Videvikus,
hämaruses, ajal, mil ööuks avanemas, valguse oma sulgumas
on
uksed paokil, ei suletud, ei avatud.
Varjud
libisemas hääletult pragudest välja,
valimas
ust, kust voolata sisse.
Liibudes
seintele, ootamas aega, mil pimedus nad peidab.
Hingede
rüüde kahina varjavad vana maja hingetõmbed,
küünlaleegi
värelus vaid tähistab nende teed.
Öö
ja Päeva kokkupuude, mis võimalikuks teeb võimatuna näiva.
Annemari
27.04.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar