Katkine kõnetraat

 

Inimene valib avalikus kohas

väljakirjutada oma sõnad,

panna kohalolijate ette

peidus olnud tunded,

salajased hirmud,

unistavad soovid,

tõekspidamised,

kuulumised,

suundumised,

kuid ka solvumised,

valud ja pahandamised.

Seda tehakse

ja tundub okey see,

sest kohad on olemas,

sest kohad on avatud,

kus väljenduse vabadus

on osana olijatele lubatud.

Kui inimene peatuks,

enne tegu,

ja järele mõtleks -

Miks? ja Kas? ja Mida?

Miks ta valib teha?

Kas see lahendab ka ära?

Mida endaga toob kaasa?

Kas inimene valiks

ikka teha sama,

kui ta oleks

kohalikus kõrtsus,

hingaval turuplatsil

või avalikul linnatänaval?

Kas ta seal ja siis,

julgust ja tahtmist omaks,

et tõusta korraga üles

või kõigi ette astudes,

välja öelda

kõva häälega

täpselt selle sama,

mille valib välja kirjutada?

Kas ta teeks seda ka siis,

kui kõrval seisja

oleks päriselt kohal

ja vaatamas otsa,

kui sõnadele reageerija,

vastu kommentaari kirjutaja,

oleks ehedalt olemas,

käega katsutavas kauguses?

Mis on selle

inimese mõttes,

kes kirjutades sõnu

valib välja öelda

ise ennast?

Kas teema,

mis tõsteti

ja sellele järgnev,

ka päris elus

päriselt laheneb

või lahendab ära,

kui täht tähe järel,

trükkimaks tekste,

vajutatakse klahve?

Kohtades,

kus sõnad saavad alguse,

üsna omaette ollakse,

ja omal moel,

see näib

enesega rääkimisena.

Üksinda olemise

vaikelu muudab see,

et vastuseid

kirjutavad avalikuks teised -

ise ennast väljendades,

vilkuvale ekraanile,

vastu ilmuvad sõnad -

on loterii - allegrii,

Kirjutajate tunded,

siin ja sealpool ekraane,

on päris tunded -

tunnete jõud

annab kirjutajatele jõu.

Vajadus ise ennast väljendada,

vajadus viimasena vastata,

vajadus õigena olla,

vajadus peale jääda -

kasvatab tundeid.

Tunded kasvatavad tundeid

teiste vastu

ja üksteise pihta -

jäävad inimeste sisse

alles need samad tunded,

sest failid on vigased

ja ühendused sakivad -

ühes olemiseks

ja ühenduse omamiseks

on valitud katkine kõnetraat.

Marianne

02.02.2022.a