Sõnade vaht ja peitusemäng

Inimeste sõnades

on palju vahtu,

tagamõtteid,

alltekste,

ütlemata jäetut

ja peitusemänge.

Vaatan teisele otsa,

näen kuidas

suu räägib ühte,

keha ja tegu teist.

Kus on siin kooskõla,

kui kõlab disharmoonia.

Minus valitseb segadus,

kuidas mõista,

mida ja keda uskuda.

Ma ju näen,

kui kuulan.

Ma tean

ja ära tunnen,

et see, mida öeldi

pole see, mida mõeldi.

Vahel ma ei usu sõnu,

on vaid peitusemäng.

Tahaks kokku koguda,

tõestuseks alles hoida:

„Vaata, siin on vastuolu!”

Mida see muudaks,

kas nii õigem oleks?

Las inimene elab kahes,

oma enda tões ja vales.

Sõnad voolavad jõena,

elu kõlab kui luuletus,

on ilus muinasjutt.

Sõnad on kui rüü,

mida vahetada

tujule ja tuulele

vastavalt riietuda.

Must ja Valge,

Tõde ja Vale,

milles on üldse vahe,

kui kõik kaob igavikku.

Ükski lausutud sõna

alles ju ei jää.

Kui üle huulte

on poetunud,

on ta juba läinud.

Inimene pole seotud

ega kinni köidetud,

uued sõnad vormuvad

luulena Maailma lendavad.

Miks üheselt olla,

ausalt öelda,

ennast peitmata,

sõnu välja ei öelda.

Sõnadega tõstad laine,

peitu poed varju -

inimene ei julge olla

alasti iseendana.

Marianne

Soomemaal

16.08.2018.a

Enese moel helisedes muutud ja muudad Maailma

Muutu, siis muudad oma elu! Jaa, arusaadav. Kuid, kuidas muutuda? Milliseks ja kelleks? Kelle moodi, järgi, eeskujul? Miks peaksid üldse muutuma? Sa tahad, sest midagi on kusagil Sinu elus justkui valesti, ei tööta hästi või tulemused ei meeldi Sulle.

Sa loed õpetusi – kui oled selline või selline, siis pead tegema nii ja naa. Kui soovid muutuda selliseks või jõuda teistsuguse tulemuseni, siis pead tegema nii või teisiti. Sa tõesti proovid, ajad näpuga järge. Ühed asjad keelad, teised kohustad endale. Kordad tegevusi, sõnu, sead mõtteid ritta. Pead ja ei tohi. Kuid sõna „peab” on kohustus kellegi teise ees, mitte iseenda nimel. Sa elad lubatu ja keelatu Maailmas, sest pead muutuma, et muuta oma elu. Ja siis kasvab Sinu sees stress, sest Sa pead reeglitest kinni pidama, aga nii ei saa Sa vabalt elada.

Siis lähed juhatust otsima, et palun aidake, sest ei soovi enam sellist elu/ tulemust ja kaasteelised soovitavad Sulle lahkelt oma lahendusi. Sulle võidakse isegi öelda, et see või teine Sinu sees/ elus on valesti – muuda seda! Sina lähed koju, aga ei saa aru, miks valemid Sinu peal ei tööta või püsivat tulemust ei anna. Sa oled tõeliselt püüdlik. Kuid vahel väsid ja siis lööd käega, pettud, sest Sa ei näe tõotatud efekti, muutused on väikesed või liialt aeglased.

Kõik õpetused, olgu nad nii universaalsed kui tahes, on ikkagi kellegi näoga ja nad ei pruugigi Sinuga haakuda, Sulle sobida ja see on loomulik, sest kõik inimesed on omal moel erinevad ja nende teed on samuti erinevad. Trepp, kui Sinu isiklik tee võib tervikuna tunduda küll teistega ühesugune – ikka samm ja aste – kuid tegelikult ei ole mitte üks aste ega samm ühesugused – mitte kunagi – Sinu enese vaatepunkt, olek, mõtte, kogemused, soovid jne muutuvad igas hetkes selles muutuvas Maailmas.

Sina tahad muutuda, sest ei jaksa enam uuesti korrata, ei taha ühe ja sama tulemuseni jõuda, seista oma tundes või selle ees ja tunda, olla – Sa tead, et vajad muutust. Sead endale sihiks tulemuse, mida soovid saavutada ja siis proovid end läbi õpetuste ja juhatuste just selliseks vormida. Kuid jõuga surudes lõhud ennast. Sinus ei tööta see, mis ei ole Sinule vajalik ega õige. Teiste särav tulemus on ahvatlev, kuid nende tee ei ole Sinu oma, Sinu sisu ja sügavuse raskus on kusagil mujal. Keegi peale Sinu enda ei võta Sind käekõrvale, et käia koos Sinu elu läbi selleks, et leida sealt vajalik üles. Teistel ei ole selleks kunagi piisavalt aega ega huvi, Sinul saavad otsa vahendid, ka aeg tundub lõppevat.

Kas Sa oled endas selgust leidnud, kes ja milline Sina tegelikult oled – iseenda mõistmise järgi – mitte teiste rittaseatud sõnade ja valemite järgi. Sul tuleb iseendast tõeliselt mõista, sest siis alles koidab – Ahaa, sain aru! Kas Sa oled mõistnud, miks Sa oled teinud nii nagu tegid ja mitte teisiti? Iga Sinu tunne, muster Sinu sees on Sinu enese poolt küpsetatud kook. Kuidas Sa saad muuta tulemust, kui Sina ei tea, millest ja millistest kogustest Sina oma koogi tegid. Sa võid öelda, et see on maitsev või mitte, kuid uue tulemuseni jõuad kui timmid ise oma retsepti, et saavutada just see tulemus, mis Sulle enesele meeldib ja kõige paremini maitseb.

Lase julgelt lahti, vali vajadusel uus tee, kuid ära keera kõrvale, kui Sa saad aru, et valik töötab Sinus, kuid see on nii isiklik ja ulatub sügavale ning Sina ei jaksa veel valu sisse astuda, kardad uppuda. Peatu ja luba endal olla, las lugu settib ja küll näed, et leiad endas jõudu edasi astuda. Tugi antakse ja lahendus leidub alati just õigel hetkel, siis vaatad oma valust läbi ja mõistad, et see oli kord, aga enam ei ole.

Kui vaatad oma mustrit kui pilti, siis näed, mida, kuidas ja miks Sa tegid, miks vajasid oma tunnet. Mõistes ennast saab muutumisest Sinu sisemine soov, sest näed eneses ja Maailmas võimalusi, kuidas teisiti teha. Kunagi ei ole hilja, et alustada. Sa ei muuda iseennast ja oma elu teisi jälgides, proovides olla nemad. Nii oleksid pelgalt peegeldunud koopia, kellel puudub tähendus ja mõte. Nähtu muutub läbi kogemuse Sinu osaks, kui teadlikult mõistad, mida ja kuidas Sa teed, mida see Sinule enesele tähendab. Kui avastad, kuidas kogemus Sinu sees töötab, kui see on see, mida Sina ka tegelikult tahad ja Sinule sobib, siis on see Sinu võimalus, sest iga Sinu enda ja Maailma liigutus, mis Sinus kajades vastab, kasvab helisedes Sinu enese seest välja ja muutunud Sina oledki juba Maailma muutnud.

Marianne

Soomemaal

15.08.2018.a

... ajal, mil parim polnud piisav...

Kord oli lapsel sünnipäev ja ta sai emalt kingiks Maailma kõige ilusama ratta. Laps oli õnnelik ja uhke, sest ratas oli ainult tema oma. Ta tahtis nii kangesti proovida, kuidas sõit uuel rattal välja tuleb ja ta käis seni kaua emale peale, kuni tal lubatigi õue minna. Nad viisid ratta ühiselt välja, laps istus sadulasse ning lükkas jalaga hoogu ja läkski teele. Mõnus oli sõita, see oli vabadus, kui sai kiiresti kulgeda soovitud suunas. Laps tegi majadele tiiru peale, sõitis kõrvaltänavas ja nautis teel olekut, kuid korraga kostus tagant kummalist kolinat. Jättes ratta seisma tuli laps maha ja vaatas, mis juhtunud oli. Ei vähemat ega rohkemat, kui pakiraam ja tagumine porilaud olid lahti. Sõidu ajal oli ratta küljest kadunud üks oluline mutter ja üks oluline polt. Ratas ei olnud enam täiuslik, sest porilaud käis vastu ratast ja pakiraam oli viltu. Laps sõitis tagasi ja ootas, et ema lahendaks olukorra, teeks ratta korda. Kuid ema ei leidnud muud abi, kui võttis ka teise poldi ja mutri ära, sest needki olid lahti ning nii jäi uus ratas juba esimesel päeval justkui poolikuks ja seda osa mäletab laps siiani.

Laps mõõtis Maailma selle järgi, mida see temale tähendas – kaotust, sest lahendus jättis ta terviklikkust rattast ilma. Ta ei mõelnud selle peale, mida ratta ost emale tähendas. Laps ei osanud vaadata loo teist külge, seda, mida ema endast andis aga lapselt vastu sai. Laps nägi emas vahendit, kes pidi pakkuma talle hüvesid ja lahendama kõik teel ettetulevad raskused. Ema kogus raha, et teha lapsele rõõmu, andis talle võimaluse liikuda kaugemale ja kiiremini – kinkides vabaduse. Ema käis poes ja tõi ratta koju. Emal endal ei olnud kunagi oma ratast ja ehk ta ei tulnud tõesti selle peale, et enne esimest korda sõitma minekut tuleb üle vaadata ning veel kord kinni keerata kõik mutrid ja poldid. Võib olla ta ka teadis, kuid laps oli kannatamatu ja tormas minema. Ema oli Naine, kelle kõrval ei olnud Meest, kellele toetuda ja ta pidi kõik elus ettetuleva lahendama täpselt nii nagu ta ise oskas ja suutis. Ema soovis oma lapsele parimat, kuid laps mäletas ikka veel seda, mida ema tegemata jättis.

Laps ei peatunud varem, et sügavalt järgi mõelda selle üle, kui raske oli tegelikult tema emal. Mida see roll Naiselt nõudis, mida tal endast tuli anda ja mis tal sellepärast iseendal saamata jäi. Ema pidi žongleerima võimaluste ja vahenditega, mis tal olemas olid, et oma peret elatada. Kuid laps ei hinnanud seda, mis tal olemas oli, sest tema kaalus pidevalt kogust, millest pidi ilma jääma ja ta teadis, millest ilma jäi – see oli see, mis teistel lastel olemas oli, aga temal mitte.

Ja siis, kui kaks elu poolt muserdatud hinge taas vastamisi seisid ning ema oma valu ja väsimust välja valas, oskas laps ainult küsida: „Milleks Sul mind üldse vaja oli? Andnud siis ära lastekodusse või jätnud sünnitamata!” Last ei olnud ära antud, küll oli teda aeg-ajalt ära saadetud siia ja sinna, kuid kodu ja ema olid alati olemas, küll kaugel ja vahel kättesaamatud, kuid siiski olemas. Laps usub, et ka ema ei soovinud nii elada ja kindlasti oli tõelisus üsna kaugel ema unitustustes kangastunud piltidest perest ja kodust. Suutmatus oma olukorda muuta tegi haiget mõlemale ja nii andsid nad parima, mis selles olukorras teha said. Kõik oligi täpselt nii nagu oli ja sellepärast see lugu oligi selline ja mitte teisiti ning tuleb tunnistada, et täna oleks lapsel lugusid palju vähem, kui tal poleks olemas sellist kogemuste pagasit, mida just selline elu talle andis.

Ma tänan Elu ja Ema!

Marianne

12.08.2018.a

PS ... eile õhtul õues olles kuulsin, kuidas metstuvi huikas, astusin puu alla ja vaatasin üles, ema oli oma poja juurde tulnud ja nad istusid kõrvuti oksal ning vaatasid mind ...

Loole pilti valides vaatasin ma oma ema fotodel täiesti uuel moel – Naisena, keda ma polnud kunagi enne tõeliselt näinud.

Kui Naine ei taha sünnitada oma Last, siis elava Vaikuse Lapse räbalates süda ei laula

XXIX Alkeemias avaldatud lugu http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/kui-naine-ei-taha-sunnitada-oma-last-siis-elava-vaikuse-lapse-rabalates-suda-ei-laula?id=83628923

Vaikuse laps on vaikselt sündinud laps. Laps, kes oli, kuid ei jäänud siia Maailma. Ometi on ka see laps, keda tema ema ei tahtnud sünnitada, omal moel vaikuse laps. Laps, kes sai märgitud hetkel, kui ema oma mõtete või tegudega avaldas oma tahet ja võideldes Eluga, keeldus vastuvõtmast Elu Imet, kes talle oli antud. Sel hetkel, kui ema ütles EI elule enda sees, vaikis laps ja tema süda ei laulnud enam, sest laps tundis, et tema ema ei soovi teda - üks hetk, mis kestab edasi terve igaviku, on jälg lapse hinges. Ema annab lapsele koha enda südames, kui võtab ta iseendas armastusega vastu ja kingib lapse armastusega Maailmale. Armastuseta süda räbaldub.

Naine oli solvunud ja vihane Elu peale, sest tundis ennast karistatuna – laps oli pommideks tema jalgade küljes. Naine tundis, et peab andma endast ja oma elust osa ära, jagama seda lapsega, kes on teinud talle valu, sest on tulnud läbi tema vere. Naine ei tahtnud last, kuid ta teadis, et tal ei olnud valikut – tema pidi leppima/ kannatama/ taluma, sest ta oli sündinud siia Maailma Naisena. Naine ei uskunud armastusse, sest tundis end Elu poolt petetuna – tema silmis oli see, mida tema endast andma pidi kordades suurem, kui selle lapse väärtus, kelle ta vastu sai.

Laps sulges oma kõrvad, sest ei tahtnud oma ema mõtteid kuulata. Laps sulges oma silmad, sest ei tahtnud oma ema tegusid näha. Laps sulges oma südame, sest Elu oli nii valus. Laps ei hinganud enam sügavalt sisse, sest iga Elu hingetõmme tegi kraapivalt haiget. Kaelused ahistavad ja keed poovad, õhku ei jätku. Laps ei hinga oma elus sügavalt sisse, sest ta ei usalda Elu end hoidma. Elu Imede tundmine ja nägemine panevad teda eneses kokkutõmbuma ja ta ei saa hingata, tema sees oleks kui takistus ees. Hirm tunde ees, ei lase lapsel sügavalt väljahingata, sest muidu võib sissehingatud tunne pinnale tõusta ja tema uuesti valu tunda. Laps ei usu Armastusse, tema süda vaikib ja räbaldub. Laps sulges ukse ema ees.

Kui laps ei usalda oma Elu Andjat – Ema ja suleb tema ees ukse, siis jääb ta üksildasena Maailma ja tunneb ennast väljajäetuna. Tema alaliseks kaaslaseks saab teda endas hoidev Kurbus, tunne, mida ta vajab oma üksilduses. Laps on kogu elu võidelnud Maailmaga armastuse, iseenda ja kuulumise nimel, kuid mitte keegi peale lapse ei saa avada ust, mille tema ise sulges.

Laps tahab olla oma elus peaauhind, olla väärtus, keda hinnatakse. Laps mäletab, et ema ei võidelnud tema nimel vaid enese elus olemise eest. Laps ei olnud kullast kallim vaid koorem. Laps ei tea, kuidas panna oma Ema uskuma, et ta on Armastus, mis suurendab mitte ei vähenda. Haiget saanud laps soovib anda iseennast ja oma armastuse sellele, kes tema nimel pingutab, kuna oma Ema teda ei tahtnud, siis see, kes lapse armastuse välja teenib, saab ta endale. Laps tahab nii väga, kellegi juurde ja kuhugi kuuluda, sest see on side, mis teda Elus hoiab. Laps on püüdnud Armastust ja oma Elu välja teenida. Ta usub, et kui ta teenib ära oma ema Armastuse, siis on tal õigus Elule. Lapses ei mäleta teadmist, et ta sai Armastuse kingiks sel hetkel, kui alustas kasvamist Ema sees ja seda ei saa mitte keegi temalt ära võtta.

Elu osutus tugevamaks kui Naise tahe. Ema ei julge oma lapsele silma vaadata, sest usub, et laps näeb sügaval tema sees tõtt ja mõistab tema üle kohut, kuid seda teeb ta oma hinges ise. Laps on oma ema ja Elu peegel. See, mis paistab emale lapse silmadest, sõnadest ja tegudest on tema enese sees. Ema ei oska armastada iseennast, ei näe ega tunnista oma väärtust Naisena ja Emana – tema tunneb end ohvrina suures Elu mängus. Naine austab end Emana, kui tunnistab iseennast Elu Ime loojana ja endast sündinud last Elu Imena. Laps saab oma ema tervendada, kuid ema ei vabane enne, kui laps on mõistnud ja armastusega oma ema vastu võtnud.

Laps võib emale silma vaadata, kuid näeb seal igavikulist hetke – mälestust olnust, kohta, kus tema ema teda ei tahtnud. Laps näeb ennast läbi nende tunnete, mida tema ema sellel murdumise hetkel tundis. Ta ei tea, miks ema just neid tundeid vajas, midagi oli ema elus puudu või üle ja nii need tunded kasvasid – tulid tema emale toeks, et ta jaksaks edasi kõndida. Ema ei teadnud ega mõelnud sel hetkel, mida tema tunded lapsele tähendavad ja endaga kaasa toovad. Ema tajus, et laps jättis end välja, sulgedes ukse tema ees ja ta ei pääse enam oma lapsele ligi. Ema ei saa kustutada pilti lapse mälust ega muuta tema uskumust. Laps, aga ei saa aru, miks tema ema oma silmade vaadet ei muuda. Laps ei mõista, et tegelikult näeb ta ema silmades iseenda seest peegeldunud ja tema enese poolt alles hoitud tunnete pilti, millel ei reaalse eluga enam midagi ühist.

Laps soovib hingata, kuid õhule ei jää ruumi, tema sees on tunnetest tulvil blokk, mis ei luba õhul sügavamale ulatuda. Selleks, et sügavalt sissehingata tuleb lapsel kõigepealt väljahingata need tunded, mida ta enese sees nii kaua kinni on hoidnud. Laps ootab, et ema jagaks oma armastust esimesena, alles siis sirutub ta tema kui päikese poole. Seni kuni laps oma valust lahti ei lase, näeb ta ema valutekitajana. Ema vajab, et laps näeb ja võtab ta vastu Inimesena, just sellisena, kes ta päriselt on - Naisena, kes andis ja tegi oma elus parima, mida ta oskas ja suutis. Laps, mõistes ema, ulatab esimesena emale käe ja annab talle oma Armastuse, sest nüüd laps tunneb, et kuulub oma Ema juurde. Kätt ulatades tunnistab laps, et on ema endas vastu võtnud ja andnud talle koha enda sees, Armastusega.

Laps on oma Elu vastu võttes tunnistanud ema oma Elu Andjana ja andnud talle endas koha. Usaldades Armastust laps naerab, avardub ja hingab sügavalt sisse – tema süda laulab taas. Lapse sees on teadmine: „Ma olen, sest Mina olen olemas. Ma ei hoia kinni uskumusest, et saan olla alles siis, kui keegi teine mind tahab. Mina Olen Elu Ime, sest olen Maailmale kingituseks sündinud.”

Marianne

11.08.2018.a

Miks mina vajasin kurbust

Taevas kodu kohal

Kui olen kurb, siis minul on endast kahju. Kui tekk laotub haletsus mu peale, hoides kaitsvalt mind oma embuses ja Maailma eest tunde sees varjul. Kui ma olen tundes, siis aeg seisab minu sees, tunne süveneb ja pisarad voolavad, sest on kurbus ja mul on endast nii kahju. Seisvas ajas energia seisatub ja mul on jätkuvalt endast kahju. See on minu sisse salvestunud kujutluspildist sündinud tunne, üha uuesti ennast kordav lugu. Selles pildis on seisev tundehetk, vajutades pildile kui nuppu tunnen taas kurbust. Miks ma vajan kurbust?

Kurbus on minu viis ennast hoida, hällitada ja lohutada. Energia aeglustub, ma tõmbun kokku, kui kurbuse käed mind hellalt embavad ja ta sosistab mulle kõrva: „Nuta! Mina olen Sinuga ega jäta Sind üksi!” Kurbus on minu kaaslane üksildastel hetkedel, kui tunnen end üksijäetuna, seistes Maailmas teistest eraldi. Miks tunnen end üksijäetuna?

Tunnen ennast üksijäetuna, kui ei tea kuhu kuulun, kus on minu koht, kuid ma vajan juuri ja sidet. Minu sees on kahtlus ja korraks ma ei usalda Maailma. Selles kurbuse hetkes ma ei usu, et olen Maailma jaoks olemas, et ta üldse teab, et mina olen olemas. Oma kurbuses vaatan ma enda sisse ega pööra pilku välja, kus on teadmine, et mina olen Maailma jaoks olemas ja ta teab, et mina olen olemas. Minul ei ole kohustust olla kõik, sest Maailm ulatab käe ja aitab. Ma olin kurb ja nüüd ma tean, miks ma vajasin seda tunnet.

Pöördudes näoga tunde poole ja andes talle nime, kasutan lauset: „Ma olin ..” st ma enam ei ole. Tundes olnud hetk on nüüd pildina minu ees ja ma küsin endalt „Miks ma vajasin seda tunnet?” Ma ei uju enam tundelaines vaid seisan kaldal ja vaatan tundes olnud iseennast ja otsin vastust küsimusele: „Mida ma vajasin, et tunne sündis?” ja „Kuidas aitas see tunne mul oma elus edasi kõndida?” Iga tunne sünnib selleks, et mind aidata, toetada just sellel hetkel, et leida vastus küsimusele "Mis on minu elus puudu või üle, et ma vajasin just siin ja praegu seda tunnet?"

Elu on seiklus, kus iga hetk on uus ja kordumatu. Minu lood sünnivad kogetud kogemustest. Ma saan lendu lasta vaid selle, mille olen läbi elanud. See, mida tundnud ei ole paberil looks ei kasva. Nii astuvad minu ellu inimesed, sünnivad vastuolud, toimuvad sündmused ja kasvavad tunded, et saaksin vajaliku kogemuse. Läbi lugude vaatan tagasi ja näen, mida ja kuidas pidin läbi elama, kuhu pidin astuma ja välja jõudma, et uus lugu end avaks. Kogetu mõistmine, kogemusest kirjutamine ja loo lendu laskmine - see on minu tee kogemuslugudevestjana.

Aitäh Sulle, kes Sa loed ja saadad mind oma tunnetega mõtetes! Aitäh Sulle, Maailm, et hoolimata sellest, kui Sa ka minust kiiremini pöörad, hoiad Sa mind ikka endaga koos ja ma tean, et Sa ulatad oma käe!

Marianne

Soomemaal

08.08.2018.a

Kas ja kus olen külaline – kui kurbus voolab pisaratena

jagamine

Taas läheneb neljapäev, see on see päev, millest on saanud Eestisse tagasimineku ajaline hetk. Aeg, mis ma Soomes olla olen saanud on järjekordselt otsa saamas. Tean, et olen saanud aega lisaks ja veel pealekaubagi, kuid ikka veel ei saa ma päriselt siia jääda, sest Eestis on otsad endiselt lahtised ja konkreetne lõpppunkt teadmata kauguses. Ausalt, seda on raske kanda, see lõhub ja vahel voolavad pisarad kurbusena välja. Ma ei taha ikka ja uuesti ära sõita, kuid erinevad lahendused, mis on aidanud mul Eestist ära olla, tunduvad otsa saavat ja kuna kõik teised on seotud oma kohustustega siin ning mina olen vaba liikuma, siis olen nüüd mina see, kes üksi Eestisse jääb. Ma armastan oma vana kodu, ta on olnud mulle pesa ja turvaline sadam. Suureks kasvanud puud, maa, maja ja õu – see kõik on olnud minu tugevuseks ja allikaks läbi aastate – ta on olnud.

Ma elan Soomes, sest soovin siin elada. Mulle meeldib see Maa, ma tunnen ennast hästi siinsete puude all, kaljude peal ja mere sees. Minu jaoks on põnevaks väljakutseks lugeda soomekeelseid raamatuid ja ajalehti, suhelda inimestega, kes naeratades küsivad küsimusi ja ma tunnetan, et nad ootavad huviga vastuseid, neist kiirgab siirast toetust, kui proovivad minu konarlikku kõnet mõista. Elu siin on põnev ja uus, ma õpin ja kogen iga päev, midagi erinevat eelnenust ja ma ei tea kunagi, mis ootab mind ees järgmise nurga taga. Kui metsast leidsin tee välja, siis siin autoga sõites on minu sisemine kompass segaduses. Käisime laupäeval taludes avatud kirbukates ja ma ei osanud korraga enam kaarti lugeda – Maailm oli vahepeal ennast pööranud, kuid mina seisin ikka veel näoga sinna poole, kust olime just tagasipöörde teinud, ma ei proovinud enam kaardist aru saada vaid sõitsin lihtsalt kaasa – küll paika loksun.

Minu päevad on argised päevad, teen tavalisi tegevusi – sõidan rattaga poodi, metsa mustikale ja õhtusele ringile, käin merekaldal kogukonna saunas ja seejärel meres ujumas, postkasti on tellitud kohalik „Kunnallislehti”. Ostan hulgi kokku soodsaid raamatuid (üks paksem kui teine) ja loen neid, saan mõttest aru, kuigi kõigi sõnade tähendust veel ei tea. Käisin kinos "Mamma Mia" vaatamas - tore oli. Võistlesin kohaliku valla päeval, osalesin loteriis täites küsimustikku, valin ehituspoest värve, teen end mõistetavaks kaasteelistele. Ma ei ole siin enam külaline vaid ma elan siin, see kõik on minu elu loomulik osa. Ma ei jaga enam kaheks - see on meil Eestis, aga see teil Soomes - see, mis on, on minu reaalsusena just täna siin selles paigas.

Kaks nädalat tagasi neljapäeval – mineku päeval, istusin kohalikus kirikus. Suvel on see Teekirikuna avatud kõigile teekäijatele. Istusin, vaatasin maale, võlve ja aknast välja, olin ja soovisin oma soovi. Kirikuõpetaja tuli ja küsis, kas mul on küsimusi või juhatust vaja. Tänasin ja eitasin. Mida ma küsin, et ütle mulle: „Millal saan tagasi tulla ja jääda?” Ma ju tean, et aeg on minna, aeg on olla ja aeg on tagasi tulla, kuid see „Millal?” on küll kusagil kirjas, aga mina ei ole seda koht veel leidnud, et lugeda. Ma tänasin hetke, asusin tagasiteele ja mulle anti kingitus – poeg jäi ise Eestisse ja nii sain mina need poolteist nädalat kodus olla ning käisin Eestis kui külaline.

Kuid kus ja kas ma olen üldse külaline?

... ja nüüd on taas ootamas hetk, kus minul tuleb kodust ära minna ja mul on lihtsalt nii kahju, sest ma ei taha ju minna, kuid ometi lähen teadmata, millal ma uuesti koju tagasi tulla saan.

Marianne

Soomemaal

07.08.2018.a

Võta vastu oma elu

Võta vastu oma elu,

pane ta peopesale,

vaata tema värve,

hinga sisse -

ta on üleni Sinu.

Loomulikult tunned hirmu,

kardad astuda,

uut sammu valida.

See on julguseproov,

sest väljakutse on suur,

kui hüpe tundmatusse

on Sinu lend vabadusse.

Palun usu,

et Sinu elu

on kordumatu.

Ta on üks ja ainus,

just siin ja praegu -

see on Sinu elu,

mida Sina elad.

Kogu aeg on õige aeg,

sest ei enne ega pärast

ei ole olemas seda,

mis on käesolevas hetkes,

just Sinu astutud sammust -

sünnib Sinu elu ilusaim hetk!

Marianne

Soomemaal

05.08.2018.a