Iseendale enese piiride selgitamine

 

Soomes on üsna tavaline, et kasutatakse seda, mis ja kuidas on olemas, enese huvides – teise teed, teise randa, teise maad, teise suvilat jne. Kui on juba olemas tee, mis viib, kellegi koju, siis saab osta sellest järgneva maa ja ehitada sinna maja ning kasutada teisele kuuluvat teed ja sõita ka läbi õue, kui tee kulgeb sealt ning oodata teiselt ka selle tee hooldust, autoga sõidetavas vormis.

Kui suvila on olemas ja omanikku kohal ei ole, siis saab sõita õuele ja suvitada nii nagu oleks enese oma. Metsaveoga seotud transpordi juht kasutab kellegi õueala siis, kui see täidab tema vajaduse. Mustikad korjataks õuelt ja selle äärest, sest siis ei pea kaugemale otsima minema. Jne. Võimalus, mis on olemas, annab võimaluse seda kasutada – mis siis, et piire ületades ja kokku leppimata.

Vajalikud õppetunnid tulevad ka koju kätte – piiride seadmine ja nendest kinni pidamine siis, kui enese info teatavaks tegemine tundub lahingu pidamise ja ennast hävitava kogemusena. 

Inimese ebakindlus, sellisel hetkel, tuleb sellest, et tema ei ole kindel ja ühene enese infos – teda mõjutab tähelepanu iseendale - Kuidas mina nüüd ütlen ning ennast teatavaks ja nähtavaks teen – Minul ei ole õigust, teisele, sel moel vastata ja teise vastu teha – Minul ei ole õigust teise elu keerulisemaks teha ja temaga mitte arvestada – Mina olen siis halb ja ebaviisakas – kuid, kuhu jään selles loos Mina – kes mõtleb Minu peale ja kaitseb Minu huve siis, kui Mina ise vaikin ja seisan teise eest.

Ebakindluse sisu – see tuleb enesele pööratud tähelepanu kordusest – iseenda poolt, enesele antavast infost. Emotsionaalne häiritus - hirm ja ärevus tuleneb vastandlike infode kohtumisest – Mina ei taha seda, mis ja kuidas on, kuid - kuidas Mina olen nüüd selline, kes annab teisele teada ja jätab enesest maha jälje, et Mina olen teise suhtes hoolimatu ja teise vastu ülekohtune. 

See on enese info, enese sees, sest väljas pool ennast ei ole seda teadmist teiseks pööravat informatsiooni - väline ei kinnita ega toeta enese õigust, iseendale. Seda eiratakse või see vaidlustatakse või see tehakse maha.

Tegelikkus – kogu loos on üks etapp vahelt ära jäänud – justkui oleks lugu alanud alles sealt, kus leiab aset piire ületavast teost teada andmine, selle lõpetamine ja piiride nähtav paika seadmine. Tegelikult algas lugu sealt, kus teine, kes andis oma teostatud teo ja valikuga või manipuleeriva käitumisega teada, et tema ei arvesta hea ühes olemise reeglitega. 

Ei toimunud vastutuse võtmist – plaanidest teada andmist, loa küsimist, läbi rääkimisi, tagasi tõmbumist, ise lõpetamist ja vabanduse palumist - ei tehtud nähtavaks, et mõistetakse ja arvestatakse kogu olemas oleva informatsiooniga.

Ebakindlus tuleneb, sellises situatsioonis, samasugustes lugudes vastuseks kogetud reaktsioonidest – oli olemas see teine, kes astus, kontakti luues, esimese sammu, millele vastati märkust tegevalt, tingimusi esitavalt, Ei-d kasutades – seejärel selle teise emotsioonid vallandusid – Kuidas Sina teed Minule sel moel – kuidas Sina oled selline isekas – mis mõttes tuleb Sinuga arvestada – vaata, kes Sina selline oled – Mina ei arvesta Sinuga jne.

Selline vastus on sama väikese lapsega, kes ei mõtle ette ega hooli tagajärgedest – tema vastus ei lähtu tegelikkusest, vaid isiklikust puudutusest - Minu Mina sai haiget ja solvus, sest Mina ei saanud kinnitust senisele enesele. Laps omas informatsiooni, et temale on lubatud see, mida ja kuidas tema valib/ tahab/ vajab ja vajadusel saavutab ta, manipuleerimisega, Ei muutumise – kuid korraga ei pidanud senine Mina olen selline` enam paika – selle asemel oli olemas Mina olen selline`, kellena olemist ei tahtnud laps kogeda – see oli keegi, kelle tahtmisega ei arvestatud - ei arvestatud ka siis, kui see oli õigustatud või ei teinud teisele liiga või näis kuuluvat teise kohustuste sisse.

Enese kaotus tähendab, et laps kohtab piiride seadjat vaenlasena – see on keegi, kellega sisse harjunud muster ei tööta – see on keegi, keda ei saa, enese huvides, ära kasutada - see on keegi, kes ei pea lapse vajadusi oluliseks - see on keegi, kes on julm ja hülgav. 

Ei-ga kohtumine on õppetund, et vajamineva/ soovitud tulemuseni/ kogemuseni jõudmiseks peab teisega arvestama ja teiselt luba küsima ja teisele, midagi lubama/ vastu andma. Laps ei ole nõus teisega arvestama enne, kui tema endaga on arvestatud – lapse tähtsus peab välja tulema ja püsima jääma – selles on informatsioon – Mina olen selline`, enesele vajamineval moel, sees. Vajaminev informatsioon kinnitab lapse teadmist, et järgmine kord talle Ei ei öelda - tema tahtmiste ja vajadustega arvestatakse.

Möödunu jäljed – anna oma mänguasju, jaga enesele kuuluvat, loobu oma soovist, arvesta teisega – vähenda ja kustuta ise ennast. Keegi teine otsustas enesele kuuluva ja ka enese üle – keegi teine lubas piire ületada ja keelas neid seada ja neist teada anda – Vanem ja targem annab ju järele - Sina oled vanem ja pead arvestama nooremaga - Sina juba said - Ega Sina ju ei ole selline – Siis Sina oled selline – Siis oled Sina kade laps/ halb õde/ isekas inimene jne. 

Sellise info alusel tehtud tegu - enesele olulise ja vajaliku ära ja kasutada andmine, loobumine, katkestamine jne - ei ole enese oma - see on suunatud käsitlemisele allumine. Enesele kuuluva ja enesele võimaliku ning iseenda aja ja ressursside ära andmisest ja kasutada andmisest keeldumine ei tähenda kadedust ega ebasõbralikkust ega viisakusetust, vaid otsust, enesele teada oleva info alusel. Selline vastus on üsna tõene, kui enne on saadud informatsioon, kuidas teine valib käituda ilma kokkulepitud piirideta ja ka nende olemas olemise korral.

Teise teo nähtavaks tegemine ja enese otsuse teatavaks tegemine ei pea tähendama ennast arvustava ja hinnangut andva käitumise talumist ega käsule - teha ja anda ja olla ikkagi - kuuletumist. Arvustamine, hinnangu ja käsu andmine näitavad sel moel reageeriva inimese mõttemaailma ja väärtushinnanguid, kes, infoga manipuleerides, survestab ja osutab ettemääratud suunas.

Siis, kui inimene tahab seda, mis on teisel või vajab selle kasutamist, siis tuleb tal enesest teada anda ja küsida ning seejärel võtta vastu teadmine selle kohta, mis ja kuidas ja kas on võimalik. Kui seatakse tingimused või öeldakse Ei, siis tuleb seda aktsepteerida.

Möödunud aja ennast häirivad emotsioonid tähendavad ennast kustutavaid ja vähendavaid sõnumeid – Mina ei ole oluline – Minust ei sõltu – Mina pean taluma – Teisel on õigus - Teine on Minust tähtsam. 

Tegelikkus – see ei ole Minu info – see on, kellegi teise oma, mis on Minu enda informatsiooni üle kirjutanud – Mina ei pea – Minul on õigus enese infole – Minul on õigus, ilma põhjendamisteta, EI-le - Minul on õigus läbi rääkimistele – siis, kui neid ei toimu, on Minul õigus ja vastutus oma tingimused ise välja öelda – siis, kui Minu tingimustega ei arvestata, siis on Minul õigus Minu vastutuses oleva ala piire (siia kuulun ka mina ise - minu füüsiline ja vaimne reaalsus) ületav tegevus lõpetada. 

Kui on olemas tegu ja sõnadest ei aita, siis on vastus tegu – Ei! Lõpeta oma tegevus! Mine ära! See, mis ja kuidas saab siis edasi, ei ole Minu vastutus – see, et teine arvas ja arvestas, uskus ja tahtis, ilma küsimata ja vastust saamata – on tema enda vastutus lahendada oma teema, peale seda, kui selgus, et tema poolt valitud algne variant ei tööta.

Marianne

31.07.2025.a

Suhte raamidest välja kasvamine

 

Ema/ Isa õpetavad oma lapsele kombeid ja käitumist – annavad temale edasi väärtushinnangud ja teevad teatavaks olulise. Vanema kõige raskem õppetund on õpetada lapsele nägema rolli taga inimest – õpetada last mõistma, et Ema/ Isa on inimene, keda tuleb austada, aktsepteerida ja inimesena kohelda – ema/ isa ei ole, ainult ja kõiges, roll, vaid iseenda elu elav inimene.

See tähendab selget välja ütlemist ja kinni pidamist sellest, mis ja kuidas ei ole, enesega ühes ja enese vastu, lubatud, kuid ka seda, mida oodatakse ja vajatakse iseendale. On üsna sage, et vanem vaatab sellele ülesandele läbi sõrmede ja jääb kinni oma rolli. Vanem teab, et tema peab lapse jaoks olemas olema – tema ei saa oma last reeta ja ise ennast valida siis, kui laps rolli välist teda näha ei taha ja sellise temaga suhelda ei vali ja sellisele temale nende suhtes kohta ei ole.

Sellise uskumuse taga peitub aastate pikkune harjumus – laps oli väga pikka aega väike ega osanud ega ka tahtnud arvestada teistega ja sellega nõustuti või seda „raviti” rollile vastavale käitumisele suunamisega ja Emale/ Isale õige tähelepanuga vastamisele kohustamisega.

Sellise uskumuse taga peitub suhte päevakajastamisega mitte tegelemine – jäädakse kinni harjumuspärasesse – vanad mustrid jäävad korduma – infobaasi ei täiendata ega selitata. Selle uskumuse taga peitub väide, et vanem ei koorma last iseendaga - vanema teemad ja teekond jäägu nende suhtest välja – vanem olgu rollina – lapse jaoks ja pärast olemas.

Sellise uskumuse taga peitub hirm, et laps ei nõustu ega toeta ja saadab vanema pikalt – laps on senikaua, kuni olemine on mugav ja tema vajadusi täitev ning seejärel ta läheb ja jätab. Selle uskumuse taga peituvad kogemused, mil laps jättis tähelepanuta ega võtnud osa – teine inimene ei kuulunud tema loo sisse.

Selle uskumuse taga peituvad kogemused, mil laps nõudis vanemalt rollis olemist, kuigi see käis, sellel hetkel, inimesel üle jõu või vähendas selline tegevus vanemat, kui inimest - laps suunas oma emotsioonid ja füüsilise jõu vanema pihta – tema maandas ennast. Tegi seda ka üha suuremaks kasvanuna.

Selle uskumuse taga peitub ühiskonna surve, mis rõhutab rolle ja nende sisu – ette antud käitumine ja kohustuslik vahetus – Laps saab selle, mida tema vajab, sest tema on olemas – olemas olemine tähendab, et tema annab vanemale selle, mida too peab saama – Ema/ Isa rollis olevana nähtavaks tegemise.

See tähendab, et loo mõlemad osapooled keskenduvad rollidele ja nende täitmisele, kui nõuetele vastamisele – see tähendab, et mõlemad jätavad inimese teema kõrvale ja mõlemal on kitsas ja iseendale mitte vastav olemine. Mõlemal on soov ja vajadus omada kohta ja koos olemist, milles saab tähelepanu iseendale ja võimaluse olla ilma, ennast kahandavate, piirideta.

Mõlemal on sama mõistmine – teine ei arvesta Minuga. Mõlemad tahaksid oma olemist muuta, kuid nad ei oska seda, sest nad alustasid ühist teekonda rollidena – nad ei valinud tegelikku teist ise välja – nad ei saanud enne järele vaadata ega järele proovida – neil tuli reaalusega kohaneda ja süsteemis jätkata.

Valiku puudus viib protestini ja suhte lõhkumiseni – valeks nimetamine ja vigade otsimine näitab tegevuse suunatust – vigu tuleb vältida ja parandada ning valet ei pea valima. Enese jaoks valele saab Ei öelda – sel moel saab vabaneda piiratusest ja enesele vajamineva vabaduse kätte – see on enese elu elatavamaks tegemine – vangla jääb alles, kuid kontroll, selles aset leidva ja enese kohtlemise kohta, on enese käes.

Rollidel põhinev suhe, rollidest tulenevad ülesanded, kuid koos on inimesed, kes ei näe teises enesega sama – teine on vahend ja takistus, kuid ka võimalus – olla tegelikust enesest enamana ja olla tegelikust enesest õigemana – saada vajamineva tähelepanu ja kohtlemise osaliseks.

Selline vaatenurk tähendab, et puudu jääb teadmistest ja kasutusel ei ole informatsiooni - Vanem on sama Minuga/ Laps on sama Minuga – Mina olen see, kes alles õpib ja proovib ning kõike ei oska ega saa ega tea – kõiges Mina ei õnnestu ega vea välja, vahel komistan ja eksin – vahel ei ole nõus ega vali ega toeta – vahel vajan toetust ja mõistmist – korduse võimalust ja ühes olemise kindlust – Minuga tahetakse koos olla.

Inimesena kasvamine ei ole ainult lapse privileeg ja kohustus, et too saab, selles suhtes, vajamineva toetuse ja tähelepanu – sama kehtib ka vanema kohta – ka vanem vajab toetust ja tähelepanu - seda nii siis, kui tema on valmis kasvama ja enese enamat valima, kuid ka siis, kui ta seisab oma kohal ja täidab rollist tulenevaid ülesandeid.

Sageli arvatakse, et vanem on juba valmis – tema peab olema ja andma ja tagama kõike seda, mida lapse teekonnal on vaja – kuid vanem saab anda enese, kui inimese, oskuste, võimete ja väärtuste kohase – temal ei ole olemas rohkem, kui see, milline teadlikkus temal on – mõistmine iseenda, lapse ja nende vahelise suhte kohta.

Ajal, mil laps on juba täiesti ise – tema ei ole enam vanemast materiaalselt sõltuv ega ole nad vahetult ja igapäevase olmega seotud, siis ei tähenda enese piiride välja ütlemine lapse reetmist, sest see ei ole enam sama suhe, mis möödunus – vanem ei pea valima last esimesena – vanema ei pea seadma last enesest tähtsamaks – lapse heaolu ja vajadused ei ole enam vanema kohustus ega vastutus.

Suureks kasvanud laps on vastutav iseenda ja enesele valitu eest – see on tema teekond. Tema täis kasvamine tähendab, et tema ise võtab nende kahe vahelise suhte hoidmise ja selles kasvamise teekonna enese osa enese vastutada – see tähendab, et laps on andnud vanemale oma elus koha – seda nii rollina, kuid ka inimesena.

Ei ole vanema asi vedada nende kahe suhet edasi ja neelata alla inimese vähendamise – olla ainult roll, kelle juurde tullakse vajaminevat kogema ja kohust täitma, et seejärel ära minna – sinnamaani, kuni süütunne või kogemuse korduse vajadus kohale sunnib minema. Mina pean ja mina vajan – see on koht, kus olen võlgu ja pean olema vastav - see on koht, kus on minu jaoks vajaminev olemas.

Vanema poolne piiri seadmine tähendab, et inimene peatub ja ei lähe enam edasi – tema ütleb välja, kuidas ja mis on okey, millised väärtused on olulised ja miks - vanem on valmis arutama ühist ja harutama möödunut, kuid temas on ka kindlus – on midagi, mis enam edasi ei saa kesta – inimese vähendamine/ inimesena olemisele koha puudumine/ inimese infoga arvestamisest keeldumine - see lõppeb ära – tema enam sellises koos olemises ei osale ja sellist teed enesele enam ei vali.

Inimese enese teadlikkuse kasvamine on vastavuses tema põhirolli olulisuse kahanemisega - see tähendab, et inimene valib teadlikult selle, mis ja kuidas temale sobib ja, mis enam mitte – ta ei hoia kinni rolli markeerimisest ja rollina saadavast tähelepanust – ta ei tunne enam hirmu, et siis teda enam ei ole või ennast valinuna on ta vale – ta teab, et tema ei ole oma rolliga sama.

See tähendab, et inimene on jõudnud sellesse punkti, kus on olemas teadmine - kui tegelikkus tegeliku temaga vastavuses ei ole, siis ei pruugi ühine teekond jätkuda – see saab peatuda või saab selle läbi käiduks lugeda.

On üsna tavaline, et Laps ei vali, hoolimata oma vajadustest iseenda järele, oma suhte tasandit muuta - tema on nõus rollina jätkama siis, kui tema ja vanem elavad oma inimese elu mujal – kokku saamine ja kokku puutumine tähendab rollide üle kinnitamist ja inimeste kõrvale jätmist.

Üks annab võimaluse täita samu ülesandeid, mis möödunus olid tavalised ja peaksid nüüd andma mõnusa nostalgia elamuse – Sinu toit on parim ja ainult Sina tead Mind sellisena jne. Teine annab võimaluse kogeda samasugust seisundit – siin oled Laps, selles kohas on olemas Sinu ja Maailma vahel Sind kaitsev tugevus ja võimalus olla see, kes ei vastuta – Sinu jaoks ja pärast on olemas.

Sellise mudeli järgi olemine tähendab jätkuvat sõnumit - laps ei vastuta suhte kasvamise ja kvaliteedi eest – laps ei tee tööd iseendaga, et mõista ennast ja vanemat ja nende mõlema lugu – laps võtab vastu selle, mis temale antakse ja peab seda vanemale antud kingituseks – vanem sai aja ja võimaluse ja tähelepanu olla Lapse Emana/ Isana.

Väikene laps ei vastuta sellisel moel ja määral nagu suur inimene, kuid teise inimese aja ja võimaluste kasutamine ei ole enam suure inimese privileeg ega õigus ja seda ei tasakaalusta rollide esitamine, sest see ei ole enam sama aeg ega sama sisu – suur inimene on võrdne teise inimesega – nüüd on aeg märgata ja nähtavaks teha inimene ja tema teekond – olla tema kõrval inimesena.

Inimesena kasvamine tähendab, et rollid ei oma enam ülisuurt tähtsust – võimalus olla ja väljenduda inimesena on olulisem. Laps, kes ei ole teadlikult täis kasvamise teekonnal, vaid naudib ise olemist ja enesele valimist, ei pruugi sellega nõustuda – tema ei ole valmis selliseks kaasteeliseks. Temal ei ole sellisele teisele oma elus kohta ega aega – temast ei ole kaasteelist.

Selline olukord toob kaasa möödunu, kuid nüüd on see vastupidiseks pöördunud – varem oli laps see, kes üritas suhet teisale suunata ja enese arengu protsessiga vastavusse viia – vanemast ei olnud temale kaasteelist, sest too püsis vanas, pidurdas last ja suunas teda enesele vastuvõetavaks.

Lõpuks oli laps see, kes astus vanast välja ja valis endale Maailma, milles olla tegeliku iseendana – vanem jäi möödunusse – suletud paika, kuhu tagasi minna, et möödunu parematest/ talutavatest osadest osa saada ja enese teekonda mäletada.

Vanema, kui inimese kasvamine toob tagasi vana aja lood – ise olemine, rolli ja inimese eraldamine ei too kaasa mõistmist, vaid vastupanu ja enesest eraldamise soovi. Rolli tähtsust vähendanud vanemale ei ole Lapse elus kohta – see suhe, mida vajatakse, ei ole selline – selline vanem on vale.

Inimene, kes omab vanema rolli ja valides tegelikku ennast, ei reeda oma last – tema ei jäta oma last maha – tema on valmis ühist teekonda edasi kõndima – laps on see, kes astub vanema kõrvalt ära. Laps ei ole kasvanud sinnamaani, kus seisab inimene. 

Lapse poolt teoks tehtud samm tähendab, et tööandja on inimese vabaks andnud – vanem on nüüd tema ise ja tagasi enese teekonnal – laps on nabanööri läbi lõiganud ja kõnnib Maailmas, ise ennast proovile pannes ja eneses olevale uut lisades – See kõik olen Mina!

Kõik on uus, selles uues alguses – ometi ei alga uus selles hetkes – see hetk on järg – see on möödunu tagajärg – sellest saab korduv õppetund või on see möödunu läbi kõndimine ja sellest settinu kaasa võtmine.

See, kes on rollide tee valinud ja inimesele Ei öelnud, ei võta vastu seda informatsiooni, mis on olemas – tema sulgeb ennast sellele – see ei ole õige, see ei sobi, seda ei ole temale vaja – see ei kinnita tema rolli ega täida tema vajadusi.

Selline valik toob kaasa konflikti ja süsteemi lõhkumise – ühise tasakaal on paigast ära – sellest on loodud pendel – Mina olen/ Mina ei ole – Mina saan olla/ Mina ei saa olla. Olevas olijates, kuid ka möödunusse jäänutes, ei nähta enesele kaasteelisi – enesele valitakse rollide partnereid ja jäetakse kõrvale need, kes osutuvad valedeks või kõlbmatuteks.

Inimene on see, kes saab võtta vastu inimese – sugupuu koosneb inimestest, mitte rollidest – üksteise seljataga ja ees seisavad inimesed - enese tee ja aja looga. Need on inimesed, kes kunagi alustasid kusagilt ja jõudsid kuhugi välja – nende parim võimalik, nende teadlikkus – sellest sai ühine infobaas, mida järgnevad kasutavad ja edasi annavad – selle põhi ja olemus säilib seni, kuni vaatenurki ei vahetata ja uusi tasandeid, uusi teadmisi kasutades, ei valita ja uusi teeradu mööda astuda ei taheta.

Saab vaielda vastu - iga järgnev on valinud, midagi uut ja proovinud õppida nii enese, kuid ka teiste möödunust - iga järgnev on proovinud enese teadlikkuse järgi ja enesele võimaliku alusel - paremat püüdes ja soovides. See on tõsi, kuid küsimus on selles, mis eesmärgil ja millisena ta seda tegi ning kuhu ta välja jõudis - kas ta jäi rollide tasemele või jõudis ta välja inimesena olemiseni - enese teekonna eest vastutuse võtmiseni. 

Paigast ära süsteemid ja katkised inimesed märgivad teekondi, kus inimesed vältisid enese vastutust - see jäi väljavalitud Süüdlasele või justkui kõigile - see tähendab, et on neid, kes kandsid liiga ja kes on enese koormaga üksinda - see tähendab, et on kuhjunud ja on kuhjatud kokku energiat, millel ei ole voolusängi - selle juures ei seisa seda, kes selle eest vastutab. 

Rollidele truuks jäänud ei seisa, inimesena, oma kohtadel - nad ei ole nõus seisma enesele valede kõrval, ees ega taga - see on Rollide Maailma hirm ja tegelikkus - neilt võetakse ära, neid kaotatakse ära, neile antakse neile mitte kuuluv - see toob kaasa eraldamise, eraldumise ja enese Maailma loomise - see toob kaasa süsteemi korratuse ja mitte töötamise - ei ole ühist ega ole tervikut.

Marianne

30.07.2025.a

Dedovštšina III - Valele infole toetumine

 

Siis, kui inimene soovib suhtesse selgust – soovib ja ootab ja vajab enese infoga arvestamist, siis on üsna tõenäoline, et ta ebaõnnestub, kui ta komistab detailidesse. Tema edastab teisele selle informatsiooni, mida tema ise näeb ja kuidas tema ise kogeb – need on teise poolt teoks tehtud valikud – Sina tegid seda ja teist – Sina olid sellisel ja seesugusel moel – Sina vastasid ja rääkisid sel viisil ja selliste sõnadega jne.

Inimene edastab detailid, selle asemel, et öelda välja informatsiooniga kaasnev – Sina ei ole Meie suhte tugevus – Mina ei saa Sinu peale loota ega toetuda – Mina ei ole Sinule oluline – Sina oled kohal ja osaled ja panustad, kuid see ei ole sama Minuga. Olemas oleva info alusel olen Mina Sinule liiga lähedal – Minul tuleb Sinu olulisuse astet muuta ja ennast Sinu poolt nähtavaks tehtuga kooskõlla viia - Meie suhte tähtsust vähendada.

Detailide mets muutub võsaks, milles ei ole valgust ega selget teerada, sest teine viskab vastu oma detaile ja vastustab teatavaks tehtu – Sina süüdistad Mind – Sinul ei ole õigust tahta enamat – Vaata ennast – Sina oled tänamatu – Mina olen Sinu jaoks seda teinud ja sel moel olnud ja Sina ei ole selle vastu midagi andnud – Sina oled Mind ära kasutanud ja nüüd tuled Mind mustama.

Sel moel läheb lahti möödunu tegude arvustamine, olemistele hinnangu andmine ja panustatule/ ära antule väärtuse määramine – kes, kellele rohkem ja kes, kellele vähem. Tähelepanu pöördub ära, oluliselt – suhte kvaliteedilt ja suhte tugevuselt ja suhte olulisuselt – suhte algse eesmärgi kohaseks toimimiseks on vaja kahte, kes panustavad sellesse samal moel ja peavad seda oluliseks samal moel – teise, kui inimese, nähtavaks tegemise ja tema teekonna toetamine on oluline mõlemale siis, kui mõlemad on selles suhtes/ koos olemises sama tasandi ühenduse valinud.

Läheb see suhe, ilma olulise ja vajamineva muutuseta, sellest kohast edasi või peatub see sinna – sellesse loosse jääb okas sisse. See on inimese soov jõuda pidavale pinnale – olla enesega kooskõlas, sest enese info, iseenda ja suhte ja teise kohta, ei ole leidnud tõestust ega toetust – edasi elab uskumus – Minul ei ole õigust iseendale.

Tegelik tõde – info teatavaks tegija pöördub tagasi ega ela enese rahus edasi, sest tema on kinni möödunus. Tema vajab ühest ja pidavat informatsiooni – Minul on õigus enese tõele ja sellega arvestamisele. Möödunus kinni olemine tähendab, et tema ei ole saanud sellekohast kinnitust. Inimese mällu on sööbinud sõnad – Sinul ei ole õigust Minu käest nõuda ega Minule sel moel öelda – Kes Sina selline oled, et tuled Minule ütlema ja Minu käest, midagi tahtma – Vaata ennast – Vaata, mida Sina ise oled teinud ja kuidas olnud jne.

Üks ei välista teist – on üsna tõenäoline, et x pikkusega suhtes on mõlemal osapoolel teise kohta infot, mis ei kaunista ega tõesta hoidmist, vaid vastupidi – näitab arvestamise vältimist ja vastupidise infoga tegude tegemist. Ühises loos on erinevaid ajajärke ja inimese kasvamine sees – oskused, võimalused, teadlikkus, ressursid, eesmärgid. Oluline on kasvamise teekond ja selle nähtavaks tegemine – ausus ja avatus.

Kahe loos teeb vahe sisse see, millal ja mille jaoks info teatavaks tehakse ning kuidas seda vastu võetakse – vastuseis avaldub siis, kui üks toob ebakõla esile ja soovib selgust, et teha muutus enesele osaks saavas ja enesel olemas olevas – kuid teine on valinud otsese kõne vältimise ja vaikib või annab endast teada kaude ja pursetega. Erinevad lahendused ja erinevad tasandid.

Minu õiguse taga on vanade lugude jäljed – traumaatilised kogemused – enese, kui inimese, vähendamised, vägivaldsed kohtlemised ja haiget saamised. Selle jaoks, et kiusamine, vähendamine ja vägivald lõppenuks, oli vaja, et see teine, kes teeb ja väljendub, ei peaks sellist kohtlemist enese õiguseks, vaid tunnistaks lapse ise olemise ja ise määramise õigust - turvaline keskkond, turvaline teine, soovitud ja hoitud ühes olemine.

Kõikides samasisulistes lugudes tõestab kunagine laps oma õigust ja ootab vastu selget ning ühest vastust – Jah, Sinul on õigus, Mina arvestan Sinu infoga ja lõpetan sellise käitumise – Mina annan Sinule teada, et Minul ei ole õigust Sind sellisel moel kohelda.

Kahjuks on üsna tõenäoline, et seda ei juhtu, sest käimasoleva õppetunni mõte on enese teadlikkuse ja enese selguse kasvatamine. Oluline on enese info tõesus ja sellele toetumine, ilma teise poolse kinnituseta. Seda eriti siis, kui teine selle vaidlustab või seda eirab – annab vastu informatsiooni, miks tema ei pea ega saa, kuidas see ei ole tema arust õige ega tema vastu õiglane ning seejärel teeb uuesti.

Õppetunni jätkumist ja vajalikkust näitab see, kui selline vastus viib inimese tasakaalust välja, sest see kaotab tema turvatunde – Selle inimesega koos olemine, selle inimesega koos tegutsemine, selle inimesega enesele olulise jagamine tähendab ärevust ja hirmu – teisele ei saa toetuda ja temaga ei saa arvestada – teisega koos olemine, ka ühises, tähendab üksinda olemist ja jäämist – teist ei saa enesega ühte võtta ega lubada teda enese piiride sisse – mingi Meie jääb alatiseks Mina ja Mina, kuigi ühine jõud viiks parema tulemuseni ja koos olemist oleks parem kogeda.

Sellise teisega koos olemine ja koos olema minemine tähendab, et inimene otsib teele takistusi, teises vigu ja tõstab esile senise – see on tema tõestusmaterjal, mida ta elab läbi, emotsioonides väljenduvana. Ta ei mõista ise ennast – ta ei saa aru, miks tema seda teeb, sest see on tema harjumus.

Teadlikkus – Minu enese info on minule endale kasutamiseks – detailidele rõhumine ja nende otsimine on, möödunust jäänud, Minu info õigust kinnitavad asitõendid, et kinnitada ja tõestada enesele näha olevat ja kogetavat sellisena nagu need tegelikkuses on. Detailidele suunatud tähelepanu on enesele antud informatsioon - Minul on õigus – selles ajas, mil sellega ei arvestatud – see on kahekõne iseendas, sest teist ei ole ja teine ei osale – midagi ei muutu.

Väidetav ja väidetud põhjus - Mina olen vähem/ Mina olen väärtusetu/ Mina ei ole oluline. Tegelikkus - küsimus ei ole Minus – teine ei ole valmis muutuseks, ausaks suhteks, suhtes kasvamiseks – teine on nii nagu on nõus st seni on olnud või ei ole üldse – teine ei võta vastutust suhte kvaliteedi ja toimimise eest – teist peab võtma sellisena nagu tema seda on – enese väljenduse õigus, enesele vajamineval hetkel ja oskuste kohasel moel – see ei ole läbi räägitav ega muudetav.

Inimene jääb kinni rollide Maailma ja nende tähtsusesse – Ema/ Isa/ Laps/ Õde/ Vend/ Tädi/ Onu/ Ämm/ Äi/ Ülemus/ Õpetaja jne. Inimene samastab ise ennast ja teist rolliga ning arvestab hierarhiaga – enese asend ja võimalused ja kohustused teise suhtes ja teise jaoks. Sel moel kaob võrdsus ja enese olulisus.

See, et inimesel on roll, ei tähenda seda, et see on tema valik ja tema on rolliga nõus – tema on, sest peab ja, kuna vabaks ei saa. Mina pean` suhe ei ole väärtus – see on kohtustus, mille nimel ei pea pingutama ega sellele liiga pühenduma, sest see jääb alles.

Selline vaatenurk toob endaga kaasa selle, et mida vähem inimene panustab ja sellele suhtele tähelepanu pühendab, seda valem see tema, kui inimese, jaoks on ja seda täpsem see tema, kui rolliMina, jaoks olema peab – teda ei ole selles inimesena – tema on selles rollina – roll peab saama rolli tõestava tähelepanu ajal, mil inimene teeb ennast kogetavaks ja enese info nähtavaks – roll peab katma inimese tegelikkuse.

See, et inimesel on roll, ei tähenda seda, et tema on kasvanud selle rollini – temas on olemas oskused ja väärtused, kuidas olla selles rollis parima võimalikuna. Kasvamise protsessi pidurdumine ja teisale käändumine tähendavad Mina tähtsust – inimene kasutab oma rolli ja selle partnereid, et enese tähtsust ja olulisust tõsta ja tõestada – mida küündimatum ja sobimatum ta on, seda suuremat tähelepanu ta vajab – teda peab nägema ja kohtlema rollile vastavalt, mitte sellele, kuidas tema ise tegelikult valib olla ja teha. 

Olemas olev rollipartner ja osaks saav tähelepanu peab tõestama seda liidet, mis rollile on antud või seda rolli, mida inimene vajab, et tegelikust endast enamana olla ja enese jaoks vajalikku kohtlemist tagada - Hea Laps, Aus Laps, Õige Laps, Hea Inimene, Aus Inimene, Õige Inimene, Hea Ema, Armastav Ema, Austatud Ema, Austatud Inimene, Haige Vanainimene,  Päästja, Ohver, Abitu, Süütu, Vaene, Rikas, Tark, Abivalmis, Lõbus, Seltskonnahing, Perekonnapea, Osav jne.

Inimesena, rollide vahelist suhet talutavaks tegemise katse järel, saab teha kokkuvõtte – See teine võib ja saabki jääda eirama, agressiivsena olema, halvustama, õigusi välistama – temast ei tule turvalist maad ega head koos olemist – teine püsib rollide pinnal ja inimese jätab toetava tähelepanuta. See teine tegutseb teise eesmärgi nimel - tema toob nähtavale inimese vead ja valena olemised – väärtusetuse tõestamine ja vähendamise õigus.

Selle informatsiooni alusel on õigus öelda teisele Ei ja mitte põhjendada ega tõestada oma valikut – ei ole vaja tuua välja detaile, et enda õigust õigustada. Kogutud info alusel on aset leidnud valiku tegemine – kas on võimalik või ei ole võimalik ja selle alusel toimetamine – lahti laskmine sellest, kus ei ole võimalik enese informatsiooniga arvestamine.

Uue kauguse paika panemine on raske, sest harjumused on visad ja olemas on soov – vanade vajaduste täitumise ootus - kogeda lähedust ja olulisust – jõuda sellele sihile, mis oli oluline siis, kui veel ei olnud võimalik teistsugune lahendus.

Suhe, sugulasega/ kellegi teisega, saab toimuda läbi selle, kelle jaoks mõlemad on olulised ja, kes ise on mõlemal oluline – temaga arvestades, hoitakse vähendamise ja vägivalla ilmingutega tagasi. Kohtuda saab vältimatus - juhuslik kohtumine ja pelk tervitus või ei sedagi.

Kogu eelnev info on alles ja ka see punkt, kuhu aktiivne suhtlus lõppes – see ei hüppa sellest kohast avala naeratuse ja avatud suhtluseni ega enese isikliku elu lagedale toomiseni ega teise teekonnast osa saamiseni.

Ühise sammu tegemiseks, ei ole olulist otsust mõistlik muuta enne, kui uut informatsiooni ei ole – naeratusest ja tähelepanu pööravatest sõnadest ei piisa – aus ja asjakohane arutelu on oluline. Möödunust tuleb ehitada pidav sild olevasse – vastasel juhul lõppeb kohtumine/ loo avamine möödunu informatsiooni üle kinnitamisega. Vana käitumise ilmingud annavad aluse öelda Ei, vaikida, ära minna. Enese energiat ja tähelepanu ei ole mõtet kulutada ega anda sinna, kus sellest ei sünni enamat.

Mitte ühelgi teisel ei ole mitte mingisugust õigust Minu, kui inimese, vähendamisele, Minu vastasele vägivallale ja Minule pööratud vihakõnele. Ajal, mil teise inimese teemad, temas endas, kõnelevad ja väljenduvad, on Minu sees teadmine – Mina ei ole selle teise prügikast ega uksematt – teine ei kõnele Minuga – tema, kasutades Minu tähelepanu ja energiat, voolab enda seest välja – tema ei mõista ise ennast – tema ei arvesta iseenda infoga ega ole enesega aus – tema tunneteseisundis leiab aset muutus siis, kui tema on suutnud anda endale piisava informatsiooni, enesele kuuluva rolli kohta ja näinud sellekohast kinnitust Minus.

See, et ei ole olnud ega ole kogenud, ei tähenda, et ei oleks olemas - sellised suhted, milles on koos inimesed, on Maailma sees olemas. Mina olen, teades tegelikkust ja nähes põhjusi, olnud ametis vanade suhete parandamiste ja muutmistega, et kui on olemas, siis see on võimalik.

Mõistmine - Mina võin prahi ära koristada ja katkise mööbli parandada ja maja ära remontida, kuid see ei aita kasvatada teisi inimesi ega õpetada neile seda, mida nemad ei näe ega tea ega vali – see ei taga, et ka teine tuleb korda tehtud toolile istuma või asub samasse majja elama. 

Teine võib tulla ja istuda ja ka majja astuda, kuid ta ei pruugi seda hoida ega võimalust hinnata, sest tema ise ei ole selleni kõndinud ega seda olema loonud. Siis, kui tehakse ühiselt, siis on see Meie – siis, kui ja seni, kuni Mina ise teen üksinda, siis olen see Mina ja on see Minu teekond – iseendale oluline ja enesele vajalik ja enese võimaluste kohane.

Marianne

29.07.2025.a

Dedovštšina I - Määrustiku välised suhted

 

Laps ei sünni tühjusesse – tema sünnib eelneva sisse – teda ootab ees, kellegi poolt loodud ja töökorras hoitud Maailm – see on kellegi teise tõelisus. Laps osutub osaliseks milleski, mis ei alga olevas, vaid jätkub selles. Lapsel ei ole lootustki vältida seda, millest ta osa saab – ta kasvab üles kindlate reeglite alusel toimivas ja kindlate mustrite järgi lahendatavas. Seda miskit ja kompaktset on keeruline muuta ja teisale suunata, sest see on rada, mida mööda on harjutud kulgema – oodatakse, et laps võtab selle omaks ega vaidlusta seda.

Laps võtab vastu selle, mis temale antakse – ta kujuneb selliseks, kuidas teda kujundatakse – vastavaks sellele, mida temalt oodatakse. Laps kujuneb selliseks, milliseks tema ise ennast valib teha – see on vastuvõetud ja välditud õppetundide tagajärg. See ei ole, kõiges ja alati, tema ise, kuigi tema ise usub end sellisena olevat. See tema, kellena ta olemas on ja nähtaval olla valib, on see - kuidas, kellena ja millisena teda nähtavaks tehakse ja temaga suheldakse ja temal on võimalik olemas olla ja ise ennast väljendada.

Laps suunab ennast sinna, kus tema jaoks on olemas see tähelepanu, mida tema vajab, tahab ja talub. Laps suunab oma tähelepanu sinna ja sellele, mille kohta talle teada antakse, et see on oluline – tema on kohustatud. Lapsele antakse ette suurused ja hindamise mudelid, et tema teaks, mis on mis ja millepärast selline otsus – see on eelnevate poolt paika pandud infobaas, mis ei kuulu vaidlustamisele.

On üsna tavaline, et lapsele antakse ette rollide joonised, kui välja joonistatud raamid ja paika pandud reeglid – nendega tuleb arvestada, neid tuleb täita, neile tuleb vastav olla. On üsna tavaline, et see teekond ei tähenda iseenda tundma õppimist ja enesele olulise iseenda valimist, vaid iseenda kaotamist, muutmist ja vaigistamist – kellegi teise olulisusele osutamine saab tähtsamaks iseendast.

See teekond on raske selle vastuolulisuse pärast – rollis olemine ja rollile vastamine ei kasvata ega toeta seda inimest, kes rollina elab ja toimetab, kuigi võib ja saab väita, et - Kui on raske õppustel, siis on kerge lahingus! ning See, mis ei tapa, see teeb tugevaks! 

On üsna tõenäoline, et rolli kandma kohustav kasvatus ei tapa inimest ära, kuid see teeb temast vaimse invaliidi – inimene on kaotanud võime teha tööd iseendaga ning püsida enese selguses ja teadlikkuse juures – olla inimene, tervikuna ja võtta vastutus, kõigi oma olemiste ja väljenduste eest. 

Kõigi – ka rollis olevana olduna ja väljendununa - selle aluseks on see, et inimene teeb vahet tegelikul iseendal ja oma rollidel - see tähendab, et inimene saab aru, millal ta valib Mina olen selline` olemise/ vajab Mina olen selline` olemist/ keeldub Mina olen selline` olemisest, mis ei tähenda temale kuuluva põhirolli nimetust ja sellega seonduvat, vaid seda, kuidas temasse suhtutakse/ mil moel teda koheldakse/ mis temale võimalikuks osutub/ mida tema peab/ mida ja kuidas tema ei saa - see on enese tundmine ja iseenda kogemine - informatsioon, mis ilmneb tunnete keeles ja toob kaasa emotsionaalse häirituse.

Rollide Maailm jagab inimese osadeks – on sellised olemised ja väljendused, mis on kohustuslikud ja lubatud – need tõstavad ja õilistavad teda, kuid samas on olemas need olemised ja väljendused, mis on temale keelatud – need häbistavad teda ja kutsuvad esile põlastuse. Rollile vastav inimene peab töötama nende osade kallal, mis teevad temast rolli, suure algustähega, kuid juurima välja ja kaotama ära või siis varjama nii hoolikalt neid külgi, millisena tema olla ei tohi, sest see on midagi sellist, mida teised näha ei soovi ja, mille puudutust teised kogeda ei taha.

Inimene ei saa olla iseendana ega enese tões ja iseendaga üks siis, kui tema peab varjama ja teiseks muutma seda, milline tema ise, enese tegelikkuses, on ja kuidas tema sees, tegelikult, on. Mitte midagi sellest, mis inimese sees olemas on, ei saa lõplikult ära varjata ega saa seda välja juurida – mida rohkem valeks nimetatakse ja häbina osutatakse – seda sitkemalt see alles püsib ja pinnale püüdleb.

Rollis olev inimene vajab seda kohta ja aega, kus tema ei pea vastama, kellegi tingimustele ja nõudmistele, vaid tema saab olla iseendana – keegi ei mõista teda hukka ega sunni ennast varjama ja muutma. Kuid inimeste eludes on ajajärke, mil sellist kohta ja võimalust ei ole – inimene on piiratud ja vähendatud – tema on kontrolli all ja kellegi teise suunistele ja vajadustele allutatud. Inimene ei saa valida iseendale ega olla iseendana – lips tuleb sirgu tõmmata ja suka jooned sirgendada.

Inimene ei suuda ennast lõplikult alla suruda ega maha vaikida – kõik see, millega tegeletud ei ole/ kõik see, mida mõistetud ei ole/ kõik see, millele kohta ei ole antud/ kõik see, mis on valeks ja keelatuks nimetatud – otsib ja vajab seda, millal sellisena olemine ja väljendumine on õige ja põhjusega tehtud - inimene saab olla normaalne, iseendana olles ja väljendudes.

Mida kauem on ise ennast piiratud ning kellegi teise vähendavatele ja kohustavatele nõudmistele vastav oldud – mida kauem on iseennast eiratud ja hooletusse jäetud – mida kauem on ennast valeks peetud ja häbina kogetud – seda suurem on vajadus surve vallandamise järele. Lähedal olijatest, keda ei kardeta kaotada ning kes ei ole rollide hierarhia mõistes väärtuslikud ega enesest üle, saavad abiventiilid ja poksikotid, selleks, et nad oleksid plahvatanud inimesele vajamineva kogemuse tagajad ja olulise tagasipeegelduse andjad.

Mina tahan õige olla – Mina tahan, et Sina mind õigena näeksid ja näitaksid – Mina olen oluline – Minuga tuleb arvestada – Minule tuleb kuuletuda – Mina olen inimene, mitte asi ega puutükk – Minu vastane vägivald tuleb lõpetada – Minule tuleb vabadus anda – Mind ei tohi keelata ega eirata – Minaaaa olen Mina!

See sõnum saadetakse teele vägivalda kasutades – see sõnum saadetakse teele ehmatavas ja hirmutavas vormis – see sõnum saadetakse teele mitmeti mõistetavate sõnade ja tegude saatel – see sõnum saadetakse teele olemas olevatele oskustele ja teadmistele ja ressurssidele toetudes. See sõnum peab edasi andma inimesega ja inimeses toimuvat ning kohtama inimest, kuid see edastatakse rollide Maailma keeles ja rollis olevana ja rollis olevatele – seega ei kõnele ega kohtu inimesed, vaid rollid.

See tähendab, et välja plahvatanud inimene saab hetkelise kergenduse osaliseks, kuid see ei lahenda lugu – vastupidi – see loob võlga, mida tema ei ole õigeks tegemas – tema astub teise inimese vastu ja teeb seda füüsilise inimesena, kuid tema ei võta oma välja elamise eest vastutust, sest tema peab seda õigustatuks – temale kuulub roll ja sellest tulenev õigus annab iseendale vabad käed kasutada võimalust – enese, kui inimese, väärtushinnangute alusel ja põhimõtete järgi ning senistele kogemustele tuginedes - see on selle koha, aja ja loo kohta käiv ühine infobaas.

Rollide Maailmal on väga pikk ajalugu – ühelt poolt on see mõistetav, sest see annab võimaluse seletada suhteid ja panna paika vastutus ja jagada ülesandeid, kuid teisalt on see läinud üle võlli, sest rollid on saanud tähtsamaks inimesest – roll määrab inimesega seonduva – roll annab ühele inimesele õiguse võtta teiselt inimeselt enese määramise õigused ja ise olemise vabaduse ning ka elu, kui see on vajalik – selle tegevuse eesmärk on vähendada teist, et olla ise parem ja õigem ja tähtsam ja kuulsam ehk olla iseendana olles keeldudest ja käskudest vabam – olla ise õige tähelepanu vääriline – olla võrdluses peale jäänu – olla olulise tähelepanu paistes ainus.

Üks peab olema, et teine saaks olla – üks peab kummarduma, et teine saaks tunda ennast Härrana – üks peab taluma vihakõnet, et teine saaks tunda ennast vabanenuna - ühe naha värv peab olema vale, et teise oma saaks olla õige - ühe valikud peavad olema valed, et teise omad saaksid olla õiged. Jne.

See on pendel, mille on loonud inimene, kellel puudub kontakt iseendaga – tema saab oma olemise siis, kui teine seda tõestab. See on pendel, milles kindla ja tõestatud olemise saab ainult see, kes on hierarhia tipus ja seda seni, kuni temast üle ei olda – kõik teised kaotavad enese siis, kui neist ollakse, mingisse rolli määrava info alusel, üle.

Rollide Maailm samastab ka inimese rolliga – räägitakse inimesest, kuid mõeldakse rolli. See tähendab, et inimene kohtub paratamatusega – tema õigused ja vabadus, inimesena, on vähemad siis, kui kellelegi teisele kuuluv roll seda väidab ja tõestab. See tähendab, et inimene kaotab iseenda – temal kaob teadmine, et tema jääb iseendana olema ka siis, kui seda ei tunnistata ja teda sellisena nähtavaks ei tehta. Inimene lisab oma infobaasi teadmise, et temal ei ole õigus enese/ teise/ ümbritseva kohta käiva informatsiooni edastamisele ega sellele, et sellega arvestatakse, temaga arvestavalt.

Rollide Maailm tähendab, et inimeste vahel ei ole võrdsust ega sama olemist – see on välistatud, sest see rikub mängu ära. Roll annab õiguse öelda teisele, et - Sina pead Minu vastu olema selline ja tagama Minule selle – mis tõlkes tähendab – Mina pean kogema ja nägema ennast Mina olen selline` olevana – Minule endale vajamineval moel ja Minu tõlgenduste alusel. Mis siis, et Meie mõlemad teame, et Mina selline ei ole, kuid Sina pead olema nii tõene, et Mina suudan ennast, enesele vajalikul moel, tunda ja näha - olla elav ette kujutus ja iseendale vajaminev, et kaotada ära enese tegelikkus!

See inimene, kes peab rolli tähtsamaks iseendast, on kui see, kes on andnud kolm tilka verd kuradile – ta on müünud maha oma hinge, et saada võimalus olla enamana, kui ise ollakse – omada enam, kui enesel on. Hinge maha müümine tähendab, et kaovad inimlikud omadused – inimlikkus ja inimsus – teisest, kuid ka iseendast, saab asi ja vahend enesele vajaminevani – Mina ole selline`. Selle inimese vajadus on kogeda ja näha ennast oleva hetke olemisest teistsugusena - heade ja talutavate emotsioonide kasvulavana. 

Inimene, kes on õppinud olema ja elama rollina, kuid ei inimesena – ei mõista, et tõeline austus ja ehe armastus ei tule kaasa rolli nimetusega – roll annab inimesele tähtsuse ja sageli, midagi enamat, kui teisele, kes ilma samasuguse rollita, kuid see ei tähenda, et see tooks kaasa selle inimese kasvamise inimesena ja olema tegelike tunnete algus – roll on see, mis osutab olulisust ja väärtust rollide hierarhia järgi, kuid see kõik kaob siis, kui rolli enam kanda ei saa.

Tähelepanu ja kohtlemine, mida inimene annab sellele, kes temast, rollidega mõõtes, üle on, on see, mida tema peab sellises olukorras tegema – tema peab olema kogetav sellisel moel, et paremas/ üle olevas rollis olija oleks temaga rahul. Rollina väljenduva inimese jumaldamine ja tema tänamine ja enesest paremaks pidamine ja ka armastamine, näitab ja tõestab rollide Maailma kehtimist ja enese samastamist enesele jäetud/ enesele saadud rolliga. See on harjumuse juurutamine – Teine on See, seega Mina väljendun sellisena. See on harjumuse süvendamine - Mina olen see, seega Minuga ollakse sel moel.

Rollide Maailma ajalugu ei ole kirjutatud inimestele, sest rollidel põhinev infobaas on täis lugusid, mis korduvad üha uuesti, sest neist ei ole õpitud ja neid ei ole läbitud – neid on õpitud vältima, et mitte vale tähelepanu osaliseks saada ja enesel olevat rolli kaotada - samasuguseid olukordi on õpitud lahendama rollidele vastavana olles, mis tähendab, et lugu on lõppenud samal moel – rolli ja inimese vahelise konfliktiga, milles inimene jääb kaotajaks pooleks.

See tähendab, et inimeste lugusid lahendatakse rollide baasil – võetakse ette mingi roll, millele tuleb vastav olla ja sellega kooskõlas olemist siis oodatakse/ hinnatakse. Osutatavas rollis olemise jaoks antakse infot, mis tõestab ära rollide jaotumise - Mina olen see – Sina pead Minuga sel moel käituma – seda ja teist Sina teha ei tohi! Sina oled see – Sina oled siin ja seda valesti teinud – Sind on paha kogeda, sest Sina ei näita ega kohtle Mind õigesti - paranda ennast ära!

Osutatakse rollile ja räägitakse rolliga, kuid ei vaadata ega kohata inimest – rollis olija peab vastama temaga rollisuhtes olija nõudmistele ja rollile ettekirjutatud kohustustele. See tähendab, et inimene – hoolimata eneses toimuvast/ hoolimata enese tegelikkusest/ hoolimata enese hetke võimalustest – peab olema, enese välistele tingimustele vastav, enesega kooskõlas olemata, vajaminevaid ressursse omamata ja ilma enese huve kaitsjata.

Marianne

19.07.2025.a

Enese elu vaikiv pealtvaataja II - Tõenäolisem tegelikkus

 

Vahel jõuab inimene sellisesse kohta, kus ta ei julge ega vali enam avalduda ega ise astuda – ta pigem täidab käske, ootab selget juhist ja jätab võimalusi vastu võtmata, kui see, et ta on ja teeb ise – iseendana nähtaval olevana. See tähendab, et ta kardab eksida ja vale olla – ta kardab, et teda nähakse ja kogetakse teistsugusena, kui tema tahab olemas olla.

Vahel jõuab inimene sellisesse kohta, kus ta otsib võimalusi, et ise ennast näidata ja tõestada – ta otsib ja ostab endale tähelepanu – Mina olen selline`. Ta päästab ja korraldab ja lahendab ja toetab ja seletab ja sekkub ning püüdleb tähelepanu keskpunkti – teiste tähelepanu annab kindluse, et tema on – teised näevad ja kogevad teda sellisena.

Enese peitmine ja enese tõestamine on ühe ja sama loo väljendused. Inimene usub, et - Ei ole vahet, mida ja kuidas mina teen ja olen, tulemus on ikkagi sama. Inimene usub – Siis, kui mina ei saa tõestada, et olen parem ja hoolivam, tublim ja mõistvam, siis mina ei ole selline. Järelikult tuleb ennast varjata ja oma samme vältida – järelikult tuleb ennast tõestada ja enesena olemiseks tõestusmaterjali omada.

See inimene, kes valib ennast varjata, et mitte eksida ja valeks nimetatud saada – tema väldib vastutuse võtmist ja osa olemast – tema seisab eraldi ja jätab kõrvale – teiste teed ja tegemised ei puutu temasse – tema on seni, kuni asjad näivad olevat korras ja tema käest ei nõuta ausaid vastuseid ega oodata tugevust.

See inimene, kes peab ennast tõestama, ei taha jagada tähelepanu, mis on temale oluline – tema ei taha olla sama ega võrreldav – tema teeb endast oleneva, et seista üksinda ja vältida varju jäämist – tema valib kohti ja koos olemisi, kus tema saab olla ainsana ja ennast tõestada.

See inimene, kes usub oma uskumused tõeks, teeb ise endale liiga – ühe ja sama loo mõlemad pooled on ise enda vähendamine ja enese müümine. Tähelepanu pööraja ja andja on tähtsamad iseendast – see tähendab, et keegi teine nimetab, nähtu ja kogetu alusel, olemise ja väljenduse ning järeldab sisu ja potentsiaali. Enesest ei piisa – keegi teine teab paremini ja õigesti.

Need, ise ennast piiravad ja vähendavad uskumused, on inimese poolt omaks ja tõeks võetud informatsioon, mis oli temaga seoses kasutusel – see oli info, mida esitati tõesena ja, mida kasutati temaga suhtlemise ja kohtlemise alusena. See laps, kelles nähti vigu ja valena olemisi ja ebakohaseid väljendusi ja mitte vastavust, jäi ennast kordama – temal ei olnud, temaga seonduvas keskkonnas ja temaga seotud inimeste keskel, võimalusi, et ennast paremana ja tublimana ja hoolivamana ja loomulikumana näha ja kogeda.

Täis kasvanud inimese enese teadlikkus – Minu tegelikkus – Mina olen ühte, teist ning kolmandat ja enamgi veel – mina ei jää olema ega kordama ega tee tahtlikult ja hea meelega, sest olen võimeline õppima ja muutuma ja arvestama/ Mina tean, et minul ei olnud võimalust iseendana olla – st minul oli, kuid vabana väljendumist ja olemist ei toetatud, ei tunnustatud ega kiidetud heaks/ Mina tean, et minule ei jäetud kohta, et võrdse ja olulisena ühes olla/ Mina tean, et minule ei antud olulist ja vajalikku informatsiooni, et saaksin, enesega kooskõlas olevana ja ka teisega arvestavana, ise valida, kuidas ja mida, selleks, et võtta vastutus enese sammude eest/ Mina tean, et vale info alusel jäävad minu sammud ja teod, hoolimata püüdmisest, ikkagi valeks – mina ei saa arvestada sellega, mida mina ei tea.

Informatsiooniga manipuleerimine tähendab, et enesega seonduv on varjatud ja muudetud – teise inimese tegelikud tunded ja mõtted, eesmärgid ja vajadused, püsivad salatutena ja teisendatutena. See on väga oluline info – järelikult teine ei taha, et mina, iseendana, oleksin ja mina, iseendana, väljenduksin ja mina, iseendana, ühisesse osa annaksin - temal ei ole mind sellisena vaja – tema eesmärk ja vajadused tahavad teistsuguse minu olemas olemist – teine tahab ja saab ennast vajamineval moel kogeda siis, kui temal on võimalus ja põhjus sellisena olla.

Mõistmine – Minu kohta käibel olev informatsioon ei ole olnud tõene – Minu kohtlemine, vale info alusel, on olnud minu vastu suunatud vähendamine ja vägivald – Minule osutatud süü ja välja näidatud tagajärjed ei ole ainult minu vastutus – Mina olen oma sammud, olemas oleva info alusel ja parema tahtmise juures, astunud – Minu iseloomustamiseks, minu nimetamiseks ja minule osutamise põhjuseks olid teise inimese vajadused, mida tema ei tunnistanud.

Möödunud aja kordus tähendab suletud situatsiooni, millest ei ole väljapääsu – puudub lahendus. Lahendust ei ole olemas siis, kui tõega ei arvestata ja enesele võimalikuna olevat elutervet lahendust ei valita kasutada. Kordus tähendab samasuguse situatsiooni ees toppama jäämist – hirm on kogeda sedasama, millega varem toime ei tuldud – seega, püütakse selle olema saamist vältida, juba olemas olevat ära nullida, vahetust kogemusest välja pääseda.

Sagedane situatsioon, millega laps toime ei tule, on temale osaks saavas ja temale osutavas informatsioonis – see ei ole kooskõlas lapse Minapildi ja temale kuuluvaga ning see ei kinnita tema teadmisi, kellegi teise ja ennast ümbritseva Maailma kohta. Uus ja senist muutev info on suurus, millega laps ei oska toime tulla ja temal ei ole selle söödavaks tegemiseks töötavat lahendust – seega ei ole saanud sellest läbi kõnnitud kogemust.

Jahmatus ja ehmatus tähendavad paigale püsima jäämist, ajal, mil elu läheb edasi ja sellest võetakse osa ning iga samm justkui kinnitab nõustumist sellega, mida vastu ei võeta ja tõeks tunnistada ei taheta. Iga samasisuline kordus on justnagu korduv küünlapäev – otsitakse võimalust ja lahendust, kuidas vältida tegelikkust ning jõuda, terveks jäänult ja ära uppumata, teisele kaldale. Eesmärk on vältida enese kohta käivat informatsiooni – eesmärk on vältida informeerivaid sõnu, pilke, liigutusi, vaikust.

Enese välise informatsiooni poolt mõjutada saamine tähendab, et välise poolt teada antud informatsiooniga ei olnud midagi peale hakata – see ei olnud toetav ega lahendav, sest see oli suunav ja osutav, hinnangut andev ja takistav – seda ei antud inimesena kasvamise ja tema arengu jaoks, vaid jälle ja taas ja korduvalt esinevana – see oli suletud ja lõpetav – selle alusel osaks saav ja ära võetav oli põhjendatud – see oli mõistmine, et ei saa enam kunagi tagasi ega ole enam kunagi võimalik vanal moel või teistsugusena olla.

See – enam ei – tähendab hirmu, et süüdistus, hukkamõist ja karistus tulevad tagantjärele – tulevad alles siis, kui ei saa enam midagi muuta ega teiseks teha. See on hirm - Mina jään, teise pilgu ees ja tõlgenduse alusel, selle teise otsuseks - Sind ei olnud/ Sina ei teinud/ Sina ei hoolinud/ Sina ei valinud – Sinul ei ole teistsuguse enese jaoks tõestust.

Apppiii – järelikult olengi vale ja halb, ebaõiglane ja hoolimatu, ära kasutaja ja parasiit. Stopp – oot, oot – nüüd tuleb lugu peatada ja olemas olevale informatsioonile otsa vaadata. Seega tuleb esitada küsimus sellele teisele, kes osutab ja tõlgendab – Kui kaua Sina ootasid, et tulla ennast välja valama? Kui kaua ja miks oled Sina tahtnud omada materjali, et olla tõestatult õige ja näidata minule koht kätte? Kui kaua oled Sa vajanud sellist kogemust, et Minule osutamise ja Minu vähendamise abil ise ennast paremini tunda – kust Sinu king tegelikult pigistab?

Olemas olev informatsioon annab teada - Sina ise oled see, kes ei ole jätnud enese ellu Minule kohta. Sina ise ei ole andnud informatsiooni, et oleksin saanud oma olemisi ja tegemisi teisiti ja Sinuga arvestavamalt valida. Kui mina oleksin olnud oluline ja jäänud puudu, siis mina oleksin seda näinud ja mõistnud. Mina ei pea võitlema koha eest Sinu elus. Mina ei pea Sinule tõestama, et mina ei ole, enese elu elades, vale. Sina oled see, kes seab tõkked ja esitab põhjused, sest Sina ise ei taha mind teistsugusena näha ja kogeda.

Tunnistamata ennast, oled osutad minule – et Mina olevat see, kelle pärast, see ja teisiti – kõik see informatsioon selleks, et Mina tunneksin ennast süüdi ja Sina tunneksid end hästi. Sina oled varjanud tegelikku ennast ja muutnud reaalsuses aselt leidnud lugu - väidad, et Sina ei saa seda, mida ja kuidas Sina ise tegelikult ei taha, sest Mina, osutatult ja tõestatult, ei ole teinud selle andmist võimalikuks või olen teinud olemas olevaks nii, et Sina oled pidanud kogema. 

Minu reaktsioon, Sinu informatsioonile - ehmatus, hirm, vaikimine, süüdlaslikkus ja enese tõestamine - on andnud Sinule õiguse ja põhjuse sellisele enesele, millisena Sina oled tahtnud ennast kogeda ja välja näidata. Minu reaktsioon on andnud Sinule peegli, milles olla Mina olen selline` millisena oled tahtnud olla, et mitte olla see, kellena Sina ise ennast koged ja näed.

Tegelikkus - Sinu mäng ei ole Mina. Sinu informatsioonil on olnud kindel eesmärk – Sinu tegevus ei ole olnud minu vastu õiglane ega aus, sest Sina ei ole saanud mind paremana kohata ja enamana ega ka reaalsena näha, sest Sinul on olnud vaja, et oleksin Sinu tegelikkusest halvem ja valem, sest sel juhul saad Sina ennast paremini tunda. Sina vähendad mind, informatsiooniga teed näidates, sinna maani, kus ja kuidas Sina saad minust üle olla. See töötas senikaua, kuni uskusin, et Sina räägid tõtt ja tahad minule/ meile head. Enam ei usu - nüüd ma tean, et Sina valetasid, et minu olemas olemist, enese huvides, ära kasutada.

Senise loo mõistmiseks tuli ümber teha senine ühendus - Ema, Isa, Õpetaja, Laps, Õde, Sõber, Mees, Naine kohas- tahab minule paremat - tema hoolib minust, sest ta väidab seda ning tema täidab selle kohaseid ülesandeid ja meie oleme koos - tema ju ei taha minule halba, sest mina olen temale oluline.

Ema, Isa, Õpetaja, Laps, Õde, Sõber, Mees, Naine on rollide nimetused, mida kannavad ja täidavad inimesed - inimene võib ja saab tahta iseendale, teise arvelt - teha meelega ja tahtlikult - anda teadlikult vale informatsiooni, et vältida, kontrollida, tagada selleks, et saada enesele vajaminev tulemus. 

Rolli nimi ja selle tähendus ei loe - tuleb vaadata konkreetse inimese reaalsete tegude ja reaalsete valikute tegelikkust, et nende alusel näha neid tegema suunavaid motivatsioone ja vajadusi. Enese peal kogetu on tõde - mitte eksitus ega valesti mõistmine - korduv kogemus tähendab sihikindlat ja eesmärgipärast tegevust - see on selle inimesega koos olemise tegelikkus.

Marianne

17.07.2025.a

Siis, kui nurgad tõstetakse üles

 

Inimesed on harjumuste kordajad – naeratus on inimese sõnumi edastaja. Naeratus ei tähenda ühte ja sedasama – naeratusel on väga erinevad tagamaad. Naeratus on õpitud ja õpetatud viisakus, mida kasutatakse tüüpsituatsioonides, et mitte erineda ja silma paista. Naeratus on nagu koer, kes, selili lamades, tõstab käpad üles ja ütleb, et tema on ohutu ja annab juhtimise teisele. Naeratus on mask, mille taha varjatakse teistsugust tegelikkust. Naeratus on avatus, mis tähendab turvatunnet ja vastu võetust – oled olnud oodatud ja Mina võtan Sind vastu.

Igale inimesele ei ole naeratus see, mis ilmub kõigiga ja ühte moodi näole. Need inimesed, kelle minevik on olnud kahetiselt mõistetav – naeratav inimene on teinud haiget – tähendab, et naeratav inimene ei ole täitnud naeratusega edastatud sõnumit – temaga koos olemine ei ole olnud turvaline kogemus. Naeratust ja naeru on kasutatud mõnitamiseks ja sarkasmiks ja maha tegemiseks, kuid ka heade emotsioonide edastamiseks ja hoidmiseks.

Inimene, kelle minevik ei ole olnud turvaline, vaatab enne üle selle, kellele ta naeratab, sest tema naeratus ei ole lihtsalt viisakus, vaid selles on sügavus ja sisu sees – see peab. Üle vaatamine alati ei aita – alles tegelikkuse kogemine annab teada, missugune on vastu naeratava või naeratuse teele saatnu tegelik nägu ja valik.

Need lood, mis algavad lubava ja särava naeratusega, mis näib tõotavat, ka sõnades, kõike ja enamatki veel, lõppevad sageli ehmatava kukkumisega – naeratusel põhja ei ole, sest see ei ole enese tugevus - see oli pealispinnale ilmestuv harjumus. See inimene, kes uskus ja astus, teades, et tema jaoks ollakse olemas – tabas tühjust.

Ehmatuse järgne enese mõistmine ja reaalsuse vastu võtmine – mitte üks naeratus ei ole näinud ega kohanud mind – mitte üks naeratus ei ole lubadus minu jaoks olemas olla. Naeratus on roll, mis ei tähenda seda kasutanud inimest – rollina naeratav ootab samasuguseid naeratusi vastu – pealispinda ja põgusat puudutust, mis ei kohusta ega tule kaasa – oli, enam ei ole – ei pea jääma ega enamat andma.

See inimene, kes uskus naeratuse tõeks, sai korduva kogemuse möödunust – ühes olemine, ühes olema kutsumine, ühisesse panustamise luba ja ootus, ei tähendanud seda, et oleks oodatud, kutsutud ja nähtud inimest – lubati olla rollina, lubati väljenduda rollina, oodati rollile vastavust.

Siis, kui inimene tahtis enesele ruumi ja vajas iseendale tähelepanu, sai naeratusest tõrjuv ja korrale kutsuv eiramine – naeratus võis säilida, kuid selle saatel lasutud sõnad ei jätnud kahtlust – iseendana olemine ja iseendale tähelepanu ootamine on valed – soov, et arvestatakse, vajadus, et näidataks olulisust - on kohatud ja teise suhtes üle piiri minek – tema ei olnud kohal selleks.

Ehmatav tegelikkuse kogemine, kui ärevad emotsioonid ja tasakaalu kaotus, saab mööda minna – inimene võtab informatsiooni vastu ja enam ei oota ning tema, samal moel ja samale inimesele, enam ei naerata. Inimene enam ei naerata, sest ta teab, et teine ei ole temaga sama – nende naeratustel ei ole sama tähendus ega sama väärtus. Inimene ei vali enam naeratada, sest tema ei saa lubada teisele seda, mida tema naeratus tähendab - vastu võtmist ja kohal olemist.

Elus ei ole nii, et väljakutseid ja proovile panekuid enam ei oleks siis, kui ollakse eneses ära otsustanud ja teisega on suhte kaugus paika pandud. Selle teisega võivad ja saavad teed ristuda ning see teine võib ja saab endiselt naeratada nii nagu ei oleks midagi ega kuidagi olnud. Tema järgib enesele antud juhendit – vastu tulija või samas olija saab naeratuse osaliseks või otsustab ta siis ennast, tõestatult, välja näidata – Mina olen selline`.

Ärevus ja ebalus, kui ebamugavus iseendas, tähendab, et sellisel moel tuttava teisega kohtumine ei ole vaba valik – ka enese sees on harjumus olla teisele vastav – teise naeratus kutsub enese naeratuse välja – olemas on mälestus sellest esimesest lubadusest ja esimestest headest hetkedest.

Segadus, enese sees, tähendab möödunu vajaduse ilmnemist – kaugemas minevikus puudus siiras ja puudutav naeratus, mis oleks jäänud alles ja samasisuliseks. Teades ja mäletades, hetk tagasi olnut, on tahtmine kogeda uuesti seda naeratust, milles näis kõik vajaminev olemas olevat. Möödunu vajadus tõukab pilku otsima ja tähelepanu ootama, teisele vastu vaatama, et vastu naeratada – Mina olen Sinuga sama.

Oleva aja informatsioon kustutab möödunu vajadust, keelab avatuna olemast ja naeratust ootamast ning sellele vastamast. Lisaks sellele ilmutab ennast hirm - kogeda ära tõukamist ja vastu võtmatust siis, kui teine oli valmis naeratama ja koos olema, kuid iseenda vastus muudab teise otsust ja väljendust – teise naeratus kustub ja teine läheb mööda nii nagu tema ei teaks ega tunneks.

Selles kohas on oluline astuda emotsioonide ja vajaduste segadusest välja ning vaadata lugu kõrvalt – tuleb võtta ette olemas olev informatsioon ja lähtuda sellest. Mina ei kohtu selle inimesega tühjalt lehelt – meil on ühine ajalugu olemas – mina tean, mil moel ja miks mina ise olin – mina tean, mil moel ja kuidas teine oli. See on info, mis annab teada teise inimese naeratuse tähenduse ja sisu.

Möödunu annab teada, et vastu vaatav naeratus on vale ega ole asjakohane – meil ei ole ühist head mälestust, meil on olnud kokku puute punkte, kuid need ei ole tähendanud hoidmist ja mõistmist, vaid eiramist ja välja jätmist. Meie, koos, ei ole kõndinud sellesse kohta, kus inimesele saaks inimesena naeratada, sest on teadmine, et naeratav teine ei ole turvaline. 

Selle inimese naeratus ei ole sama minu omaga – minu naeratus ei ole tühi ega põhjata - mina ei vali kinkida oma naeratust sellele, kes on kord juba selle, seda tühiseks pidades, maha pillanud.

Marianne

16.07.2025.a

Enese elu vaikiv pealtvaataja I - Katkised mänguasjad

 

Möödunu jälg – käes on samasugune kogemus – tardumine, vastu punnimine, enese vaigistamine – enese sisse suletud emotsioonide lainetus – hirm, ärevus, viha, jõuetus jne. Selline seisund tähendab, et inimesel puudub osaks saava olukorra lahendus – see tähendab, et temal puudub väljapääs – tema peab jääma kohale ja kogema, jätkuvalt – temast endast ei sõltu.

Mitte keegi ei taha ära uppuda, kuid suletus näitab, et teist võimalust ei ole. Suletus näitab, et olukorda ei võeta vastu – sellega ei nõustuta – ei taheta tunnistada, et ka sel moel saab ja võib olla ja see ei tähenda enese Maailma lõppu – see on lihtsalt selline kogemus, lihtsalt selline vastus, lihtsalt selline informatsioon – see on üks võimalus, mitmest – olemas olemine näitab, et see on valitud ja on tõeks saanud – see kogemus ei muutu, seda vastust teiseks ei tehta, see informatsioon on tõde.

Möödunu kogemus tähendab olemist olukorras, kus kogetakse midagi, mis ei ole enesele hea – on valus, on hirm, on piiratus, on vähendamine. Möödunu kogemus tähendab püsimist kohas, kus ollakse koos sellega, kes ei ole koos olemisest, samal moel, huvitatud ja näitab selle välja – ei ole võimalik olla üks tervik, vaid jääb eraldatus ja osa võtmatus, kuid koos olemise kvaliteet sõltub selle teise valikutest ja sammudest, mis ei arvesta ega otsi ühist.

Möödunu kordus on kogemus, mille kohta usutakse, et see on vältimatu – seda ei saa muuta, sest puudub lahendus – selle võti ei ole enese käes. Tõde on selles, et lahendus puudus möödunus ja kui see ka oli seal olemas, siis ise otsustati ja ise valiti seda mitte kasutada – see oleks toonud kaasa tagajärjed, millele ei olnud lahendust – taheti omada ja kogeda, mida ja kuidas ei saanud ilma koos olemise ja teise inimeseta.

Situatsiooni suletus tähendab, et inimene võtab kasutusele möödunu lahendused – eneses vigade otsimine, et anda endale põhjus, mida on võimalik, ise, muuta - enese väärtuse ja olulisuse tõestamine, et näidata iseendale, et ollakse selline, kellega tasub koos olla - tähelepanu pööramine iseendale on oleva tagajärg, sest on olemas see teine, kes ei võta aset leidva eest vastutust – see, kes tahab muutust/ enesele vajaminevat, see tegeleb looga – see, kes ei taha, see seda ei tee.

Ühise huvi puudumine viib selleni, et iseendaga, kui suhtega, tegeleb see, kes soovib muutust ühises, kuid, kes teeb seda ilma teise osaluseta. Saab selgeks, et enesele tõestamisest ei ole kasu – see teine selle infoga ei arvesta. Selgub, et vastutuse võtmisest ei ole kasu – see teine on endiselt osavõtmatu ja valib ainult enese huvides. Selgub, et vigade otsimisest ei ole kasu – vanade parandus ei lõpeta uute tegemist. 

Üksinda kanda võetu seisab ja põhineb ikkagi sellel, milleks ise ollakse võimeline – enese energia loob terviku ja kujutab teise selle sisse, ajal, mil tervikut ei ole ja teine on eraldi suurus, mis ei ole huvitatud sellest tervikust, mille sisse temale on koht antud.

Mida rohkem püüda ja hoida, seda tugevam on surve takistada vastu võetamatuid ponnistusi. See on teise sõnum – Hoia minust eemale! Ära mind puutu! Ära minult oota! Selle sõnumi sisu jõuab kohale, sest see panebki inimest tegutsema ja lahendust otsima – sellest ka see enesest vigade otsimine ja enese väärtuse olulisus. Selle sõnumi sisu jõuab kohale, kuid sellega ei saa arvestada, sest välised märgid näitavad ühenduse olemas olemist ja argipäev tõestab suhte töötamist.

Tagataustal peituv info kaob/ seda on võimalik kaotada reaalselt kogetava taha ära – Mina näen ja kogen, tähendab, et Minul on olemas! Vastandliku info, sama aegne, tõestatud olemas olemine tähendab, et inimesel on vajadus - kogeda teise poolset huvi/ tajuda teise toetust/ näha teise panustamist/ tunnistada, teise poolset vastu võetust - sest ei ole võimalik eirata seda, kuidas teine näitab välja vastu olemise/ edastab ükskõiksuse/ annab kogeda viha/ teeb teatavaks enesega seonduvast välja jätmise - see mõjub hülgamisena.

Vajaduste täidetuse ootus lähtub vajadusest enese olukorda parandada, et ühes edasi olemist taluda/ valida. Inimene keskendub enese vajadustele, sest see annab võimaluse aega veeta – tal on olemas eesmärk, millega tegeleda – senikaua, kuni tal on tegevus, kui lahendus, olemas, inimene ei pööra tähelepanu enese olukorra muutmisele – tema ise ei võta midagi ette, et enesele osaks saavat tegelikult ära lahendada. Ta pühendab, ise ennast, õigena olemisele ja vajaduste täidetuse ootusele – sellest saab selle ühes olemise sisu ja teisega ühte liitev põhjendus.

Tegeliku olukorraga tegelemine vajab otsustavust – piiri panemist, et siit samal moel enam edasi ei lähe – see tähendab, et inimene on valmis kaotama kõik selle, mis ja kuidas temal olemas on, sest muutuse tulemus ei taga mitte midagi ega garanteeri senise alles jäämist. See inimene, kes väldib välja pääsu kasutamist, ei ole valmis kaotama – tema tahab ette teada, mis ja kuidas on muutuse hind, et seejärel otsustada. See inimene, kes kordab möödunut, teab tulemust ette, kuid ei ole valmis seda kohtama.

Kahetiselt mõistetavas keskkonnas ja koos olemises on vaja, selle jaoks, et enesega seonduva info alusel, enesega koos kõlas olev samm teha, ühest selgust. Enese tasakaalutus tähendab, et seda selgust ei ole – on võimalus, mis on reaalne ja on võimalus, mis peab saama reaalseks.

See tähendab pendli loomist – tuleb vältida, selleks, et saavutada. Pendel tähendab, et nii õige, kui ka vale on äärmused – puudub keskmine tee ja stabiilsus. Pendel tähendab, et enese jaoks vale on tegelikkus, mida välditakse tõesena nägemast ja mille kohta teine valetab, et tema nii ei ole ja naa ei tee ega sel moel mõelnud, kuigi just nii ta tahtis, kuid ei vali seda tunnistada. Pendel tähendab, et enese jaoks õige on ebareaalne, see saavutatakse siis, kui teine on selleks kohustatud, kuid see ei ole tema vaba valik ja tahe. Mina armastan Sind - ei tähenda, välja öelduna, sõnade mõttega nõustumist, vaid kohustuslikku fraasi, mis öeldakse väljapääsuta olukorras.

Suletud situatsioon tähendab, et esile tõusnud teema jaoks töötava lahenduse puudumine tõestab väljapääsuta olemist. Möödunu kordus – Mina pean osalema/ jätkama/ kannatama! - takistab küsimast – Mis on minu kohal olemise mõte? Miks mina olen valmis panustama teisega koos olemise teekonnale, kui see ei ole ühine? Miks mina annan oma energia sinna, mis takistab minu ise olemist ja sunnib ennast vähendama? Miks teine on olulisem minust endast?

Vastus, muutuse takistaja kohta, osutab Abitule Mina-le. Enese olevas avanev informatsioon – See teine näitab välja, et tema saab ja tahab ilma minuta olla! – käivitab möödunud aja mustri – pime püüd Ema/ Isa poole – vajadus olla koos, ilma vahedeta – vajadus ulatuda teiseni, ilma valu ja vägivalda kogemata – vajadus ühise terviku järele, ilma hülgamise kogemuseta.

Sama mustri elus hoidmise aluseks on tõene informatsioon – Minul on õigus, ühendava rolli ja ühes olemise alusel/ Minule on näidatud välja hoolitsust ja hoidmist ja toetust/ Minuga ühes olemist on teostatud. Inimene on pidanud, senist reaalsust, lubaduseks ja enesele kuuluvaks normaalsuseks – seega ta seisab selle eest ja ta panustab selle nimel – see on temale oluline ja ta annab sellest teada.

Vajaduse sünd tähendab, et inimene on avastanud selle, et tema õigused ei pea paika ja temal ei olegi seda, mille olemas olemisse tema on uskunud. Ta saab aru, et pealispind püsib justkui samana ja ka õigus on endiselt olemas ning õigeid sõnu ka justkui öeldakse – kuid ta saab aru, et need ei ole tõesed – see on pealispind, mis varjab tegelikkust – tema tõde ei loe, sest teisel on kasutusel teine tõde, millest too ausalt ei räägi ja, mida üheselt ei teosta.

See mõistmine, mida, enese möödunus, ei suutnud väikene laps vastu võtta ega mille põhjust ära arvata – on järgmine - Minu puudumine ja ära minemine ei jäta tühjust – Minule ei ole kohta antud ega jäetud – see inimene ei ole, oma ellu, Minule kohta andnud ega jätnud – Mina olen tema jaoks kutsumata külaline, keda ei osata ega saada ära saata – vabanetakse siis, kui selleks on olemas põhjus või ise selle sammu astun.

Iga inimese tõde seisneb tema vaatenurgas - kuna laps omas rolli ja tema oli oma rolli täitnud ja temaga oldi, selle rolli alusel, koos, siis ta uskus, et tema peab, enese kohal olemise ja osa andmise eest, vastu saama enese jaoks õige kohtlemise ja enese jaoks olemas olemise.

Inimene, kes kogeb ühenduse devalveerumist ja läheduse kaotust, pöördub tagasi loo algusesse – tema toob mängu rolli, mis teda teisega ühendab – ta vajab tõestust enese rollile ja selle rollisideme töökindlust. Ta ei saa aru, et tema samastab ise ennast oma rolliga – see, mis ja kuidas on võimalik rollile, kui laiale mõistele ja erinevatele suurustele, ei tähenda, et tema, inimesena, seda kogeda saab ja omada võib.

Inimene, kes tunneb ahistatust ja vabaduse piiramist, pöördub tagasi loo algusesse – tema toob mängu rolli, mis teda teisega ühendab – seega teeb ta ära selle, mis on vältimatu ja seejärel tõestab, et tema rohkem ei pea ning ta nõuab, et sellest peab piisama ning teda tuleb tänada ja tunnustada just nimelt selle panuse eest – see on neid kahte ühendava rolli teostamise tõestus ja teise, rollis olevana, nähtavaks tegemine.

Iga rolli taga on inimene, kes ise valib enesele olemise ja väljenduse ning teisega kokku siduva ühenduse läheduse ja sisu. See teine võib tahta ja saab olla valmis panustama, kuid inimene ei vali vastu võtta seda, keda/ mida temale, inimesena, vaja ei ole ja tema ei vali enda elus kohta anda sellele, keda, temale, sinna vaja ei ole. Roll saab ühendada, kuid inimest endaga ei ühendata.

See inimene, kes tajub, et tema ise teist ei taha või tema on see, keda ei taheta, kuid, keda rollid seovad kokku ja sellest teist lahku astuda või teda vältida ei saa või ei taheta – see inimene viib teema loo algusesse – rolli kanda võtmise kohustamine, rolli täitmise täpsus, rollides olevana loo lahendamine. Rollil ei ole teema inimesele haiget teha ja inimest vähendada siis, kui selles teises on põhjus, miks enese elu muuta ei saa – lahti ühendamatu side, mille olemas olemist teine vajab/ teostada tahab, sunnib ühes olemist jätkama.

Enese möödunu mõistmine – inimene on, Mind temaga kokku ühendava, rolli taga – hoolimata selle rolli olemas olemisest ja selle inimese poolt astutud sammudest, see inimene, ise, ei ole Mind valinud – see inimene ei ole ühist teekonda vastu võtnud. Tema on ja talub, sest ja kuni tema peab. Rollil põhinev ja rolliga piirduva suhte eest tuleb maksta enese, kui inimese, piiratuse ja vähendamisega.

Enese infobaasi uue ühenduse loomine – Mina ei ole roll, mina ei samasta ennast rolliga - mina olen inimene – mina valin, inimeste tasandil oleva, rollide ühenduse sellega, kes näeb ja tunnistab mind inimesena. Kui teine ütleb ja näitab välja, et tema on ennast piiranud rolliga, siis minul ei ole kohustust seda ühendust jätkata ja minul on õigus seada enese piir.

Jätkan siis ja seni, kui ja kuni minule makstakse selle eest palka ning siis ja seni, kui ja kuni mina olen vastutav selle teise/ teisega seonduva eest. Võin jätkata siis, kui seotuse katkestus mõjutab keskkonda, milles meil mõlemal on õigus viibida – small talk. Võin jätkata suhtlust kaude – läbi selle, kes meid ühendas, kuid ei, suhet hoides, otse.

Möödunu jäljed tähendavad möödunud aja hirmu avanemist – justkui kogu Maailm variseks, enese ümbert, kokku siis, kui tegelik tõde tehakse teatavaks – see on see varjatud info, mis on püsinud tagataustal ning siis öeldakse see välja ja tehakse teoks – enam ei ole võimalik peitu pugeda ega teiseks kujutada.

Siis, kui tõde saab nähtavaks, siis on muutus juba toimunud ja alles on see, mis ja kuidas on võimalik. See on teadmine, et kõik eelnev on viinud sellesse kohta välja. Enam ei ole, et ehk ja võib-olla – see, et on, tähendab, et möödunut enam ei ole. Aus tegelikkus - ei ole olnud kogu selle aja, millal selle kohata valetati ja seda enesele ette kujutati.

Inimene saab oma info välja öelda siis, kui temaga seotu/ seotud elavad selle üle ja tema ise suudab seista enese tõega ühena – teise/ teiste vastused ei suuda teda enesest taganema panna. Inimene saab teise info vastu võtta siis, kui see ei murra teda katki – ta saab tunnistada tõeks ka selle, mille kohta talle, endiselt, valetatakse – enam ta ei karda teist kaotada – inimene ise on endale tähtsam, kui teine.

Ise enese ja ka teistega arvestavale inimesele on temaga seotu ja seonduva kohta käiv info oluline – oluline on selle tõesus. Teise infoga arvestamine tähendab, et see teine võib olla, teha ja väljenduda nii nagu too seda ise valib – see ei muuda enese otsuseid – valides enesele, kui inimesele, ise olemise vabadust, on teadmine - Mina ei kaota ja Mina ei ole vastutav – teine vastutab ise oma teekonna ja sellel astutud sammude eest – see ei kuulu Minule – Mina ei pea olema see, kes teeb teda rollina nähtavaks – Mina teen teda nähtavaks inimesena.

Mõistmine – inimene ei püsi paigal – inimene kasvab edasi. Selles keskkonnas ja selles koos olemises, kus inimest piiratakse hirmuga ja tema ise olemise vabadus on kontrolli all, vajab inimene abivahendit – tema vajab seda inimest, kes teeks tegeliku tema nähtavaks – tema vajab seda kohta, kuhu suunata ise ennast, et kogeda tegeliku enese väljendust ja näha tegeliku enese jäetud jälgi.

Kui seda inimest ei ole, siis inimene tuhmub ja tõmbub enesesse. Siis ta suunab ennast kohtadesse ja tasandavatesse tegudesse – kellegi teise elu elamine on võimalus avalduda kaude – söök ja jook ja meelemürgid ja seks ja töö ja sport vabastavad pingeid ja rahustavad meeli – see on enese kontrolli all hoidmine – enese piiramine kohas ja suhtes, kus inimesele ei ole kohta ega võimalust.

Kui inimene ütleb välja – Mina vajan tähelepanu – Minu olemine on takistatud – siis rollide maailm ei võta seda teadet avatult ja toetavalt vastu. Vastuseks kõlab – ole kuulekas, ole järgiv, siis saad tähelepanu – muidu mitte. Iseendana mine ja ole mujal – tegele ise endaga – ära sega teisi sellesse loosse. 

Info - seotus on siis, kui Sina ja seotust ei ole siis, kui Sina - Sina ise valid ja otsustad, kuidas Sinule osaks saab - Sina ise vastutad enesega seonduva eest. Need teadmised on informatsioon selle kohta, milline seotus käsil on ja mil moel selles olla saab. Reeglid ja raamid on paigas ja neist peetakse kinni.

Vastuolusid põhjustab see, kes soovib vale tasandi ühendust sellelt teiselt, kes ei ole temaga sama. Vastuolusid põhjustab see, kes pakub ise ennast välja või nõustub olema vähemana või enama, selle pärast, et säilitada seotus. Vastuolusid põhjustab see, kes valetab, et tema on teisega sama, et saada endale seda, mida tema ise ei loo ega vastu anna.

Info - Mina olen siit ja siia maani - tähendab, et selles seotuses ei ole võimalik inimesena kasvada. Selle info andnu ei vali tervikut kohata ega vastu võtta – ta ei ühenda ennast sellisena. See, kes tahab enesele enamat, sest on ise enamana, ei ole vale ega ole teda liiga – tema teab, milles seisneb nende kahe erinevus ja tema ise hoiab sellise teisega ühendava loo enesele sobivates piirides – tema ei anna endast rohkem sinna, kus seda vastu ei võeta ja tema ei oota sealsest vastu seda, mida selles ei ole. Tema jaoks ei ole - kellegi teise jaoks võib ja saab olla.

Katkised mänguasjad on inimesed, kes ei näe enesel mõtet ega tea enese väärtust siis - kui neid, enam või üldse, ei taheta ja ühte ei valita - siis nad ei tea, mida enesega peale hakata. Neil puudub neid elustav tähelepanu – see tähendab, et nad on olnud olemas teise jaoks ja pärast – teine on nendega mänginud ja neid enese tahtmise järgi seadnud. 

Katkised inimesed on need, kes on astunud rollist rolli, et oleks olemas see keegi, kes neid näeb ja elusaks teeb – nad ei tea ega tunne ennast inimesena ja seega nad ei oska olla ilma neile osutava ja neid nimetava tähelepanuta. Seega ei oska nad olla neid inimesena kohtava ja kohtleva inimese kõrval, samana - nad valivad rollide Maailma - sõdivad vale tähelepanu vastu ja proovivad ennast õigesti - rollis olevana - vaatama panna.

Marianne

15.07.2025.a