkav vanem ei taha ega talu muutusi – enese Maailma käest anda, enese kontrolli ära kaotada – ise ennast käsu alla seada – laps peab alluma ja kuulekas olemas – lapsel tuleb arvestada sellega, mis oli enne ja on nüüd – laps ise ei ole seda Maailma valmis teinud – laps ei tohi seda lõhkuda ega küsitavaks nimetada.
See tähendab, et laps elab Maailmas, mis on valmis – see tähendab, et laps on suhtes, mis on paigas – see tähendab, et laps peab elama iseendaga vastuolus – tema ei saa muuta ega mõjutada – teda ei kuulata ja temaga ei arvestata – tema informatsioon ei loe – temale antakse kasutada eel olevate oma – käi selle järgi, mõista selle järgi.
On tavaline, et suureks kasvanud inimene vaatab enese möödunusse tagasi ja teda puudutab selles miski – need on Minu täitmata jäänud vajadused. Inimest hoiab möödunu lugude sees kinni - Minu vajadus, et Minuga arvestatakse, Minu järgi. Vajadus on muutmise ja muutuse võimaluse puudumine – Mina ise ei saa, Minust ei piisa – ühine ei muutu, sest see ei kuulu Minule – Mina saan sellest osa, Mina annan sellesse osa, kuid see kõik leiab aset kindlate jooniste järgi.
On sage, et inimene, erinevates vanustes, on tahtnud ise ennast mõistetavaks teha – Palun arvesta Minuga - on tavaline, et vastuseks kõlab ärritunud mõistmatus - Mis mõttes arvesta Sinuga – Sinule anti ja antakse süüa, riided, voodi – Sinu vajadused on ju täidetud. Mida Sina veel tahad – ollakse mõistetamatu ja lisatakse hinnanguks – Sina oled tänamatu – Sina ei hinda seda, mis ja kuidas on Sinule antud.
Sama jätkub hilisemas elus – Minuga arvestamise tase toob kaasa Minu täitamata jäänud vajadused. Keskkond ei kohandu ega kohandata seda Minule vastavaks, vaid Mina pean seda tegema ise, enese arvelt – ümbritsev peab saama jääda vanal moel edasi kestvaks/ olevaks – Mina ei tohi selle vaikust häirida. Kes Minuga arvestab? Sama küsivad ka teised – ka Mina pidin ja ka Mina ei saanud – millepoolest Sina eriline oled!
Vajaduste täitmata jäämisega kaasneva paine peamine põhjus on lähtekoht – Mina olen Laps, Minuga ollakse koos sellepärast, et Mina olen olemas – Mind on valitud, Mind on tahetud – Ema/ Isa valis(id) Minu tulemise – Mina olen oluline – Mind hoitakse, sest Mina olen väärtus.
Elu annab lapsele kogemused, et tema ei ole oluline. Väike inimene omab väidet, kuid see ei saa tõestust – ümber lükkamised jätkuvad. On loomulik, et laps tahab jõuda ennast kinnitavale pinnale – Mina olen oluline = Minuga arvestatakse, Minu informatsioonist lähtuvalt, sest tahetakse, et Minul oleks hea elada ja õige olemine.
Laps, kes kogeb, et tema ei ole enese tõde - põhjendab, endale osaks saavat, enesele kasutada antud suuna tõttu – muidu Mina oleksin ja muidu Mina saaksin, kuid – viga on Minus, Minu enda pärast ei saa ega õnnestu – Mina olen selline, kes ei saa teisiti/ kellega ei saa teisiti/ kelle jaoks ei ole teisiti. Sõna - viga - annab usu, et võimalik on parandus. Sõna - teisiti - annab usu teistsugusest võimalusest.
Tegelikkus – räägime asjadest õigete nimedega. Lapse sünd ei tähenda alati seda, et just teda oleks valitud ja, et tema, inimesena/ iseendana, on oluline. On sage, et lapse olulisus ja mitte olulisus peitus/ peitub lapsega kaasnevas – vanemale osaks saavas.
Lapse tähendus moodustub sellest, mida vanem peab taluma, mida vanem on kaotanud, mis on vanemale võimalik, millised ressursid on vanema kasutuses, milline Mina pilt on vanemal iseenda kohta kasutusel, milline on tõde lapse sünni kohta.
Laps ei tea vanema informatsiooni – laps lähtub iseendast ja vanemast, põhi rollide ühendusest ja enese Mina kohta kasutusel olevast informatsioonist – Mina, Laps + Isa/ Ema = Minul on. Täitmata jääv vajadus – Minul ei ole seda, mis ja kuidas Minul on. Vastuseta küsimused – Miks Minul ei ole, miks Mina ei saa – mis on pildil valesti?
Räägima asjadest õigete nimedega - Laps segas suurte inimeste elu – laps sai olema, see teadmine oli olemas, kuid siis selgus, et kellelgi ei olnud vajadust/ tahtmist olla lapsega päriselt koos - seda last ei olnud vaja, ta oli üle. Suured ei olnud rahul – laps segas enese elu elamast ja oli tüliks/ tülikas. (See) laps ei olnud Minu valik – Mina ei taha oma elu sel moel elada.
Ajas sai lapsest harjumus, kuid ei vastutust võtvat valikut. Seega käis laps külakorda ja oli riigi poolt peetavates asutustes, kuid mitte kusagil ei olnud temale kohta, mis oleks teda oodanud ja tagasi igatsenud – tõde oli, et teda pidi taluma siis, kui temast ei olnud pääsu. Seega ei olnud lapse vaimsed/ füüsilised vajadused suurtele olulised. Laps pidi sobituma teiste ellu – laps pidi arvestama teistega, sest teised pidid tegema tema jaoks ruumi ja andma ära oma ressursid.
Vajaduste kestmine põhineb usul, et on olemas, kuid kätte saamine on raske ja tingimustega. Siis, kui nüüd olla teadlik – Mina segasin suurte elu ega olnud vaba valik – Mina ei olnud loomulik ja ühisesse sulanduv osa, vaid eraldi olev ja eraldi jäetav – tagastatav, ära saadetav. See, kellele jäi viimane tool, see pidi endaga võtma. Mind ümbritsev keskkond oli selline – lapse „sõbralik”. Möödunu mõistmine – Minul ei ole, kelleltki saada ega kelleltki oodata – see toob kaasa selle, et vajadusi, endisel kujul, ei ole enam olemas.
Inimene, olles olnud laps, toetus Lapse kohta käivale informatsioonile - Mina olen oluline = Minuga arvestatakse, Minust ja Minu informatsioonist lähtuvalt – Minu elu paremaks ja kergemaks tegevalt. Tegelikkus - Minuga arvestati – Minust ja Minu informatsioonist lähtuvalt – suured reageerisid, sellele, iseendast lähtuvalt ja nõudsid, et laps arvestataks nendega - kuna laps põhjustab teis(t)ele, siis laps vastutab – seega laps allub, vaikib, talub, läheb mujale, ei tee ennast tähtsaks.
Suured ei mõistnud, et laps ei mõelnud ise ennast välja ega olnud kiusuks – lapsega aset leidev oli loomulik areng, ealised kasvuraskused, isikulised omadused, keskkonnaga kaasnev – lapsega seonduv oli alguse saanud või mõjutatud reageeringutest suurtega kaasnenule – suured olid enne, suured olid samal ajal ja suured tulid pärast.
Räägime asjadest õigete nimedega – see seab paika õige mõõtme ja annab teada põhja, millele toetuda – see vaigistab enese vajadused ja aitab olla õigetes piirides. See tähendab, et enam ei püüdle ega igatse selle inimese poole, kelle elu lapsena segasin ja kes ise last ei valinud ning kes väljendas seda tõde, lapsega/ teistega ühes olles.
Sina oled Minu elu ära rikkunud – tõlge – Mina kahetsen, et Sinu sain/ Sinuga koos olin – Mina ei kordaks. Mina ei tahtnudki Sind – inimene ei taha koos olla. Mina ei vaja Sind – koos olemiseks peab Minust kasu olema, kuid senini ei ole olnud. Sina oled vale/ ebanormaalne/ Sind on liiga palju – väljatoodud põhjendused, mis seletavad ära koos olemise mitte valimise.
Eemale hoidmine ja eemale tõmbumine – teisele ruumi vabastamine. Olin olnud seal, kuhu kohta ei olnud antud – olin olnud teisele liiga lähedal ja sellest ka häiritus. Asjad saavad mõistetavaks – Mina ei olnud vale. Mina tõlgendasin oma lugu moonutatud informatsiooni saatel ning enese väärtushinnangute ja põhi mõtete alusel.
Mina ei kaotanud armastust, hoidmist, olulisust - parem suhtumine oli lähtunud teise hetkelisest paremast talumise võimest. Uskumine, et Mina olen oluline, põhjustas vaimse taseme häirituse ja emotsionaalsed pinged, sest järjest kuhjuv vastupidine info ootas enese usu kinnitust – vajasin tõestusi, et olen oluline – pinge kestis, sest keskkond jätkas kinnitamist – oleme Sinuga, kuid Sina ei ole Meile oluline.
Kuidas saab tema, Minule, sel moel teha – kuidas saab, Ema/ Isa/ Tädi jne, sel moel, Minule/ Lapsele, teha - nüüd on see mõistetav, kuidas sai. Roll ei teinud – inimene valis ja tegi.
Laste „sõbralik” ja lastele „turvaline” keskkond. Laps on vanema valik, vanem hoolitsegu ja vastutagu ja jätku teised mängust välja – ei ole vaja teiste kaela peale saata. Keskkond, kus inimest ei nähta ega toetata – ollakse üksinda – pealispinnal nimetatakse Omaks seni, kuni saabub aeg/ tuleb tahtmine minna koju/ mujale või laps muutub tülikaks. Kõik said ära minna, vanem ei saanud – sellest ka pahane meel, väljapääsmatu olukord, viha selle vastu, kes põhjustas - laps.
Vägivaldses keskkonnas on vaja vägivalda läbi nägevat ja lapsega seonduva eest vastutust võtvat täiskasvanut – vaimse tasandi teadlikkus, olemas olevaga ja osaks saavaga kaasneva kohta. Ainult äärmisel vajadusel – ei ole õige anda last selle inimese hoida, kes teda oluliseks ei pea – see on lapsele tunda ja kogetav. Mitte, et inimene on kohustatud ja peab, vaid tema ise soovib ja ise valib olla lapse tugevus – olla lapse jaoks ja pärast, teda ennast aluseks võttes.
Siis, kui Mina olin nõrk, haiget saanud, eksinud ning vajasin abi ja toetust – siis Sina mõtlesid enese peale ja tegid valiku iseendast lähtuvalt – Sina valetad/ Sina simuleerid/ Sinul ei ole midagi viga, ole ja saa ise. Mina nägin ja kogesin, kuidas Sina reageerisid ja valisid – selle põhjal, ei saa Mina, iseennast, kui last, Sinu hoolde anda – Mina tean, mis saab Minu osaks siis, kui „Mina teen ennast tähtsaks” ja segan Sind – kuigi tegelikkuses vajasin Sinu hoolt ja tugevust.
Inimese kasvamist näitab see, mida tema edasi annab, millised väärtushinnangud ja põhi mõtted tema tegudes, sõnades, valikutes edasi kanduvad. Mõistmise ja arvestamise erinevad tasandid – Minuga kaasnes/ Minuga kaasneb – kas Mina olen võimeline tasakaalustama teisele osaks saanut/ osaks saavat.
Vaimne ja füüsiline väärkohtlemine on selline kogemus, mida ei ole võimalik, seda teinul, tasakaalustada – need tagajärjed jäävad väärkoheldud inimese kanda ja lahendada. Need jäävad, lahtiste lugudena, inimesega senikaua, kuni inimene kasvab vaimselt täis – ta ei ole enam Laps ega nõua Ema/ Isa/ x isiku kohal olemist, vaid tema mõistab ja näeb inimeste teekondi – temaga kaasnes, teisega kaasnes – kõik on omavahel seotud.
Rollide Maailma sundus - Lapse kohtustus – olla, enesele antu ja enese jaoks tehtu eest, tänulikkust välja näitav – see on raske ülesanne, kui see, mis ja kuidas oli – oli, lapse ja inimese, jaoks vale. Tegelikkuses tuleks sellise energia vahetuse vältimiseks, kus tuleb tänada selle eest, mis ei ole olnud enesele hea ega enesega arvestamine, piirata koos olemist ja vältida ühise jätkamist.
Täis kasvamine tähendab elu elamist reaalsuses, mitte selle järgi, mis ja kuidas peaks olema võimalik olla või väidetakse/ näideldakse olevat olemas. Vägivaldse keskkonna lõks – kasutusel on ja kasutusele võetakse teiste inimeste informatsioon – enese oma jääb kõrvale, sest enese oma on vale. Teise oma peab kasutama, mis siis, et see ei seleta ega lahenda. Kuid enese elu on ju enese oma - ei ela ju, kellelegi teisele ega teistele vaatamiseks välja panduna, vaid, iseendaga, iseendale.
On sage, et vägivaldses keskkonnas kasvanud jätkavad samas mudelis – see on neil veres. Iga järgmine aste on eelmisest veel agressiivsem ja inimest vähendavam vägivald – kuid ometi ei mõtestata möödunut ega otsita teed, kuidas ravida keskkonda – seega jääb kõrvale ühiste väärtushinnangute tõstmine – selle asemel allutatakse, kontrollitakse, lõpetatakse ühine, jäetakse, enesega seonduvast, välja – korratakse kõike seda, mis sai enesele ja enesega samas olnutele ja enesele eelnenutele osaks.
Ei ole, midagi enese kindlust lõhkuvamat ja isikut vähendavamat, kui teadmine, et ollakse ohver – enesele osaks saanut ei saanud ära hoida, sest ei olnud kedagi, kes oleks seda teinud, ajal, mil inimese osaks sai see, mis ei kuulunud temale, kuid inimene ise ei saanud ennast aidata ja see, kellega kaasnes, ei võtnud vastutust või ei saanud olla inimese tugevuseks või ei olnud teda olemas.
Ohver on inimene, kes ei usalda enesega seotut ja seotuid – oma kogemuste järgi ei ole temal, millelegi/ kellelegi toetuda ega kedagi Oma. Kuid ometi vajab ka tema, inimesena, seda kohta ja seda teist, kus ja kellega temal oleks turvaline olla.
See on põhjus, miks ei ole midagi lõhkuvamat ega kedagi agressiivsemat, kui ohver, kes tõestab, et tema on Ohver – teiste ohvrite hulgas. Vajadusest - Mina olen oluline - on saanud Olulise isiku rollis olemise tõestamise vajadus. Mina tean, et Mina ei ole teie jaoks oluline – Mina tõestan, et Mina olen Oluline ja teil tuleb Minuga arvestada. Inimesed, kes ei arvesta heaga – peavad arvestama, jõuga kohtudes.
Vägivaldse keskkonna teadlikkus – inimene ei ole oluline – inimene on oluline siis, kui temal on olemas roll, mis teeb temast Olulise – tema kohta on kasutusel informatsioon/ tema kasutuses on atribuudid/ temal on ette näidata tõestus, mis näitab/ osutab/ tõestab teda Olulisena - teiste jaoks olulisena/ teistest olulisemana.
Vägivaldne keskkond on pungil inimestest, kes vajavad olulisust – iseenda olemas olemise olulisust – just neid on valitud, just neid ei hüljata, just neid ei nimetata valeks. Olulisust on vaja, et nad ei kaotaks privileege ega õigusi - see, kellest nad sõltuvad, ei hülga neid - neil on põhjus olemas olla.
Elu on neid õpetanud – nad võitlevad oma olulisuse pärast – nad kaklevad Olulise isiku rolli pärast – ka omad ei ole omad, sest ka Oma saab võtta endale kuuluva ära. Omad on nagu iga teine piiratud võimalustega keskkond – selleks, et aset ei leiaks, osaks ei saaks ja ilma ei jääks – tuleb selle sees enese Olulisus ära tõestada ja siis sellisena olla. Kui ei õnnestu rollis olla, siis tuleb Olulise isiku soosingus olla.
Vägivaldses keskkonnas on inimene, Olulisele isikule, oluline siis, kuid teda saab kasutada vajamineval moel ja ta ei too endaga kaasa tagajärgi, mis seavad Olulise isiku rolli kahtluse alla või nimetavad teda teise rolli.
Vanema roll on olulisem Lapse omast – vale Laps, kellega kaasnevad häirivad tagajärjed, ei saa vanemale, midagi anda ega temale vajamineval moel tasuda – laps kasutab ära selle, mida tema ise ei ole lauale toonud ega olema loonud.
Vägivaldse keskkonna rollide Maailmas ei ole Ema ja Laps võrdsed – laps on vanema oma. Laps allub ja kuuletub, lapsega ei arvestata, sest lapse arvamus ei loe. See ei ole inimeste taseme teadlikkus ega võrdsus, milles mõlemad on vastutavad ühise eest – vanem, inimesena, on vastutav lapsega seotus aset leidva eest – vanemal ei ole õigust enese positsiooni ära kasutada ja last, enese vaimsest piiratusest ja rahuldamata vajadustest lähtuvalt, väärkohelda.
Vanema ja lapse kohta käiv uskumus, mis takistab inimest täis kasvamast – on vanema vastu tuntav armastus/ armastuse tundmise kohtustus. Inimene usub, et temaga on, midagi valesti, kui tema ei suuda/ ei oska oma Ema/ Isa armastada või tema ei saa, hoolimata enese osaks saavast, vanema vastu tuntavast armastusest vabaneda.
Vägivaldse keskkonna tegelikkus - armastuse välja teenimine, enesele heakskiidu ostmine/ otsimine - ei tähenda armastust ega olemas oleva armastuse poole püüdlemist. Selline käitumine tähendab vajadust ja katset muuta enesega seonduv turvalisemaks ja suunata vägivaldselt käituvat inimest ennast paremini kohtlema.
Meeldimine, hea lapsena käitumine, vanema päästmine – seda selleks, et olla oluline ja väärtuslik, kuid see ei ole armastuse märk, vaid ellujäämiseks vajalik väikese lapse lahendus. On enese petmine uskuda, et armastus ei leia vastust ja see hüljatakse. On enese petmine uskuda, et armastus on olemas – ise ei tunne seda ära või ei oska seda hinnata. Vägivaldses keskkonnas armastuseks peetu ja usutu on ellujäämiseks vajalik käitumise viis ja täpsena olemise eest premeerimine.
Vajadus tunda, midagi legaalset ja head, Oma Ema/ Oma Isa vastu – on, vägivaldses keskkonnas kasutusel oleva informatsiooni survel, enesele võetud kohustus, süü tunne, lojaalsus – see ei ole inimese vaba tahe, vaid manipuleeriva informatsiooniga ja vägivaldse käitumisega suunatud tundeseisund ja tundekäitumine – Mina, sellisena, siis see tähendab, et Mina armastan – siis Mind armastatakse – siis Mina olen Oluline – Minuga kaasneb vanemale hea tunne.
Armastus ei käi ega teki kasumliku väärtuse järgi – armastus tähendab turvatunnet ja teadmist – see inimene ei jäta Mind – see inimene arvestab Minuga – tema kompass on Minuga koos olemisele suunatud – Minul on olemas koht tema elus – temal on vähem ja kõledam siis, kui Mind ei ole temaga.
Täis kasvamine tähendab mõistmist – hoolimata sellest, mis ja kuidas sai minu osaks - mina ei ole Ohver. Mina ei kahetse ega häbene oma elu – olen võtnud selle vastu, kõige sellega, mis selles on olnud ja kuidas on. Tean, et tänase teadlikkuse järgi teeksin ja valiksin teisiti, kuid siis ja seal ei olnud minus neid teadmisi ja mina ei olnud üksinda – siis ei olnud mina, veel nii tugev, et seista eraldi ja jääda enesele kindlaks.
Minul on endast kahju, et otsisin ja ootasin seda, mida ja kuidas ei olnud. Ootuse taga oli aktiivne vajadus – minul on olemas, minu jaoks on olemas, kuid mina ei saa seda kätte ega kogeda - kasutada antud info alusel oli minu jaoks olemas, kuid minu enda informatsiooni järgi see nii ei olnud ega ole.
Oleks teadmine, mis kinnitab õigel teel olemist – möödunus oleksin sama tulemuseni jõudnud, kus tänases olen – samad piirid, samad valikud. Ka möödunus tegin otsuseid ja valisin samme, kuid ma ei jäänud nende juurde. Põhjuseks – minule kasutada antud informatsioon, mis aitas elus hoida vajadust – olla oluline. Informatsioon ei kõlanud kokku sellega, miks head sooviv ja armastusest rääkiv jättis kõrvale minu informatsiooni, kuidas ja milles tuleb minuga arvestada. Ma ei olnud oluline, sest see kõlas vägivaldses maailmas nii, et tahtsin olla Oluline – teisest olulisem.
Marianne
06.02.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar