Muutu, siis muudad oma elu! Jaa,
arusaadav. Kuid, kuidas muutuda? Milliseks ja kelleks? Kelle moodi,
järgi, eeskujul? Miks peaksid üldse muutuma? Sa tahad, sest midagi
on kusagil Sinu elus justkui valesti, ei tööta hästi või
tulemused ei meeldi Sulle.
Sa loed õpetusi – kui oled
selline või selline, siis pead tegema nii ja naa. Kui soovid muutuda
selliseks või jõuda teistsuguse tulemuseni, siis pead tegema nii
või teisiti. Sa tõesti proovid, ajad näpuga järge. Ühed asjad
keelad, teised kohustad endale. Kordad tegevusi, sõnu, sead mõtteid
ritta. Pead ja ei tohi. Kuid sõna „peab” on kohustus kellegi
teise ees, mitte iseenda nimel. Sa elad lubatu ja keelatu Maailmas,
sest pead muutuma, et muuta oma elu. Ja siis kasvab Sinu sees stress,
sest Sa pead reeglitest kinni pidama, aga nii ei saa Sa vabalt elada.
Siis lähed juhatust otsima, et
palun aidake, sest ei soovi enam sellist elu/ tulemust ja
kaasteelised soovitavad Sulle lahkelt oma lahendusi. Sulle võidakse
isegi öelda, et see või teine Sinu sees/ elus on valesti – muuda
seda! Sina lähed koju, aga ei saa aru, miks valemid Sinu peal ei
tööta või püsivat tulemust ei anna. Sa oled tõeliselt püüdlik.
Kuid vahel väsid ja siis lööd käega, pettud, sest Sa ei näe
tõotatud efekti, muutused on väikesed või liialt aeglased.
Kõik õpetused, olgu nad nii
universaalsed kui tahes, on ikkagi kellegi näoga ja nad ei pruugigi
Sinuga haakuda, Sulle sobida ja see on loomulik, sest kõik inimesed
on omal moel erinevad ja nende teed on samuti erinevad. Trepp, kui Sinu isiklik tee võib tervikuna tunduda küll teistega ühesugune –
ikka samm ja aste – kuid tegelikult ei ole mitte üks aste ega samm
ühesugused – mitte kunagi – Sinu enese vaatepunkt, olek, mõtte,
kogemused, soovid jne muutuvad igas hetkes selles muutuvas Maailmas.
Sina tahad muutuda, sest ei jaksa
enam uuesti korrata, ei taha ühe ja sama tulemuseni jõuda, seista
oma tundes või selle ees ja tunda, olla – Sa tead, et vajad
muutust. Sead endale sihiks tulemuse, mida soovid saavutada ja siis
proovid end läbi õpetuste ja juhatuste just selliseks vormida. Kuid
jõuga surudes lõhud ennast. Sinus ei tööta see, mis ei ole Sinule
vajalik ega õige. Teiste särav tulemus on ahvatlev, kuid nende tee
ei ole Sinu oma, Sinu sisu ja sügavuse raskus on kusagil mujal.
Keegi peale Sinu enda ei võta Sind käekõrvale, et käia koos Sinu
elu läbi selleks, et leida sealt vajalik üles. Teistel ei ole
selleks kunagi piisavalt aega ega huvi, Sinul saavad otsa vahendid,
ka aeg tundub lõppevat.
Kas Sa oled endas selgust
leidnud, kes ja milline Sina tegelikult oled – iseenda mõistmise
järgi – mitte teiste rittaseatud sõnade ja valemite järgi. Sul
tuleb iseendast tõeliselt mõista, sest siis alles koidab – Ahaa,
sain aru! Kas Sa oled mõistnud, miks Sa oled teinud nii nagu tegid
ja mitte teisiti? Iga Sinu tunne, muster Sinu sees on Sinu enese
poolt küpsetatud kook. Kuidas Sa saad muuta tulemust, kui Sina ei
tea, millest ja millistest kogustest Sina oma koogi tegid. Sa võid
öelda, et see on maitsev või mitte, kuid uue tulemuseni jõuad kui
timmid ise oma retsepti, et saavutada just see tulemus, mis Sulle
enesele meeldib ja kõige paremini maitseb. Lase julgelt lahti, vali vajadusel uus tee, kuid ära keera kõrvale, kui Sa saad aru, et valik töötab Sinus, kuid see on nii isiklik ja ulatub sügavale ning Sina ei jaksa veel valu sisse astuda, kardad uppuda. Peatu ja luba endal olla, las lugu settib ja küll näed, et leiad endas jõudu edasi astuda. Tugi antakse ja lahendus leidub alati just õigel hetkel, siis vaatad oma valust läbi ja mõistad, et see oli kord, aga enam ei ole.
Kui vaatad oma mustrit kui pilti,
siis näed, mida, kuidas ja miks Sa tegid, miks vajasid oma tunnet.
Mõistes ennast saab muutumisest Sinu sisemine soov, sest näed
eneses ja Maailmas võimalusi, kuidas teisiti teha. Kunagi ei ole
hilja, et alustada. Sa
ei muuda iseennast ja oma elu teisi jälgides, proovides olla nemad.
Nii oleksid
pelgalt peegeldunud koopia, kellel puudub tähendus ja mõte. Nähtu
muutub läbi kogemuse Sinu
osaks, kui teadlikult mõistad,
mida ja kuidas Sa
teed,
mida see Sinule
enesele
tähendab. Kui avastad,
kuidas kogemus Sinu sees töötab, kui see on see, mida Sina ka
tegelikult tahad ja Sinule sobib, siis on see Sinu võimalus, sest
iga Sinu enda
ja Maailma liigutus, mis
Sinus
kajades vastab, kasvab helisedes Sinu
enese seest välja ja muutunud Sina oledki juba Maailma muutnud.
Kord
oli lapsel sünnipäev ja ta sai emalt kingiks Maailma kõige ilusama
ratta. Laps oli õnnelik ja uhke, sest ratas oli ainult tema oma. Ta
tahtis nii kangesti proovida, kuidas sõit uuel rattal välja tuleb
ja ta käis seni kaua emale peale, kuni tal lubatigi õue minna. Nad
viisid ratta ühiselt välja, laps istus sadulasse ning lükkas
jalaga hoogu ja läkski teele. Mõnus oli sõita, see oli vabadus,
kui sai kiiresti kulgeda soovitud suunas. Laps tegi majadele tiiru
peale, sõitis kõrvaltänavas ja nautis teel olekut, kuid korraga
kostus tagant kummalist kolinat. Jättes ratta seisma tuli laps maha
ja vaatas, mis juhtunud oli. Ei vähemat ega rohkemat, kui pakiraam
ja tagumine porilaud olid lahti. Sõidu ajal oli ratta küljest
kadunud üks oluline mutter ja üks oluline polt. Ratas ei olnud enam
täiuslik, sest porilaud käis vastu ratast ja pakiraam oli viltu.
Laps sõitis tagasi ja ootas, et ema lahendaks olukorra, teeks ratta
korda. Kuid ema ei leidnud muud abi, kui võttis ka teise poldi ja
mutri ära, sest needki olid lahti ning nii jäi uus ratas juba
esimesel päeval justkui poolikuks ja seda osa mäletab laps siiani.
Laps
mõõtis Maailma selle järgi, mida see temale tähendas – kaotust,
sest lahendus jättis ta terviklikkust rattast ilma. Ta ei mõelnud
selle peale, mida ratta ost emale tähendas. Laps ei osanud vaadata
loo teist külge, seda, mida ema endast andis aga lapselt vastu sai.
Laps nägi emas vahendit, kes pidi pakkuma talle hüvesid ja
lahendama kõik teel ettetulevad raskused. Ema kogus raha, et teha
lapsele rõõmu, andis talle võimaluse liikuda kaugemale ja
kiiremini – kinkides vabaduse. Ema käis poes ja tõi ratta koju. Emal endal
ei olnud kunagi oma ratast ja ehk ta ei tulnud tõesti selle peale,
et enne esimest korda sõitma minekut tuleb üle vaadata ning veel
kord kinni keerata kõik mutrid ja poldid. Võib olla ta ka teadis,
kuid laps oli kannatamatu ja tormas minema. Ema oli Naine, kelle
kõrval ei olnud Meest, kellele toetuda ja ta pidi kõik elus
ettetuleva lahendama täpselt nii nagu ta ise oskas ja suutis. Ema
soovis oma lapsele parimat, kuid laps mäletas ikka veel seda, mida
ema tegemata jättis.
Laps
ei peatunud varem, et sügavalt järgi mõelda selle üle, kui raske
oli tegelikult tema emal. Mida see roll Naiselt nõudis, mida tal endast tuli anda ja mis tal sellepärast iseendal saamata jäi. Ema
pidi žongleerima võimaluste ja vahenditega, mis tal olemas olid, et
oma peret elatada. Kuid laps ei hinnanud seda, mis tal olemas oli,
sest tema kaalus pidevalt kogust, millest pidi ilma jääma ja ta
teadis, millest ilma jäi – see oli see, mis teistel lastel olemas
oli, aga temal mitte.
Ja
siis, kui kaks elu poolt muserdatud hinge taas vastamisi seisid ning
ema oma valu ja väsimust välja valas, oskas laps ainult küsida:
„Milleks Sul mind üldse vaja oli? Andnud siis ära lastekodusse
või jätnud sünnitamata!” Last ei olnud ära antud, küll oli
teda aeg-ajalt ära saadetud siia ja sinna, kuid kodu ja ema olid
alati olemas, küll kaugel ja vahel kättesaamatud, kuid siiski
olemas. Laps usub, et ka ema ei soovinud nii elada ja kindlasti oli
tõelisus üsna kaugel ema unitustustes kangastunud piltidest perest
ja kodust. Suutmatus oma olukorda muuta tegi haiget mõlemale ja nii
andsid nad parima, mis selles olukorras teha said. Kõik oligi
täpselt nii nagu oli ja sellepärast see lugu oligi selline ja mitte
teisiti ning tuleb tunnistada, et täna oleks lapsel lugusid palju vähem, kui tal
poleks olemas sellist kogemuste pagasit, mida just selline elu talle
andis.
Ma tänan Elu ja Ema!
Marianne
12.08.2018.a
PS
... eile õhtul õues olles kuulsin, kuidas metstuvi huikas, astusin
puu alla ja vaatasin üles, ema oli oma poja juurde tulnud ja nad
istusid kõrvuti oksal ning vaatasid mind ...
Loole
pilti valides vaatasin ma oma ema fotodel täiesti uuel moel –
Naisena, keda ma polnud kunagi enne tõeliselt näinud.
Vaikuse laps on vaikselt sündinud
laps. Laps, kes oli, kuid ei jäänud siia Maailma. Ometi on ka see
laps, keda tema ema ei tahtnud sünnitada, omal moel vaikuse laps.
Laps, kes
sai märgitud hetkel, kui ema oma mõtete või tegudega avaldas oma
tahet ja võideldes Eluga, keeldus vastuvõtmast Elu Imet, kes talle
oli antud. Sel hetkel, kui ema ütles EI elule enda sees, vaikis laps
ja tema süda ei laulnud enam, sest laps tundis, et tema ema
ei soovi teda - üks hetk, mis kestab edasi terve igaviku, on
jälg lapse hinges. Ema annab lapsele koha enda südames, kui võtab
ta iseendas armastusega vastu ja kingib lapse armastusega
Maailmale. Armastuseta süda räbaldub.
Naine oli solvunud ja vihane Elu
peale, sest tundis ennast karistatuna – laps oli pommideks tema
jalgade küljes. Naine tundis, et peab andma endast ja oma elust osa
ära, jagama seda lapsega, kes on teinud talle valu, sest on tulnud
läbi tema vere. Naine ei tahtnud last, kuid ta teadis, et tal ei olnud valikut – tema pidi leppima/ kannatama/ taluma, sest ta oli sündinud
siia Maailma Naisena. Naine ei uskunud armastusse,
sest tundis end Elu poolt petetuna – tema silmis oli see, mida tema
endast andma pidi kordades suurem, kui selle lapse väärtus, kelle
ta vastu sai.
Laps sulges oma kõrvad, sest ei
tahtnud oma ema mõtteid kuulata. Laps sulges oma silmad, sest ei
tahtnud oma ema tegusid näha. Laps sulges oma südame, sest Elu oli
nii valus. Laps ei hinganud enam sügavalt sisse, sest iga Elu
hingetõmme tegi kraapivalt haiget. Kaelused ahistavad ja keed
poovad, õhku ei jätku. Laps ei hinga oma elus sügavalt sisse, sest
ta ei usalda Elu end hoidma. Elu Imede tundmine ja nägemine panevad
teda eneses kokkutõmbuma ja
ta ei saa hingata, tema sees oleks kui takistus ees. Hirm
tunde ees,
ei lase lapsel sügavalt väljahingata, sest muidu võib
sissehingatud
tunne pinnale tõusta ja tema
uuesti valu tunda.
Laps ei usu Armastusse,
tema süda vaikib ja räbaldub. Laps sulges ukse ema ees.
Kui laps ei usalda oma Elu Andjat
– Ema ja suleb tema ees ukse, siis jääb ta üksildasena Maailma
ja tunneb ennast väljajäetuna. Tema alaliseks kaaslaseks saab teda
endas hoidev Kurbus, tunne, mida ta vajab oma üksilduses. Laps on
kogu elu võidelnud Maailmaga armastuse,
iseenda ja kuulumise
nimel, kuid mitte keegi peale lapse ei saa avada ust, mille tema ise
sulges.
Laps tahab olla oma elus
peaauhind, olla väärtus, keda hinnatakse. Laps mäletab, et ema ei
võidelnud tema nimel vaid enese elus olemise eest. Laps ei olnud
kullast kallim
vaid koorem. Laps ei tea, kuidas panna oma Ema uskuma, et ta on
Armastus, mis suurendab mitte ei vähenda. Haiget saanud laps soovib
anda iseennast ja oma armastuse sellele, kes tema nimel pingutab,
kuna oma Ema teda ei tahtnud, siis see, kes lapse armastuse välja
teenib, saab ta endale. Laps tahab nii väga, kellegi juurde ja
kuhugi kuuluda, sest see on side, mis teda Elus hoiab. Laps on
püüdnud Armastust ja oma Elu välja teenida. Ta usub, et kui ta
teenib ära oma ema
Armastuse, siis on tal õigus Elule. Lapses ei
mäleta teadmist,
et ta sai Armastuse kingiks sel hetkel, kui alustas kasvamist Ema
sees ja seda ei saa mitte keegi temalt ära võtta.
Elu osutus tugevamaks kui Naise
tahe. Ema ei julge oma lapsele silma vaadata, sest usub, et laps näeb
sügaval tema sees tõtt ja mõistab tema üle kohut, kuid seda teeb
ta oma hinges ise. Laps on oma ema ja Elu peegel. See, mis paistab
emale lapse silmadest, sõnadest ja tegudest on tema enese sees. Ema
ei oska armastada
iseennast, ei näe ega tunnista oma väärtust Naisena ja Emana –
tema tunneb end ohvrina suures Elu mängus. Naine austab end Emana,
kui tunnistab iseennast Elu Ime loojana ja endast sündinud last Elu
Imena. Laps saab oma ema
tervendada, kuid ema ei
vabane enne, kui laps on mõistnud ja armastusega oma ema vastu
võtnud.
Laps võib emale silma vaadata,
kuid näeb seal igavikulist hetke – mälestust olnust, kohta, kus
tema ema teda ei tahtnud. Laps näeb ennast läbi nende tunnete, mida
tema ema sellel murdumise hetkel tundis. Ta ei tea, miks ema just
neid tundeid vajas, midagi oli ema elus puudu või üle ja nii need
tunded kasvasid – tulid tema emale toeks, et ta jaksaks edasi
kõndida. Ema ei teadnud ega mõelnud sel
hetkel, mida tema tunded
lapsele tähendavad ja endaga kaasa toovad. Ema tajus, et laps jättis
end välja, sulgedes ukse tema ees ja ta ei pääse enam oma lapsele
ligi. Ema ei saa kustutada pilti lapse mälust ega muuta tema
uskumust. Laps, aga ei saa aru, miks
tema ema oma silmade vaadet ei muuda. Laps ei mõista, et tegelikult
näeb ta ema silmades iseenda seest peegeldunud ja tema enese poolt
alles hoitud tunnete pilti, millel ei reaalse eluga enam midagi
ühist.
Laps soovib hingata, kuid õhule
ei jää ruumi, tema sees
ontunnetest
tulvil blokk, mis ei luba
õhul sügavamale ulatuda. Selleks, et sügavalt sissehingata tuleb
lapsel kõigepealt väljahingata need tunded, mida
ta enese sees nii kaua
kinni on hoidnud. Laps
ootab, et ema jagaks oma armastust esimesena, alles siis sirutub ta
tema kui päikese poole. Seni
kuni laps oma valust lahti ei lase, näeb ta ema valutekitajana.
Ema vajab, et laps näeb ja
võtab ta vastu Inimesena,
just sellisena, kes ta päriselt on - Naisena, kes andis
ja tegi oma elus parima,
mida
ta oskas ja suutis. Laps,
mõistes ema, ulatab esimesena emale käe ja annab talle oma
Armastuse, sest nüüd laps tunneb, et kuulub oma Ema juurde. Kätt
ulatades tunnistab laps, et on ema endas vastu võtnud ja andnud
talle koha enda sees, Armastusega.
Laps
on oma Elu
vastu võttes tunnistanud ema
oma Elu Andjana ja
andnud talle endas
koha. Usaldades Armastust
laps naerab,
avardubja hingabsügavalt sisse –
tema süda laulab taas.Lapse
sees on teadmine: „Ma
olen, sest Mina olen
olemas. Ma ei hoia kinni
uskumusest, et saan olla alles siis, kui keegi teine mind tahab. Mina
Olen Elu Ime, sest olen Maailmale kingituseks sündinud.”
Kui
olen kurb, siis minul on endast kahju. Kui tekk laotub haletsus mu
peale, hoides kaitsvalt mind oma embuses ja Maailma eest tunde sees
varjul. Kui ma olen tundes, siis aeg seisab minu sees, tunne süveneb
ja pisarad voolavad, sest on kurbus ja mul on endast nii kahju. Seisvas ajas
energia seisatub ja mul on jätkuvalt endast kahju. See on minu sisse
salvestunud kujutluspildist sündinud tunne, üha uuesti ennast
kordav lugu. Selles pildis on seisev tundehetk, vajutades pildile kui
nuppu tunnen taas kurbust. Miks ma vajan kurbust?
Kurbus
on minu viis ennast hoida, hällitada ja lohutada. Energia aeglustub,
ma tõmbun kokku, kui kurbuse käed mind hellalt embavad ja ta
sosistab mulle kõrva: „Nuta! Mina olen Sinuga ega jäta Sind
üksi!” Kurbus on minu kaaslane üksildastel hetkedel, kui tunnen
end üksijäetuna, seistes Maailmas teistest eraldi. Miks tunnen end
üksijäetuna?
Tunnen ennast üksijäetuna, kui ei tea kuhu kuulun, kus on minu koht, kuid ma vajan juuri ja sidet. Minu
sees on kahtlus ja korraks ma ei usalda Maailma. Selles kurbuse
hetkes ma ei usu, et olen Maailma jaoks olemas, et ta üldse teab, et
mina olen olemas. Oma kurbuses vaatan ma enda sisse ega pööra pilku
välja, kus on teadmine, et mina olen Maailma jaoks olemas ja ta
teab, et mina olen olemas. Minul ei ole kohustust olla kõik, sest
Maailm ulatab käe ja aitab. Ma olin kurb ja nüüd ma tean, miks ma
vajasin seda tunnet.
Pöördudes
näoga tunde poole ja andes talle nime, kasutan lauset: „Ma olin
..” st ma enam ei ole. Tundes olnud hetk on nüüd pildina minu ees
ja ma küsin endalt „Miks ma vajasin seda tunnet?” Ma ei uju enam
tundelaines vaid seisan kaldal ja vaatan tundes olnud iseennast ja
otsin vastust küsimusele: „Mida ma vajasin, et tunne sündis?”
ja „Kuidas aitas see tunne mul oma elus edasi kõndida?” Iga tunne sünnib selleks, et mind aidata, toetada just sellel hetkel, et leida vastus küsimusele "Mis on minu elus puudu või üle, et ma vajasin just siin ja praegu seda tunnet?"
Elu
on seiklus, kus iga hetk on uus ja kordumatu. Minu lood sünnivad
kogetud kogemustest. Ma saan lendu lasta vaid selle, mille olen läbi
elanud. See, mida tundnud ei ole paberil looks ei kasva. Nii astuvad
minu ellu inimesed, sünnivad vastuolud, toimuvad sündmused ja
kasvavad tunded, et saaksin vajaliku kogemuse. Läbi lugude vaatan
tagasi ja näen, mida ja kuidas pidin läbi elama, kuhu pidin astuma
ja välja jõudma, et uus lugu end avaks. Kogetu mõistmine,
kogemusest kirjutamine ja loo lendu laskmine - see on minu tee
kogemuslugudevestjana.
Aitäh
Sulle, kes Sa loed ja saadad mind oma tunnetega mõtetes! Aitäh
Sulle, Maailm, et hoolimata sellest, kui Sa ka minust kiiremini pöörad,
hoiad Sa mind ikka endaga koos ja ma tean, et Sa ulatad oma käe!
Taas
läheneb neljapäev, see on see päev, millest on saanud Eestisse
tagasimineku ajaline hetk. Aeg, mis ma Soomes olla olen saanud on
järjekordselt otsa saamas. Tean, et olen saanud aega lisaks ja veel
pealekaubagi, kuid ikka veel ei saa ma päriselt siia jääda, sest
Eestis on otsad endiselt lahtised ja konkreetne lõpppunkt teadmata
kauguses. Ausalt, seda on raske kanda, see lõhub ja vahel voolavad
pisarad kurbusena välja. Ma ei taha ikka ja uuesti ära sõita, kuid
erinevad lahendused, mis on aidanud mul Eestist ära olla, tunduvad
otsa saavat ja kuna kõik teised on seotud oma kohustustega siin ning
mina olen vaba liikuma, siis olen nüüd mina see, kes üksi Eestisse
jääb. Ma armastan oma vana kodu, ta on olnud mulle pesa ja
turvaline sadam. Suureks kasvanud puud, maa, maja ja õu – see kõik
on olnud minu tugevuseks ja allikaks läbi aastate – ta on olnud.
Ma
elan Soomes, sest soovin siin elada. Mulle meeldib see Maa, ma tunnen
ennast hästi siinsete puude all, kaljude peal ja mere sees. Minu
jaoks on põnevaks väljakutseks lugeda soomekeelseid raamatuid ja
ajalehti, suhelda inimestega, kes naeratades küsivad küsimusi ja ma
tunnetan, et nad ootavad huviga vastuseid, neist kiirgab siirast
toetust, kui proovivad minu konarlikku kõnet mõista. Elu siin on
põnev ja uus, ma õpin ja kogen iga päev, midagi erinevat eelnenust
ja ma ei tea kunagi, mis ootab mind ees järgmise nurga taga. Kui
metsast leidsin tee välja, siis siin autoga sõites on minu sisemine
kompass segaduses. Käisime laupäeval taludes avatud kirbukates ja ma
ei osanud korraga enam kaarti lugeda – Maailm oli vahepeal ennast
pööranud, kuid mina seisin ikka veel näoga sinna poole, kust olime
just tagasipöörde teinud, ma ei proovinud enam kaardist aru saada
vaid sõitsin lihtsalt kaasa – küll paika loksun.
Minu
päevad on argised päevad, teen tavalisi tegevusi – sõidan
rattaga poodi, metsa mustikale ja õhtusele ringile, käin merekaldal
kogukonna saunas ja seejärel meres ujumas, postkasti on tellitud
kohalik „Kunnallislehti”. Ostan hulgi kokku soodsaid raamatuid
(üks paksem kui teine) ja loen neid, saan mõttest aru, kuigi kõigi
sõnade tähendust veel ei tea. Käisin kinos "Mamma Mia" vaatamas - tore oli. Võistlesin kohaliku valla päeval,
osalesin loteriis täites küsimustikku, valin ehituspoest värve,
teen end mõistetavaks kaasteelistele. Ma ei ole siin enam külaline
vaid ma elan siin, see kõik on minu elu loomulik osa. Ma ei jaga
enam kaheks - see on meil Eestis, aga see teil Soomes - see, mis on,
on minu reaalsusena just täna siin selles paigas.
Kaks
nädalat tagasi neljapäeval – mineku päeval, istusin kohalikus
kirikus. Suvel on see Teekirikuna avatud kõigile teekäijatele.
Istusin, vaatasin maale, võlve ja aknast välja, olin ja soovisin
oma soovi. Kirikuõpetaja tuli ja küsis, kas mul on küsimusi või
juhatust vaja. Tänasin ja eitasin. Mida ma küsin, et ütle mulle:
„Millal saan tagasi tulla ja jääda?” Ma ju tean, et aeg on
minna, aeg on olla ja aeg on tagasi tulla, kuid see „Millal?” on
küll kusagil kirjas, aga mina ei ole seda koht veel leidnud, et
lugeda. Ma tänasin hetke, asusin tagasiteele ja mulle anti kingitus
– poeg jäi ise Eestisse ja nii sain mina need poolteist nädalat
kodus olla ning käisin Eestis kui külaline.
Kuid
kus ja kas ma olen üldse külaline?
...
ja nüüd on taas ootamas hetk, kus minul tuleb kodust ära minna ja
mul on lihtsalt nii kahju, sest ma ei taha ju minna, kuid ometi lähen
teadmata, millal ma uuesti koju tagasi tulla saan.