Vahel valitakse sõnad välja öelda alles siis, kui need ei saa enam, ära olnut, muuta. Senikaua, kuni veel on olemas võimalus, valitakse, välja ütlemise asemel, kanda enese sees vabadust toovaid sõnu, mida vormitakse ja veeretatakse, kuid üle huulte neid ei lubata. Välja ütlemine tähendaks sammu – muutust. Loo lahenemisele võimalust andes, ei saaks enam sõnade adressaati valeks pidada ega tema valitud olemisi/ tegemisi hukkamõista. Sõnadega kohtujal oleks võimalus ennast lunastada, kuid nii kaotaks hea ja õige oma rolli, kui selle kandmiseks vajalikku vastaspoolt enam ei ole.
Enesele vajaliku rolli säilitamise nimel, jäävad sõnad enese sisse. Ajal, mil on pöördumatult hilja, saab valida teised sõnad ja lasta kõlada süüdistustel – Miks Sina ei teinud, olnud, valinud, ...? ja - Miks Sina tegid, olid, valisid, ... ? Hea ja õige roll jääb alles, kui on olemas see keegi, kelle saab asetada enese vastaspoolele. Valikute küsimus. Valikute vabadus.
Katkine inimene vajab viha, et tulla toime oma elu elamisega. Katkine inimene vajab viha toitvat allikat – süüdlast. Seda süüdlast, kes oleks milleski süüdi. Olemas olevat süüd saab hoida, alles ja üleval, tõestuseks, et ollakse parem ja õigem. Viha aitab olla tugev sellel, kes usub end murduvat katki siis, kui ta oma elu vastu võtab. Süüdlase olemas olemine aitab toita viha - vajalikku tunnet kasvatav tähelepanu on suunatud enese seest välja. Katkine inimene on, kui kibe kaktus, kes maitseb ka enesele kibedana ja see teeb haiget ning veel rohkem katki. Enese elu on kibe, sest kusagil, enese aja sees, on lugu, mida inimene ei anna ise endale andeks.
Marianne
08.02.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar