Jäätunud vaikus

 

Avan vaikuse -

laotan enese üle,

kui katte -

mitte miski ligi ei pääse,

ega rahu ulatu häirima.

Jätan väljapoole

terve Maailma

ja enese poole peal

vaiki püsin.

Lihtsalt vaikin -

sõnu ei lausu,

vastu ei liigu -

lihtsalt olen.

Võid küsida,

võid rääkida,

võid näidata,

võid vastu puutuda -

vaikusesse jäänuna

jäätunuks jään vaikides.

Vaikuse katte

on kui sein,

mis eraldab

ja vahele teeb vahe.

Vaikus on kookon,

milles olen -

ma ei usu,

et ootan -

lihtsalt olen -

minu suu on kinni -

see ei avane.

Vaikuse valisin -

enese sisse vaiki jäin,

tunded tarretasin -

sõnad välja ei voola,

üle huulte ei libise.

Mina olen ise

enda sees,

ma kuulen,

kuid hääled jäävad välja,

ma näen,

kuid toimuv väljas toimub.

Olen enese sees -

olen ära.

Iga järgnev hetk

viib kaugemale.

Olen triivinud ära

ja suu ei avane.

Olen ennast sulgenud -

mõtted välja lülitasin,

kui vaikimise valisin -

lihtsalt olen

ja edasi vaikin -

lihtne on olla,

vaikne on olla.

Järjest sügavamale vajun

üha kaugemale kandun -

iga järgnev hetk

on kaugem olemine

ja avada suud

võimatult raskem.

Midagi ei ole vaja,

sest kõik väline

on minu seest väljas

ja ligi ei pääse.

Ma ei vasta

ega küsi,

plaane ei pea,

olen väljalülitatud -

tunded puuduvad -

mina vaikin.

Vaikuses vaikides,

sügaval minu sees

vastu kaikus – 

vaikus, 

vaikus, 

vaikus ...

... valitud vaikusest sai alguse igavik -

ajatu vaikiv ja vaikne vaikus ...

Marianne

01.02.2022.a