Minu
elu lõpetamata suhted on kui suletud uksed, mida ma ei ava. Kindlam
on olnud lüüa uks pauguga kinni ja hoida ta suletuna kui seista
vastamisi iseenda peegeldusega teises inimeses. Suletud ustest on
saanud müürid, mille olen ise endale ümber ehitanud.
Lapsepõlv
ja hülgamishirm. Polnud julgust. Põgenemine iseendasse. Jonnakalt
seismine oma õigluse ja koha eest. Hirm, et kui ma tunnistan üles
ja võtan omaks, et ma olingi selline ja selline, tegingi seda ja
seda, Olin Mina Ise, siis minnakse minu juurest ära. Soov, et igas
olulises suhtes oleks koht, kus mina olen ainus. Kus mina ei pea
jagama.
Mind
valdasid tunded, millega ei osanud toime tulla. Emotsioonid, mida
lapsena keelati tunda, välja elada ei saanud ja lahendada ei
aidatud. Lapsena saadeti olukorra lahenduseks mind ära, nüüd astun
ise välja. Lahendusemustriks sai - selleks, et mitte tunda ja teise
inimesega vastamisi seista, tuleb see inimene oma elust välja
lülitada. Kui sulgen ukse, siis olen ise otsustaja ja poole valija.
Sulgesin ukse enne kui teine seda tegi ja minema läks.
Väga
edukalt toiminud muster. Väga kindlameelne iseloom. Üksindus/
Üksildus/ Üksik/ Üksinda. Oma üksinduses üksinda olemine.
See
on täna hommikune avastusretk iseendasse. Mõistsin ja tunnistasin,
et Mina Ise tegin. Sain vastused mitmele küsimusele. Mitmed
lahendamata teemad jooksid ühte kohta kokku.
Kuidas
edasi? Vastust alles otsin. Jätkan teel kõndimist.
Marianne
11.04.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar