Ei ole see minu ega ole ma oma - kõikjale, kuhu tagasi vaatan, on teele jäänud kaotused ja koos olnutest saanud vaenlased. Ma ei taha kordust. Minu jaoks ei ole olemas teed, et tagasi minna. Tahan olla seal, kus veel ei ole käinud ega olnud. Olla seal, kus mind veel ei ole nähtud ega ühes olemist kogetud. Seal usun olevat vaba.
Minnes sinna, kus minevikku oman, kogen tagajärgi – enese jäljed on jäänud maha. Tunnen hirmu, sest, möödunud aja, karistused ootavad kandmist. Kogen enese tagajärgi, kui karistusi, sest mina olen see, KES ON olnud VALE.
Mina olen vale – see on olnud nii tavaline lause, mis lipsab, läbi mõtete, enne või pärast. Vale olemine on seletus sellele – Miks minu kogemused on Minu kogemised. Pole olemas sellist kohta, peale üksi olemise, kus oskaksin olla ja õnnestuksin olema õige. Kõikjal jõuab tee sinnamaani, kus olen jäänud üksinda – mind on hüljatud. Hüljatuna olemine on olnud minu tõlgendus olukordadele, kus mulle, minule vajalikul moel, ei vastatud. Järeldus, mille tegin – ei vastatud, sest Mina olin olnud vale.
Kogesin endas midagi ja tundsin ennast kuidagi - väljendasin ise ennast, et leida toetust, saada abi, omada lahendust. Olin hõiganud tühjusesse ja jäin kuulama vaikust. Ootasin vastust iseendale. Ootasin, sest teadsin, et vaikuse sees oli olemas keegi, kes valis, vastamise asemel, vaikimise. Vaikija oli see, kes lõi, vaikides, lämmatava vaikuse. Vaikijast ehk vastamata jätnust sai vaenlane.
Olin iseendaga üksinda jäetud või jäänud. See oli hirmutav hetk, sest Mina olin vale st ma ei teadnud, mida ja miks ma tundsin. Ma ei teadnud vastust – kogesin, kuid mul ei olnud sõna, et anda olemisele tähendus ja ma ei teadnud veel, et mina ise võin valida olemist. Tunne oli minu sees tuntavalt olemas – see oli minu vastus - reaktsioon, millelegi. Kuid mina ise olin see, kes ei teadnud, mis ja miks minuga toimus. Tunne kasvas ja sai suuremaks, kui mina ise – tundena olles, ei olnud enam seda mina, kes ma olin olnud enne.
Tunnet kogedes – ise ennast tundena kogedes – selles hetkes on lõplikkus. Olev hetk on lõplik, püsiv ja määratud jääma – olema – tundma – kogema – see on igavene, Mina Olen ..., olemine.
Mina ei ole vale, sest mina ei olnud vale – reageerides millelegi, valisin tunde lahenduseks – tunne oli minu abi iseendale, kui mul oli külm või palav, olin näljane, kogesin ehmatavat üksiolemist, valu või ka väsimust. Kogedes ümbritsevat vaikust – kogesin, et mulle ei vastatud ja seega olin olevas hetkes üksinda. Vaikus ei tähendanud, et oleksin olnud vale - aeg tundus pikk oodata. Valena olemine oli tehtud otsus, kuna vastus – mind toetav lahendus - ei tulnud kohe.
Valitud tunne on minu vastus sellele olukorrale, kus ma ei saa teha seda, mida tahan, sest mul ei ole seda, mida vajan – oskust, teadmist, vahendeid, ressursse, rolli, toetust jne. - teistsugusena ehk paremana, õigemana, ilusamana, vajalikumana, väärtuslikumana, esimesena, ainukesena jne - parima iseendana olemiseks. Kuna mul ei olnud vaikija vastust – oli jätkuv vaikus, siis täitsin aja iseendaga – ise enda poolt loodud tundega.
Marianne
07.02.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar