Sina  saad uuesti sündida ja elada, kuid Sina ei saa oma sündi ega elu  korrata.

Marianne

14.04.2020.a

Mina kasvamise keeruline teekond – miks valib inimene ise - Mina Pean!

Väikeste kivikeste nurgelised servad

ei silita ega sobitu, 

vaid okastena kriimustavad vastu ...

Maailm on minu Mina vaenlane,

kui too tuleb ja ütleb -

Tee midagi, ole kuidagi!

Ta tahab minust osa saada

ja ei lepi sellega,

mis juba olemas

ja saadaval on.

Maailm tuleb ja tahab,

et Mina ise teeksin,

oma sammu astuksin

ja iseendast luues

Maailmale tehtu annaksin.

Annaksin vastu sellele,

mida olen kasutanud

ja enesele omastanud -

see, mis ei olnud minu,

kuid Mina osaks sai.

Miks tuleb minul

kõige olemas oleva eest

veel midagi maksta?

Miks mina ei võiks

lihtsalt niisama

soovi täitudes saada?

Miks mina ei või

olla ise vaba valima,

millal mina tahan teha,

luua ja Maailmale anda?

Hammustan vastu,

sest Mina tahan

oma aega iseendale hoida.

Minu jäetud jäljed

on juba seljataha jäänud -

ma ei näe neid enam

ja nii need ei puuduta mind.

Pole üldse minu asi,

koristada või parandada -

see, mis on möödas

ja juba ära olnud -

seda pole enam minule vaja.

Küll mina saan uue,

siis kui on tarvis.

Mina saan,

sest mina olen Mina!

Mina on minu Maailm

ja see on päriselt minu oma.

Suur Maailm on vaenlane,

kui too piirab minu vabadust -

sunnib mind olema

minu enese piirides

ja üldse tahab,

et mina ise peaksin

korda enese üle.

Küll kunagi tuleb see aeg,

mil võib-olla tahan

seda ühte ja teist

ise teha ja järgida,

kuid see päev

pole täna veel käes.

Täna ma olen Mina,

minu pärast ja päralt

on olemas kogu Maa ja Ilm.

Ma ei hinda seda Maailma,

mis on alati olemas olnud -

Mina tulin ja olen,

sest Maailmale oli mind vaja

ja just sellepärast,

et Mina olemas olen,

olen väärtuslik Mina.

Mina ei ole veel õppinud mõistma,

et olen suuremast osa,

et selle, mis loon enesega,

selle loon enese jaoks.

Täna tunnen, et pean olema

teiste jaoks ja pärast,

kuid ei saa olla see,

kes mina olla tahan,

ei saa ise ennast endale,

kui kaotan oma aja endale.

Mina ei taha olla osa,

et olla ja vastutada

iseendaga selle eest,

millisena olen

ja ise oma elu elan -

veel täna ihkan olla vaba.

Mina vabadus on olemas,

kui enese loo

keeran peapeale -

kui teine tahab,

siis järelikult Mina Pean!

ja see on minu võimalus -

teise pärast Mina ei tee! -

Mina valin vabaduse endale ...

Marianne

13.04.2020.a

Pinnavirvendus

Mäed on järsud ja kõrged,

tipud pilvedes peidus.

Inimlaps oma teel

üha ülespoole rühkides,

tahab mäge vallutades

ta enesele allutada,

kui seisab ja on

kõige kõrgemal võimalikust.

Väsimuse kasvades

inimene iseennast veenab

ja tagant utsitab -

„Kohe, kohe jõuan kohale,

ulatun taevale lähedale

ja avardun üle Maa!”

Jalg pinnasel libiseb,

voorest lahti murdunud kivi

tormakalt veerema pääseb,

möödudes puudutab teisi

ja need lähevad kaasa -

ühest kivikesest kasvanud laine

rullub ülevalt alla,

jätab jäljed enese teele.

Jalamile jõudes

kuhjudes vaibub,

suure mäe kõrvale

väiksem kasvas.

Inimese puudutus

mäe kuju muutis -

muutus vaid väline ilme ,

mäe olemus jäi samaks.

Marianne

12.04.2020.a

Korduv muster on kaart aardeni – teekond iseenda Hingeni

50 -s Alkeemias avaldatud lugu -
https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/korduv-muster-on-kaart-aardeni-teekond-iseenda-hingeni?id=89536985

Inimest on õpetatud kontrollima iseennast st hoidma ise ennast kontrolli all. Inimene õppis ennast kontrollima selleks, et vältida karistust ja ta teostab seda, sest ta ei usalda iseennast – ta teab, et tema saab eksida, kui tema ei ole õige. Inimene ei tohi eksida aegade seest tuleva mustri kordamises. Seega ei ole inimene oma elu elades vaba, sest ta kordab – ta mängib üha uuesti juba ära olnut läbi. Valida ja välja öelda tuleb, et mitte mustrit segi ajada, oodatud samm ja vastus– igaüks teab oma osa ja järgib seda. Kes ei tea või ei pea mustrist, siis see hoitaks kõrval ja eemal – temaga ühes ei mängita. Iga uus on hirmutav, sest kui keegi ütleb või teeb teisiti, siis ei tea inimene, kuidas on õige reageerida, mis on õige vastus. Tal tuleb mõelda – kas eirata, ise valida ja korrata midagi vana või mõeldagi päriselt ise, kuidas on olla vaba ja teha ning olla täna esimest korda.

Avalikus ruumis inimene üksi ei vastuta, sest kontrollides on kõik piiridena paigas ja kohal ning kõik sujub ja just sellepärast tahab inimene minna sinna, kus keegi ei näe, mida ja kuidas tema teeb või on. Varjudes ja kardinate taga laseb ta, ennast pingutava, rihma vabaks ja on sellisena, kes muidu püsib peidus – inimene iseendana – see, keda teised päevavalgel ei näe.

Ennast kontrollides vaatab inimene teisi ja kontrollib, kas nood teevad sedasama või lubavad enesele vabadust. Kui kõik on näiliselt sama, siis võib inimene oma rahus olla, kui ei ole, siis tuleb tal minna ja ära öelda sellele, kes on üle ja kõrgemal – tema määrab vajadusel karistuse ja lõpetab sellega jama – inimene võib kergemalt hingata – tema täitis oma ülesannet ja hoidis kontrolli alles. Üksteist kontrollides on teadmine, et küll ühes hoitakse asjad joones ja liikumas, seltsis ei unustata ega kaotata, vaid jätkatakse kordamist, sest nii on koguaeg olnud. Inimene ja inimese elu on sama, see on korduv muster.

Kontrolli on vaja, et säilitada kordused, sest uue valimine tähendaks mustri muutmist ja nii ei suudetaks enam algset joonist korrata, sest see lahustub ja jääb unustuse hõlma. Kui on aeg leida lahendus, muutub kontroll mustri kordamise üle aina tugevamaks – kõik tuleb väljajoonistada ülima täpsusega – et varjus püsinu ilmuks nähtavale ja pinge kasvades toimuks suurem ühine soov muutuda, et muuta. Tugev kontrolli viib selleni, et enam ei saa niisama lihtsalt olla – inimese enda ruumis jääb kitsaks, seal pole õhku, mida hingata, valvsad silmad jälgivad igat pisematki sammu, et ei oleks ühtegi eksimust ega kõrvalekallet.

Selles ajas ilmneb tee, mis viib algusesse tagasi. Mustrist settib välja see lugu, millest tänane lugu sai alguse. See on tee looni, mis aja kadudes vajus unustusehõlma ja seega tänases päevas enam ei mõisteta, miks tegelikult on muster oluline. Ajaga on muutunud tähtsaks muster ise, mitte selle nägemine, vaid selle kordamine, mitte loo mõistmine, vaid paigal seistes mustri uuesti esitamine. Oluliseks on muutunud tegevus – mustri kordus ja kontroll selle üle. Tehakse tõsiselt tööd eesmärgi nimel, et kordusi korrates hoida muster elusana ja seega ei mõisteta ning võetakse ohuna neid, kes küsivad Miks?

Inimene ei julge oma ajas teisiti valida ega teisale astuda, sest ta kardab lainetust, mis muudab olemas olevat – muudab mustrit. Inimene ei tea, kuidas ja mida ta siis tegema peaks – muster on tee, millel mõtlemata olla ja sellel kõnnivad ühes temaga teised, kes hoiavad samuti korda ja paigal püsimist. Kui kõik on seal, kuidas saab siis üks inimene teisale minna – seal oleks ta ju üksinda.

Inimene tunneb, et kontrolli all olles on temal vaja midagi teha ja ta järeldab, et seega ta peab tegema ning ta teebki seda, mida teised on juba enne teda teinud või teevad samal ajal tema kõrval. Kuid tegelikult on aeg vaadata loo sisse ja mõista olnut ning anda sellele vabadus – luba minna – vabastada ennast ja teisi mängimast üht ja sedasama lugu erinevates variatsioonides läbi erinevate aegade.

Unest üles ärkamine on raske, sest inimene ei saa aru, et ta ei ole oma elus ärkvel, sest kõik on nii reaalne – tal on silmad lahti, kuid tegelikult ta ei suuda neid avada. Ta näeb Maailma, kuid ta ei saa aru, et seda pilti on muudetud, sest ta ei oska vaadata tervikut, vaid seda osa, mis on parajasti tema ees ja see on täpselt see, mida ta usub, et SEE on seal. Inimene magab.

Kui inimene enam kaasa ei mängi, sest on astunud sellest mängust välja – küsides Miks?, siis ei anna ta enam endast ära jõudu mustri elushoidmiseks – muster muutub nõrgemaks ja inimene tugevamaks – muster ei hoia enam inimest enese kütkes ja uinutava hämaruse seest ärgates küsib inimene iseendalt – „Miks mina nii tegin, SEE ei ole ju mina? SEE ei tule ju minust endast, vaid väljastpoolt! Mina ise võtsin selle enese sisse ja tegin sellest enese eesmärgi!”

Inimeste aja loo sees on lugu, millest tänases päevas mängitav lugu, mida mustrina korratakse, sai alguse. Täna kestab edasi lugu, mis ootab lahendust – muster ei ole aare, mida igavesti kaasas kanda ja üha uuesti mängida, vaid kaart, mis viib tagasi aarde juurde – inimese vabaduse juurde, elada ise oma tegeliku olemuse väljendusena – Hingena, kes kõnnib oma teel läbi erinevat elude ja aegade – Valges Valguses, Alguse Allikalt Valguse poole. See on teadmine, et Inimene ei ole korduv muster, vaid Valgus, milles on algus ja lõpp ühes – see on Igavikuline Aeg ja Aeg ehk Hing ise on ajatu.

Inimene ei taha lahti lasta uskumusest - ära olnud hetke saab uuesti korrata – ta püüab taas ja taas, sest ta näeb, et elu ja tema elu sees olev kordub omal moel üha uuesti. Korduvad nimed ja sarnased jooned, kuid mitte kunagi täpselt sama, sest eilne on nimi, mida kannab ära olnud aeg – see aeg, mida enam olla ei saa. Kordus on eilse alal hoidmine ja püüd seda samal kujul taastada ning selleks, et see õnnestuks teostab inimene enda poolt välja mõeldud reeglite järgi ja enda poolt seatud piiride sees kontrolli. Kõige selle taga on inimese Hirm, et kui ta ei korda ega kontrolli, siis ta ei tea, kes ta on, sest ilma kordusteta ei ole teda veel olemas olnud. Inimene ei näe ise ennast, sest avarus on ääretu ja valikuid selle sees, kuidas olla, on lõpmatult. Milline valib inimene olla, kui ta ei leia vastust küsimusele – Kuidas olla kordumatuna ise endale nähtav ...

Marianne

11.04.2020.a

Mina enam ei tee! - vale tähelepanu ees ja käes olles

Täna tundsin taas, kuidas ma ei oska üldse oma last kasvatada, sest mitte miski ei näi õnnestuvat – juhendit sündides temaga kaasa ju ei antud – me jõume alustades ikka korduseni. Mina solvun, sest näen, kuidas tema ei taha minuga koos olla st teha seda, mida temal tuleb teha ja hoida selle juures mind ilusa ja heana – anda mulle võimalus tunda ennast õnnestununa, kui tänase päeva saab lõpuks tehtuks lugeda. Mina olen Mina ja tema ise on Mina – me oleme erinevad, kuid me tahame sedasama – lõpetada see, mida me ei taha teha.

Tema ei taha kohe üldse oma õppetükke teha, kuid teema kasvades tunnen mina, et tema ei taha mind enese kaaslaseks. Mina panen võrduse enese oskuste ja suutlikuse ning tema õppimise innu ja soorituste kvaliteedi vahele. Tunnen, et minul ega minus pole jõudu, et seista paigal ja kogeda tema erinevaid väljendusi. Mina ei seisa kindlalt maas, vaid lähen lendu ja liigun tunnetetuulte käes, mis kasvavad tormiks, kui mina ei oska, sest ma lihtsalt ei oska, ja siis tahan ma selle Maailma ära lõhkuda, et sellest välja pääseda, sest see jama liigub kaasa kõikjale – kui mina ei õnnestu õpetajana, siis järelikult ei õnnestu ka emana ning kuna lapsega koos olles olen ema, siis tahan sellest sidemest ära ja välja. Tahan tõmmata piiri meie vahele, sest ei oska olla erinev, kui olen kaks erinevat rolli ühe inimese lahenduses.

Ma ei taha oma aega ära anda sellele, mis ei toida ega täida mind. Sama on temaga - õppimine muudab teda ja ta ei taha sellise endana olla. Me mõlemad sõdime selle vastu, mis käib meie rollidega kaasas - olla laps, kellel on koolikohustus ja ema, kellel on lapse kasvatamise kohustus, sest meil on – minul on laps ja lapsel on kool – õhina ja hurraaga alustatud teekond lõhub ja lahutab meid.

Minus on teadmine, et ma täidan oma osa st minul tuleb leida rollilahendus, mis on meie mõlema kasvamise jaoks vajalik – ma tean seda, kuid mina teen seda iseendana. Kui loom või lind, olen püünistes kinni hoituna ja vabaks püüeldes lõhun ise ennast. Vaatan läbi viha katkisena välja, kuid ma ei näe, et mina olen iseenda poolt loodud lõksus. Lõks on muster – kordustena kohas, kus on võimalus vahetada ja valida, et muuta senist tulemust. Kuid mulle tundub, et astudes uues päevas kindla plaaniga olla muutunud, peegeldub mulle vastu vana ja proovides mööda või eemale põigelda, astun taaskord lõksu ning tunnen isiklikult, et minul on iseendana nii paha olla.

Isiklikult võttes ma ei näe enam teed, vaid vajan kohest väljapääsu, sest minule tehakse liiga – minult võetakse minu aeg ära. Mina tunnen, et olen enda seest väljas, et sundida suuta teda ise ennast liigutama ja ise enese eest mõtlema ning see viib jõu ja ma värvun tumedaks. Ma ootan, et ta annaks tagasi minu aja, hoiaks ja väärtustaks seda. Selle eest, et ta ei tee seda, tahan ma teda karistada ja võtta temalt ära tema aeg iseendale.

See on kurvalt naljakas, et kui tema on õppimise seljataha jätnud, siis on terve Maailm talle taas ilus paik, kuid mina ei pääse vabaks, sest mina ei lase ise lahti. Minus on teadmine, et homme algab kõik uuesti – see sama vana jama kestab edasi. Ma ei leia seda, mis on minu rõõm ja preemia tänases ajas ega seda, mis toidab ja täidab mind – ma ei leia neid üles. Kui olen suutnud oodata ja juhatada, erinevatele nuppudele vajutades ja manipuleerides, ülekõrgudes ja vihastudes, paludes ja ükskõikselt ennast tundetuks lülitades, jõudnud kohta ja aega, kus ta saab oma raamatud sulgeda – tunnen ennast väsinuna ja mustana, sest jõud on kadunud, ei ole rõõmu ega positiivsust.

Tahan koos ja kõrvu käia, kuid mitte kanda ja olla seinaks, kelle vastu ja pihta pursatakse – tema lubab endale kõike, sest ta ei karda mind kaotada – tema kardab, et see tema tänane päev kestab igavesti. Tema ei taha anda mulle teadmist, et olen õnnestunud, sest siis tähendaks see minu tunnustamist ja tema enese käitumise valeks tunnistamist. Kui mina tahan, et ta kasvaks, siis tema ei taha seda teha. Kasvatamine on minu, kui vanema „töö”, kuid tema ei pea minu tahtmise järgi tegema - tema ei vaata seda, et tema ise kasvatab iseennast. Tema teab ja näeb, et mina ei lase temal tagasi ega kõrvale astuda ning need minu poolt seatud piirid võtavad temalt vabaduse ja neid ta lõhub, et mitte astuda ise edasi.

Kuid piirid olen mina ise nähtaval olles ning minu pihta viskub ta vaimse ja füüsilise jõuga – mina võtan isiklikult oma Minana ja kõik keerleb uuesti ringis. Me oleme kaks inimest, kes on rollidega seotud ja me täidame omi osi ning teeme seda iseendina, kuid vahel käib see nii, et tunneme sundust olla selles suhtes ja siis otsime erinevaid lahendusi, et leida üles lõpetav lahendus teadmisega, et me ei pea tegema seda, mida me täna teeme – me ei taha kasvada koos.

Meil mõlemal on õige tähelepanu vajadus – mina ei saa seda sellele, mida mina teen ja tema ei taha valet tähelepanu sellele, mida tema teeb. Tema ei anna mulle vajaminevat, sest tema ei saa – tema ei tunne ennast õppides ilusana ja ta teab, et õppimise eest saadav tähelepanu ei toida ega täida teda, vaid jätab alasti iseendana. Seega ta käitub „inetult”, sest siis ta saab selle tähelepanu, millega ta toime tuleb – seda saab hävitada iseendast tundeid välja valades – see on kanal, kuhu ja kuidas ta oskab laheneda.

Mina ei taha õpetada, sest siis ei ole alasti mina ilus ja hea – tema ei taha õppida, sest siis ei ole tema enda jaoks ilus ja hea. Me mõlemad vajame õiget tähelepanu, mille paistel olla ilusad ja head, seda saame siis kui teeme seda, milles õnnestume st olemegi kindlalt juba ilusad ja head. Kuid meie rollid määravad ette, et ühes tuleb läbida etappe, milles me veel ei ole oskajad ja kõigega õnnestujad ning seal me kogemegi igasugu huvitavat tähelepanu, mille käes ja ees pole üldse tore kohal ja olemas olla. Vingerdame ja sõdime vale valguse valgel ning tahame tagasi vana tee varju – keerata sunnitud teelt kõrvale, et astuda eemale ja lahku.

Mina tahan kuulda lauset - „Mina enam nii ei tee!” - et seda uskudes lubada endal hingata välja ja lasta enesekaitsest lahti – siis ma enam ei pea, sest tema ju enam ei tee. Rollid jäävad küll alles, kuid see vaatus saaks läbi – see aeg jääb kord seljataha, et saaksime teed jätkata ilma, et võtaksime teiselt vabaduse, kui iseennast kasvatades kasvame teineteisega ühes olles.

Kuidas, siis astuda uues päevas järgmine samm, kui on hirm, sest on teadmine – me oleme seotud, mina olen täna see, kes ma olen ja täpselt sedasama on ka tema ja kooskasvades reageerimegi enese moel, vahel ise ennastki üllatades. Ainult astudes saame teada, kas ja kuidas teine täna on või ei ole, kas teine täna teeb või enam ei tee. Kas täna pääseme vanast edasi, sest teine kasvas edasi – kuid kumb meist peab esimesena kasvama, et teisel ei oleks enam mängukaaslast ...

Marianne

09.04.2020.a

Kodumaine – ehe ja hea

Tuli tänane päev

ja kõik kaardid lõi segi,

kui korra keeras pea peale -

jäi järele hirm ja vaikus,

sassis segaduse keskele

haigutav inimtühi lagedus.

See, mis pole enese jaoks kingitus,

tundub olevat enda pihta ülekohus,

sest saamata kõike ise valida

tuleb tänase Maailma sees

ikkagi oma elu edasi elada.

Olevas päevas on raamid ja on piirid,

lisaks suuremad ja väiksemad

huvitavalt mängitud mängud,

mis silmale nähtamatud püsivad -

kuidas, siis toime tulla

ja oma argises päevas edasi kesta ...

Kui välja kaart mängitakse,

kõlab - Ei saa! - üle maa.

Ei saa, ei saa mitte kuidagi see,

kes ise ei taha muutuda,

oma elu teiseks ära muuta.

On keegi, kes tahab,

et teised teeksid seda,

mida temale on vaja

ja hoopis neil endil

tuleb muuta ja muutuda

ning vajadusel omast loobuda.

Teised muutused looge

ja Maailm korda tehke,

sest neile on seda ju vaja,

muidu tema neile oma ei anna,

tema tahab enda osa tervena,

sest see tundub õiglane

ja tema jaoks vanamoodi hea.

On ikka veel lootus,

et nüüd kohe

muutub Maailm tagasi

ja on lülitist vajutades endine -

kui piisavalt suuta hirmu külvata.

Andke tagasi kindlus

ja püsiva pinna teadmine,

et temal endal veel täna

ei ole vaja muutuda,

ega Ise oma Maailma muuta.

Andke talle tagasi

lennukitega lendavad tirtsud,

kes põldudel rassiks hooga,

metsast veaks välja korviga

ja tasuna lepiks vaid väheste nullidega.

Tirtsudele pole tingimusi vaja,

põllule puu- ega weeceed,

nemad tulevad ja teevad

ja vaikides tänulikud on -

tema saab olla isand,

tema saab olla Soome bränd,

kes toodab ja annab kodumaist -

nii uhke ja üllas

on tema töö

ja nii kummis tema rind.

Kuid huvitaval kombel,

ei lähe ta põllule,

et anda ja luua teistele,

vaid saaki saades

võtta enese oma endale.

Kui tema tulemus,

rahas mõõdetav suurus,

on niru ja ohus,

siis tema on solvunud -

ta oma koduste kaaslaste

peale on pahane -

miks tema ise peaks

kusagil muutuse looma

ja oma tootmise

inimväärseks muutma,

et kallid kaimud

tema põldudel töötades,

saaksid tunda end inimestena.

Tema ennast somes välja valab,

hirmu külvates ähvardab -

kodumaist te enam ei saa -

toit homme Hiinast tuleb,

sest tema peatab oma Maailma,

kui tirtsud jäävad siia tulemata -

tema teisi soomlasi ei taha,

sest nood liiga palju nõuavad

ja raskest tööst keelduvad -

tema enese osa,

siis liiga napiks jääb.

Kus nüüd on aatelisus,

kuhu peitu kadus isamaalisus -

inimesed pole ju otsa lõppenud

ja on valmis olema

ning tööd tegema,

kuid miks see peab olema nii,

et tema täis saab oma tasku,

kuid teistele jääb järele uhkus,

et näe, just nemad said toota

soomlastele kodumaist.

Marianne

08.04.2020.a

Kevadpeegeldused vetepeeglites

Lume sulades kevadised veed pääsevad valla,

kurgede kume huige südame avab,

kaugete radade kutse kõndima kutsub,

taas lähen ja astun,

veel avastamata kaugusesse

teedega ühes rändan ...

Marianne

07.04.2020.a