kolmapäev, 18. mai 2022

Vormi ja välimuse küsimus

 


Oma - see olen Mina Ise väljaspool iseennast - „Ära puutu seda, mis on MINU OMA! Ära tule lähedale ega siruta kätt! Oma ei tohi minult ära võtta! Oma ma ei jaga teistega – jagades see väheneb.”

Oli hetk, milles kogesin, et olin jäänud ilma. Oli olnud olemas midagi, mis oli olnud oma. Oli kuulunud ainult minule. Korraga olin jäänud sellest ilma, sest see jäi tuntavalt puudu – see anti teisele. Samal moel ei kordunud olnu enam kunagi. Olin üksinda ja vajasin kaitset – MINA olin oluline.

Omast ilmajäämine tähendas puudust minu sees – korraga avastasin end vajavat seda, mida olin omanud. Mul ei olnud enam turvatunnet, sest ma ei teadnud, mis võib veel kaduda. Kuna puudu jäi teiselt saadav, siis ma ei teadnud võimalust, kuidas ja kust asemele saada. Sellest kogemusest sündis OMA omamise tähtsus ja puudu jäämise uskumus. Traumaatiline kogemus tähendas jälge enese ajateljel – iseennast väiksena ja kogetud lugu, selle aja, iseenda tähenduses. Edaspidi kasutasin, olemas olevat, jälge järgnevate lugude „tõlkimiseks”.

Puudust kogenuna kandsin endas hirmu uskumust – mina ei saa, siis kui mina vajan. See, et jäin ilma ehk jäi sel hetkel vajaka, ei tähenda seda, et oli ja jääbki puudu. See, mida koge(si)n, kuidagi või mingil moel kuuluvat minule, on energia erineval kujul ja energia võib vahetada väljenduse vormi.

Maailmaruumis on olemas kõike ja seda on kõikjal. On olemas erineval moel ja viisil, kuid inimese elu teeb keeruliseks tema enda valitud vaatenurk. Nii näeb ta enese ümber seda, mida valib näha. Kivi on kivi, kui see on kivi tähenduses. Puu on puu, kui see on puu tähenduses. Kuid igal asjal ja olemusel on olemas mitmekülgne olemise vorm. Puu ei pea olema puu, et olla puu.

Elasin ühes oma hirmuga ja puudu jäämise uskumisega, kuid ometi tõttasin endast andma, taaskord kogema jagamist sellise innuga, mis ei peljanud puudu jäämist. Andsin endast teistele seda oma OMA, mida ise vajasin, mitte seda, mida teised ootasid. Mõistmata, korduse võlu, kogesin kaotuse valu – minule vajaminev jäi, minu jaoks, vajalikul hetkel puudu. Kordasin enese lugu, et leida tee läbi ja välja, kuid iseenda poolt kaevatud auk sai järjest sügavam ja enesekaitseks vormisin üha uusi erinevaid lahendusi ja tegin nende täitmiseks vajaminevaid otsuseid.

Inimene igatseb tunda ja omada, ta püüdleb poole ja vajab reaalset. Inimene on võimeline võtma vajaminevat kogemust vastu nii nagu ta seda ise kogenud või näinud on. Inimene vajab kindlas vormis olevat kordust, sest siis ta teab, et ta sai selle, mida vajas. Inimene tahab seda, mis on juba olemas olnud. Kuid kordust ei ole. See, kuni või kui veel ei ole, on asendus, õige ootus, vajaduse säilitamine ja kasvatamine. Asendus on see, mis ei toida ega ole püsiv, sest see ei ole see, mida oodati ja loodeti. Kusagil mujal on õige olemas. Selle peab kätte saama ja omaks tegema. On eesmärk olla õige, et saavutada siht. Leida tee, kuidas. Senikaua, kuni veel ei ole, püsib vajadus, et saada ja kogeda.

Inimesed igatsevad ja janunevad armastuse puudutust, õiget inimest enese kõrvale, jagatud olemisi, südamega hoidmisi. Maailmas on väga palju neid inimesi, kes elavad puuduse sees – nende vajadused on täitmata. Soovid ja igatsused jäävad täitumata. Inimesed otsivad, proovivad ja pettuvad ajas – see ei olnud see, mida vajati. Armastust saab edasi anda erineval moel - avatud inimene võtab vastu ja kogeb - suletud inimene ei oska sageli ennast kogemuse jaoks häälestada ja tema elab puuduses. 

Inimene tunneb ennast olevat elu ohver, kes ei saa seda, mida vajab. Kui kogetav oleks see õige, siis inimene avaneks ja võtaks vastu – puudus saaks korvatud. Kui see ei ole see, mida teatakse, siis see ei ole see see, mida vajatakse. Hirm, et jäädakse ilma, sunnib hoidma ennast suletuna – oma ära ei jagata. Oma ära andmine tähendab enese vähendamist ja puuduse suurendamist. Kuid oleva edasi andmine ei tähenda ise enda ilma jättmist, vaid ruumi vabastades, kõiksusega ühenduses olemist.

Andes endast osa, Maailma avarus vastab – Inimeseni jõuab see, mis võimalik – parim, parimal võimalikul moel. See ei tähenda asendamist ega vastu andmist, vaid energia edasi ja läbi liikumist, erinevais vormides ja väljenduses.


Marianne

18.05.2022.a

Kommentaare ei ole: