Sildiga Raam versus Eluteel Kõndiv Inimene.

Me küsime kohtudes: Kes Sa oled ? ja Mida Sa teed?

Me oleme harjunud looma raami, millel silt: Marianne-koduperenaine või Marianne-ema või Marianne-iseenda õpilane. Tehtud, pandud ja kõigel, mis see inimene lausub või teeb on seos selle sildistatud raamiga.

Me küsime, kuigi teame vastust oma küsimustele, tegu on inimesega, kes elab.

See, et inimene on jõudnud tänasesse päeva on oluline. Kõik muu on sellele lisaks.

See, et inimene vaatab Sulle silma ja on avatud suhtlemisele, on hetk teile kahele. Kõik muu on väline.

Ära küsi küsimusi, mille vastused pole olulised ja ununevad pea. Selle asemel, et lisada mällu üks nime ja sildiga raam, hoia endas hetke kohtumisest. Anna edasi see hea ja armas sõnum, mis Sinus on olemas just sellele inimesele. Ja see on see, mida inimene oma hinges saab hoida .

Mina vastan Sulle: „Olen Eluteel Kõndiv Inimene ja Sinuga kohtumine muutis mind ja mu päeva.”

Sinu sõbralik pilk kandis minuni sõnumi – Sa oled märgatud!

Sinu nägemine meenutas Sinu toetust minu tegemistele.

Sinu üllatus minu muutumisest andis hetke tagasivaatamiseks.

Sinu maalinäituse avamine andis võimaluse kohtuda ja Sinu tegemisi tunnustada.

Sinuga kohtumine andis uue loo, mida lendu lasta.

Sinuga kohtumise hetk viis kokku meie lapsed ja minu poja rõõm oma sõbraga taaskohtumisest murdis minu kaitsest läbi.

Sinu siiras naeratus muutis minu päeva säravaks.

Sinu hääle katkemine oli minu jaoks sõnum, et just mina olen Sulle oluline.

Sinuga kohtumine aitas mul edasi kõndida.

jne

jne

Aitäh, Sulle! Need on olulised hetked, mida ainult Sina, Sina, Sina - Teie kõik, saite mulle kinkida.

Marianne

01.04.2017.a