Igavene minevik

Kui olevik on karistus, siis inimene läheb sinna, kus veel ei ole minevikku ...

Kust võtab Jumal

endale absoluutse õiguse,

ära otsustada

inimese elu üle?

Kust võtab Jumal

endale õiguse,

määrata ära

inimesele vastu

puudutavad kogemused?

Kust võtab Jumal

endale õiguse,

takistada inimese teed -

öeldes EI – ei saagi,

öeldes JA – siis peab

või alles võib?

Kuidas või Miks

saab Jumal olla see,

kes loob inimese teele

vabana olemist

peatava takistuse?

Mis see loeb,

et enese tegu

on see põhjus,

millest tuleneb

kogetav tagajärg -

inimesele peaks

jääma alles õigus

enese ära määramiseks!

Kust võtab Jumal

endale õiguse -

kohut mõista inimese üle -

määrata tema tegusi ja olemisi

õigeteks ja valedeks?

Kust võtab Jumal

endale õiguse,

et selle inimese,

kes eksis või oli vale,

määrata karistust kandma?

Just enese karistusena

kogeb inimene

teel olevaid takistusi,

sest takistatud hetkes

kaotab inimene selle,

mida ta ei saa,

seal kaotab inimene selle,

mida ta ei oma.

Inimene vaatab kaugusesse

ja näeb seal süüdlast,

kelle peale saab solvuda.

Seal kusagil on keegi see,

keda võimsalt saab vihata.

Ja seal kusagil on olemas see,

kelle pärast

oma enese elu,

tundub ohvrina elamine -

kurbus ja viha on kehas,

mis ei koge hoidmise armastust.

Inimese vastutus -

Olevik on enese teo tagajärg -

kuid inimene on see,

kes ei taha vastutust vastu võtta,

sest tegu oli ära -

see on möödas -

just selle pärast

on karistav olevik

tema pihta käiv ülekohus.

Karistus on millestki

ilma jäämine -

see ei ole saamine,

sest puudu jääv

on tuntavalt isiklik.

On aeg antud olla,

aeg antud iseendaga olla,

aeg antud valida – kuidas olla,

aeg antud mõelda – millisena olla.

On võimalus peatuda

ja kohal olla,

on võimalus,

ise ennast kuulates ja vaadates,

oma õppe tund läbida.

Kui inimene ei taha,

siis ta ei saa

ja vastupidi ka -

Inimene ei saa olevikku välja vahetada

ega peatatud hetke ise lõpetada,

sest inimene ei taha

ise ennast muuta -

st ise ennast vastu võttes

ise enda vaatenurka välja vahetada.

Inimene tahab vabadust -

vabalt valida olemist -

Jumal ei ole see,

kellel on õigust öelda,

kas see

on vale 

või õige olemine.

Inimene ei näe enese võimalust,

sest ta kogeb kaotust -

enese vabaduse kaotust -

teel olevad takistused

on peatatud aeg,

milles valitseb oht -

kohata tundeid.

Peatatud hetkes,

tundeid tundes,

on inimene tunne,

millisena olles

ta ise ennast kogeda ei taha.

Kohtades, kus on oldud,

inimestega koos,

kellega ühes on oldud - 

karistava Jumala otsuse järgi vale -

tuleb olla valvel,

et kaitsta ise ennast

võimaliku vaenlase eest.

Selles hetkes

tuleb kontrollida ise ennast,

et vältida valena olemist

ja see tähendabki

vabaduse kaotust.

Õppetund ei ole vabaduse võti,

vaid on karistus -

kunagise teo tagajärg

on see põhjus,

miks tunne on olemas -

inimene on enese tunde vang.

Inimese valik ei ole vaba,

olevas hetkes,

sest on valiku võimaluse puudus.

Inimene kogeb olevat olevikku -

seda valesti olevat hetke,

ise enda teo tagajärjena.

On hirm,

sest inimene ei tea,

milline saab olema karistus -

milline tunne ta peab olema.

Seega ta ei saa

ise ennast ette ära kaitsta.

Inimene ei vali –

vaid on see,

kes ta on määratud olema -

pole vabadust luua

ise ennast olevas hetkes,

kui elatakse minevikus.

Kuna minevikku

ära muuta ei saa,

siis jääb valena olemine

igavesti püsima.

Inimene kogeb enese kaotusi -

vale tundena olemisi siis, kui -

„Mina ei ole ...,

Mina ei saa ...,

Minul ei ole ...,

Mina ei ole olnud piisav -

olen olnud vale.”

Kes on see,

kellel on õigus

inimese üle -

käib võimuvõitlus,

kes on, kelle omand -

kes on Looja?

Kas inimene lõi tunde

või tunne loob inimest?

Ohver on see inimene, kes on teinud tundest enese Looja.

Marianne

03.02.2022.a