teisipäev, 11. aprill 2017

Lõpetamata suhete suletud uksed.




Minu elu lõpetamata suhted on kui suletud uksed, mida ma ei ava. Kindlam on olnud lüüa uks pauguga kinni ja hoida ta suletuna kui seista vastamisi iseenda peegeldusega teises inimeses. Suletud ustest on saanud müürid, mille olen ise endale ümber ehitanud.

Lapsepõlv ja hülgamishirm. Polnud julgust. Põgenemine iseendasse. Jonnakalt seismine oma õigluse ja koha eest. Hirm, et kui ma tunnistan üles ja võtan omaks, et ma olingi selline ja selline, tegingi seda ja seda, Olin Mina Ise, siis minnakse minu juurest ära. Soov, et igas olulises suhtes oleks koht, kus mina olen ainus. Kus mina ei pea jagama.

Mind valdasid tunded, millega ei osanud toime tulla. Emotsioonid, mida lapsena keelati tunda, välja elada ei saanud ja lahendada ei aidatud. Lapsena saadeti olukorra lahenduseks mind ära, nüüd astun ise välja. Lahendusemustriks sai - selleks, et mitte tunda ja teise inimesega vastamisi seista, tuleb see inimene oma elust välja lülitada. Kui sulgen ukse, siis olen ise otsustaja ja poole valija. Sulgesin ukse enne kui teine seda tegi ja minema läks.

Väga edukalt toiminud muster. Väga kindlameelne iseloom. Üksindus/ Üksildus/ Üksik/ Üksinda. Oma üksinduses üksinda olemine.



See on täna hommikune avastusretk iseendasse. Mõistsin ja tunnistasin, et Mina Ise tegin. Sain vastused mitmele küsimusele. Mitmed lahendamata teemad jooksid ühte kohta kokku.
Kuidas edasi? Vastust alles otsin. Jätkan teel kõndimist.

Marianne

11.04.2017.a

Kommentaare ei ole: