Kui inimese auto või kodumasin viskab vimkasid, siis tahab inimene selgust saada, milles on viga, kas seda saab parandada ja kui kiiresti ning mis hinnaga on see võimalik. Inimene tegutseb eesmärgi nimel, sest tal on töökorras abimeest vaja.
Kui juhtub nii, et inimese poolt valitud otsuste, tegude, olemiste tagajärgede kogemine on üks suur vimka, siis selle asemel, et selgust saada ja lahendust otsida, reageerib inimene sellele võimalusele vastu – ta sõdib, varjub, vaikib. Inimene ei taha olla see, kes on vigadega ja seega vigane.
Inimene teab, et kui vimkasid visanud masin on korda tehtud, siis tuleb tal tasuda arve, kuid selle tõsiasja jätab varju siiras rõõm oma töökorras abimehe üle. Suhetes on arve ulatamise koht siis, kui inimene kohtub enese tagajärgedega. Teise inimese tunnete eest ei taheta iseendaga maksta, sest see tundub ülekohtusena - need ei ole omad ega enese vastutus.
Olevas hetkes toimuv on see, mida ei taheta kogeda ja sellest pääsemine on eluliselt olulisem, kui töökorras suhe. Inimene pageb iseenda ja teise inimese tunnete eest. Inimene valib lahenduse – ta loob ise ennast päästva tundena. Selle tulemusena viskavad mõlemad pooled vimkasid ning põrkuvad teineteise vastu ja teisest eemale. Kaos.
Kui üks neelab alla, kui üks vaikib, kui üks kõrgub üle, kui üks prõmmib ustega, siis võib suhe küll edasi töötada, kuid see ei ole kergus, vaid raskus kanda. Näiline võit - koos kõnnitakse edasi - on tegelikult kaotus. Lugu jääb lahendamata ja kindlasti seda korratakse tulevikus veel korra või kordi - vimka on masinavärgis endiselt sees.
Marianne
05.05.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar