Esmaspäev, 2. mai 2022

Salatud lood

 


Kui inimesel ikka kohe väga „veab”, siis on tema lapsepõlv üks tõeliselt huvitav aeg – seal kogetut ja sealt kogutut harutab ta terve oma ülejäänud aja. Väikestest lastest kasvavad suured inimesed – füüsiliselt küll, kuid vahel enese sees mitte. Väikeste laste haavad on vahel suuremad ja valusamad, kui nemad ise trauma kogemise hetkel olid. Inimene otsib ja vajab põhjust – MIKS – oli just nii nagu oli. Kes on süüdi? Kes maksab lapse valu välja?

Inimene vaatab, vastuseid otsides, ringi – enese seest välja ja tal ei ole vaja kaugele vaadata. Need, kes olid ja tegid nii nagu nad olid ja tegid, kuigi oleksid võinud, kuidagi teisiti olla või midagi teistmoodi teha – olid lapse vanemad. Miks ema või isa tegi ... või ei teinud ... ? Miks isa või ema oli ... või ei olnud ... ? Miks pidi laps kogema või miks jäi tal enesele vajalik kogemus saamata? Miks ... ? Miks ... ? Miks ... ?

Laps ei ela rahus, kui ta ei ole teinud rahu oma vanematega. Suure inimese sees oleva väikese lapse sees on vaikuses hoitud lood. Ei ole juletud küsida või ei ole saadud vastuseid või ei ole kellelt küsida. Vanem(ad) olid ja on, kuid ei ole olnud olemas vajalikul moel – lapse meelest. Saladuses hoitud lood on salatud tunded. Tundelukud ei lase avaneda ega oma vanemaid, kui enese elu kingitusena kogemist, vastu võtta.

On keeruline kujutada enesele ette situatsiooni, mis ka reaalselt saaks toimuma, kus vanem ja laps istuvad koos ning räägivad päriselt ja ausalt sellest, mida ja kuidas tegelikult kogeti, miks tehti ja millised valikud olid alles jäänud. Ühine olemine, milles antakse võimalus välja öelda ja kuulatakse teineteise lugu. Need võivad olla valusad sõnad, mis kõlavad süüdistusena ja lendavad pihta või vastused, mis kukutavad kursitikku. Keegi ei taha haiget saada. Mitte keegi ei taha vale olla – ka enese minevikus mitte. Välja öeldud sõnu võib vahel olla raskem taluda, kui ära olnut eneses kanda. Rääkimata lood ei kao ära – nad ootavad oma aega.

Etteheited ja süüdistused on kerged tulema. Keegi peab olema süüdi ja saama karistada. Karistus tundub olevat leevendus ja pai – kuid on tegelikult enese kõrgemale tõstmine, sest all pool olija peab kummarduma ohvri ees – maksma enesega. Lapsele haiget teinud või ülekohtuselt käitunud vanem on vaenlane – vaenlase käest ei võeta oma elu vastu. Enese sees ei seisa laps oma vanemaga koos ega nende kõrval, sest hirm ei luba vaenlast enese kõrvale. Vaenlas(te)ega ühes olles, ollakse valmis ennast kaitsma, ära põgenema või vastu astuma - see on sõda rahu nimel. Sõjapidaja nõuab verd. Sõjas olija ei andesta ega austa vastas olijat.  

Küsimused, millele võivad vastuseid otsida lugude erinevad pooled – Ema, Isa ja Laps.

Mis on jäänud Sinul saamata selletõttu, et mina olen mina ja olen sellisena Sinu elus osaline?

Mida oled pidanud kogema selletõttu, et mina olen mina ja olen sellisena Sinu elus osaline?

Milline minuga seotud kogemus on Sinu kõige valusam mälestus?

Alati ei pea vanem ega laps olema samas ajas ja kohas ning füüsiliselt kõrvu. Võib-olla enese sees ja luua kujutluses oma kokku saamine. Oluline on olla enese sees kohal ja aus ning võtta vastu see, mis välja koorub – see on enese kogemine – selle saab läbi elada – tee läheb edasi. Kui inimene lubab enesel ausalt vastata, siis pääsevad paisu tagant valla varjul olnud tunded. Kuulaja, osasaaja kahjuks need ei ole puhtad ega head, vaid alguse hetkes olnust tumedamad, valusamad, sapisemad – enese sees hoitu ei ole olnud aare, vaid häiriv ja sogane energiapaise. Välja voolavad vood selginevad ja rahunevad.

„Luba tulla ja olla kõigel, mille oled alles hoidnud. Vaatle seda. Luba endal, enese tundeid, tunda teades, et olnu on tegelikult ära olnud. See on kohtumise hetk, kokku saamine oma tunnetega – ole avatud. Muidugi on Sul valus ja Sinus on viha ja seal on ka kurbus. on sellepärast, mis ja kuidas OLI, kuid Sina oled kogenud seda jätkuva oleviku kaotusena.”

Kui kibestumine ja pettumine sunnivad kaotusest ja saada tahtmisest kinni hoidma, siis ei ole inimene võtnud vastutust enese osa eest. Enese tee vaatamine – kuidas on, sest oli. Vaenlaste omaja ja ohver näevad kaotust – ilma jäämist. Aus ja avatud vaade näeb kasvamist ja enese loomingut. Aus ja õiglane tunnistamine – tegelikult olen võitnud.

Olles avanud ise ennast ja kohtunud iseendaga, vaata tagasi, küsi enese käest uuesti need kolm küsimust ja vasta avatuna, enese teekonda vastu võttes. Sina ei oleks täna see, kes oled, kui ei oleks olnud seda, mis oli. Sina oled täna see, kes oled just selletõttu, et oli see, mis ja kuidas oli. Enese elu kogemine enese loomise teekonnana.


Marianne

02.05.2022.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar