Esmaspäev, 9. mai 2022

Kui ühe võit on teise kaotus

 



Üsna sageli näeb inimene, enese ees, ainult kahte võimalust, kas - Minul on või Minul ei ole. Soovitu ja vajamineva omamine/ saamine/ kogemine tähendab võitu, kuid uskumus, et ei ole, kannab eneses kaotuse sõnumit. Inimene ei taha olla see, kes jääb ilma, sest kaotus tähendab tulemust, mida enam ära muuta ei saa.

Inimese jaoks võib, võitmise vajadus, muutuda ainuvõimalikuks eesmärgiks – Mina pean saama!!! Kuid sageli ei saa inimene ise arugi, et temas on võimendunud vajadus hoida enesele ja alles see hetk, mil ta pole veel kaotanud. Kui inimene tunneb ise ennast ja ka teab, et kaotus on teema, siis ta võib-olla ei saa aru, miks on tema see, kes väga vajab võitmist.

Laps sünnib oma aega ja kohta ning saab ühes olema. Teda ümbritsev Maailm tundub olemas olevat ainult tema jaoks ja pärast. Algul saab laps, küll omal moel, enam vähem kõik, mida ta enese jaoks vajab. Kuid, mida suuremaks ta kasvab, seda rohkem kogeb ta piiranguid ja keeldumisi – kõike ei saa, kõike ei anta ja vahel jääb ta ilma ka sellest, mis talle kuulus või justkui oli oma. Laps kogeb ilma jäämisi, kui kaotusi. Inimene kogeb kaotust, kui ta usub, et enesele olulisest ilma jäämine tähendab, et tema ise ei saa, just selletõttu, enam või olla parem või temal endal ei saa, just sellepärast, olema või enam olla parem.

Laps ei ole selle Maailma sees üksinda – ta kuulub kuhugi ja kellegi juurde. Ta on mitme Meie – pere, suguvõsa, lasteaia, kodumaa, ühiskonna – liige. Iga väikese lapse ees, enese kasvamise teel, seisab üks tõsine samm – temal tuleb mõista energiavahetust ehk andmise ja saamise tasakaalus hoidmist – saades, antakse eneselt osa vastu. Kui võetakse vastu ja kasutatakse teisele inimesele kuuluvat aega, oskusi, teadmisi, füüsilist jõudu ja materiaalseid vahendeid, siis antakse omalt poolt, midagi vastu – taastatakse teadlikult tasakaal.

Laps saab ümbritsevalt palju, sest ta vajab seda. Laps harjub, et tema saab, igalt Meie-lt, midagi ja omal moel. Last õpetatakse olema viisakas ja tänama, midagi kätte ulatama või kuhugi viima, teiste jaoks head ja toetavat tegema jne - need on jõukohased tänamised, vastu andmised.

Laps kogeb, et kogu tema lapsepõlv on aeg, mil tal tuleb kasvada. Üks arenguetapp järgneb teisele. Üleminekud on vabatahtlikud, kuid ka sunniviisilised. Kohanemised on kerged, kuid ka jälgi jätvad. Lõputult ja kõike lapsele andma ei jääda. Seega, õpetatakse last Ise olema – võtma üha rohkem vastutust ise enese ja enesega seonduva eest. See tähendab, et kui on vajadus või soov, siis tuleb reaaalselt ise teha ja päriselt kõndida oma sammud tulemuse poole ning vastutada ka tagajärgede eest.

On selge, et kohe ja kõike laps ise ei oska ega saa. Oluline on oluliste inimeste tugi. Teadmine ja tundmine, et ollakse üksteise jaoks, vajalikul hetkel ja moel, olemas. Kuid alati ei ole elu ajakirja särav kaanepilt. On Meie-d, kus toetatakse teineteist – ollakse vajadusel olemas. Kuid on ka Meie-sid, mille sees seistakse eraldi, sest ühes olemise hind on olnud liiga kõrge. Selle Meie liikmed on pidanud, Meie sees olles, olema väljas enese eest ja jaoks. Kui ühes olemisest saadud haavad on kriimul ja valusad, siis on inimeses olemas kogemus, et võitmise asemel, tähendab koos olemine kaotust.

Ühe pendli kaks äärt – kaotus ja võit. Kui on üks, siis saab sellest ka teine. Kui Meie-na olemine on inimese jaoks sundus, kohustus, ülekohus, siis ei ole ühes ega seas olemine tasakaalus, vaid Meie on koht, kus ühe osapoole võit tähendab teisele kaotust. Selle tõe tajumine, ka ilma välja ütlemata, teeb inimesele haiget, vallandab tunded - pettumuse, solvumise, viha, kurbuse ning toob kaasa erinevad vastu reageeringud. Kaotust kogevas inimeses vallandub tema baashirm ja ta kordab, enesekaitseks, enese poolt loodud mustrit – lahendust, kuidas Meie sees ellu jääda.

Lapsele olulised inimesed kasutavad vahel „toredaid” lauseid - „ Sina teed mulle häbi. Olen Sinus pettunud. Sina ei ole väärt saama, kogema, omama ... .” Laps saab haiget ja on sügavalt haavatud, kui ta tajub, et lapse jaoks oluline inimene näeb ja võtab, tema olemas olemist ja temaga seonduvat, kaotusena. Laps mõistab seda nii, et vanem on hinnanud tema väärtust ja see ei ole olnud piisav, et jagada hoidmist, armastust ning toetust lapsele vajalikul moel. Mis on see, mida saab väikene laps anda, kui temast endast ei piisa? Seda ei ole.

Laps tunneb enese sees hülgamise hirmu, sest kui ta ei ole vajalik ega väärtuslik, siis võib oluline inimene lahkuda või temast loobuda. Laps püüab jõuda pendli teisele poolele, sest ta vajab, enese ärapäästmise jaoks, võiduna olemise kogemust. Laps proovib erinevaid võimalusi – ta püüab olla nähtavam, parem, õigem, vajalikum, alandlikum, kuid ka vaikiv ja nähtamatuks jääv või ära kaduda sooviv. Kuid, kui need valikud ei vii soovitud sihini, siis väljendab frustreeritud laps ennast lõhkuva jõuna – purskab välja või pöörab enese vastu selle tumeda energia, mis tema sisse on kogunenud.

Hülgamise ees hirmu tundev laps näeb, et enese loo muutmiseks on Maailma sees vajaminev olemas, kuid temal seda ei ole, sest tema on sellest ilma jäänud. Laps on kaotanud – vanem ei ole selline nagu vaja, lapsepõlv ei ole selline nagu vaja ja tema ise ei saa olla ega kogeda ennast sellisena nagu vaja. Laps on kogenud, hinnanud ja võrrelnud ning selle tulemusena ta usub, et vanem on tema kaotus. Kaotust kogev laps hülgab oma vanema uskudes, et tema ise on hüljatud.

Hüljatud lapsele ei jää alles, kedagi teist peale enese - Mina Ise. Kuid ise ta ei saa anda endale kõike seda, mida ta vajab. Tema ise ei oska ega saa alati ja õigesti oma elu lahendada. Tema ise ei jaksa kõiges ennast lohutada ega toetada. See tähendab, et mitte kõik ja alati ei saa lapsega seonduv parem, kui võiks ja saaks olla, sest hüljatud laps peab olema Mina Ise, uskudes, et on hetki, mil temast enesest ei piisa. Laps püüab ja proovib küll Ise, kuid ta teeb enesele liiga ja ülekohut ning kogeb puudust. Seega kasutab laps oma võimalust, kui on koht, kus vajaminev on olemas.

Loodud sai pendel - Mina ei saa, sest minul ei ole – Mina saan, kui minul on. Lahendus, kuidas jõuda ja püsida soovitud poolel - Mina pean saama!!!! - vahendeid valimata ja esimesel võimalusel. Võidu tähtsus, kaotamise hirm ja saamise vajadus – inimese kolmainsus, milles pendeldades ta ei loo, saamise ja andmise vahel, tasakaalu. Vajadus saada tähendab seda, et olles Ise vastutav oma vajaduste täitmiste eest, maksab inimene suurema hinna – oma ära andmist, ka enese jaoks, kogeb ta kaotusena. Mina on kasvanud suuremaks, kui seda oli laps.

Kui inimene, oma elu kaotuste jadana kogedes, vaatab tagasi oma lapsepõlve, siis mäletab ta valu, pisaraid, kurbust, ülekohut jne – need on kaotused. Aegade taguses ajas puudus see, mis oleks võinud olemas olla – vastandid sellele, mis olemas olid. Väikene inimene lepib, kohaneb, annab alla, kuid kogeb, oma teel, kaotusi edasi.

Puudu jääb välimuses, et olla ilusam ja köitvam. Puudu jäävad riided, mis teeksid nägusamaks. Puudu jäävad vahendid, mis teeksid elu mõnusamaks ja lihtsamaks. Puudu jääb ka toit, mis pakuks meelele naudinguid. Puudu jääb töökoht, mis tagaks hea palga. Puudu jääb ka raha, millega tagada parem elujärg. Puudu jäävad asjad, kohad, inimesed, mis ja kes oleks sellised nagu on vajadus ja soov omada ning kogeda. Puudu jääb ikka ja jälle see, mis aitaks olla parem ja mille toel saaks olla parem sellest, mis oli.

Kaotusi kogenud ja kogev inimene on enesekaitses. Ta ei taha minna sinna, olla seal või kohtuda sellega, millega/ kellega seonduv tähendab mingil moel enese jaoks kaotust. Inimene sulgeb ennast välise vaenlase ees. Ta hoiab ennast eemale, et vältida kaotuse kordust. Ta on Meie-de sees ühes nii nagu oleks eraldi. Enne tegu ja olemisi hindab ta enese võiduvõimalusi ja kaotuse potentsiaalselt suurust.

Vahel inimene peab olema ühes ja tegema koos – andma ennast ja oma. Need on Meie-d, mille seest ei saa välja ega lahku öelda. Inimesed on koos ja kogevad seda, kuidas neist saavad halvemad inimesed – peeglid näitavad tulemust. See, kas suhe on kaotus või võit, väljendub inimese suhtumises, valikutes, sõnades, tegudes. Inimene võib ja saab lõhkuda alateadlikult oma Meie-sid ajal ja kohas, kui lahti laskmine, loobumine, ära minemine tähendab võimalust leida üles kaotatud võit. Suhted purunevad siis, kui vahe tehakse vahele, vale hoitakse eemale või lükatakse ühistest piiridest välja.

Ajades taga võitmist inimene kaotab, sest iga võidu eest tuleb tal maksta ja iga järgnev kaotus on sügavam eelmisest. See on sõit pendlil – Pean – Ei tohi. Inimene peab võitma, kuid ei tohi kaotada. Hetk on puudutus, millele, andes hinnangu, reageeritakse sooviga, midagi muuta või alles hoida. Olev hetk võib-olla nullpunkt, milles ei ole vajadust ühe saamiseks ega teise vältimiseks. Olev on ja oli sellisena nagu see on ja oli.


Marianne

09.05.2022.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar