Ikka ja jälle
kordub seesama lugu,
kus üks on esimene
ja see,
kes tuleb järele,
teise koha endale saab.
See, kes oli enne
selle elu muutub -
ta enam ainus ei ole -
teine tuleb kõrvale.
Võib ja saab,
et päris elus
esimene kogeb,
et temale kohta
enam alles ei jää.
See, kes oli tema,
see, kus oli tema,
teise omaks sai.
Öeldakse -
„Suur oled!
Oota palun!
Ei mahu!
Ei ole aega!
Tee ise!
Ega Sina
enam tita ei ole!”
Endale kuulunu
justkui võeti ära,
kohta ei jäetud,
kuid olema peab -
suur
ja sellele - teisele
vend
või hoopis õde.
Mida ollakse kaotanud?
Miks on saanud
vennast või õest
enesele vaenlane?
„Tema tuli
ja minu koha
võttis ära!”
Laps jäi kohata,
kui ühine ruum
sai ära jagatud -
laps ise ei ole
edasi kasvanud
ega uuele kohale
veel astunud.
Laps ise ei ole
teadlikult
oma sammu astunud,
sest tema PIDI
tegema ruumi
ja PEAB - kõrval - olema.
Laps segaduses on,
ta enese kaitsmiseks
avaldab vastupanu -
ta ei taha kaotada
seda, mis temal oli -
oma kohta ja aega.
Laps ei ole sõsarat
vastu võtnud
ega ise emale ulatanud.
Ei ole vahet, kas tegu on vastse lapsevanemaga, uue venna või õega, uue kaaslasega, kaaslase perega eelnevast – oluline on teadlik vastuvõtmine – ühes saama oleva(te) inimes(t)e vastu võtmine ja samm edasi, ühisel teel.
Kes ma teisega ühes olen? Mida see minu jaoks tähendab? Miks mina ise ennast kaitsen? Mida ma kaotasin? Kas ka päriselt? Milles on minu võimalus?
Ise ennast leian üles -
astun tagasi
aega ja kohta,
kus kogesin,
kus jälg jäi,
kui trauma sain
ja ise ennast
turvas hoian,
kuni leebun
ja edasi kasvan ..
Marianne
24.05.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar