Päevavalgel saab nähtamatu nähtavaks

 

Kui alustatakse kusagilt algusest või sõlmitakse mingeid kokkuleppeid, siis nende õnnestumise, töökindluse ja kestmise nurgakiviks saab olema info vahetus ja töötlus. Sellepärast oleks mõistlik anda teada võimalikult täpne info, kuid inimene kardab öelda välja seda, mis on tõde. Selleks, et õnnestuda, tahab inimene kuulda seda, mis on tõde, kuid samas vajab ta valet, sest tõese info vastuvõtmine tähendaks olemas olevaga vastamisi seismist ja see tooks kaasa valed tagajärjed – häirivad tunded ja saamata jäävate tunnete kaotused.

Õigel ajal saadud õige info võib saata inimese hukka, kuid ka tagada talle hea elamise. Info saab inimest madaldada, kuid ka tõsta ning anda võimu teiste üle. Kõik raskestikäsitletavad lood, ehk tundelõksud, taanduvad vajaliku ja asjakohase info kättesaamisele, tõlgendamisele ja vahetuse vabadusele. Oluline on kooskõla sõnade, tegude, nähtava ja tajutava vahel – kas need tajumised on samad st kas igast allikast saadav kinnitab teist.

Kui inimene ei tunne iseennast, kui inimene varjab ise ennast, kui inimene loeb välist ja iseennast läbi tunnete, kui inimene mängib tunnetele ja tunnetega, siis on tegu segadust loova ja keerdkäike tekitava info välja andmisega. Selleks, et inimese elu toimiks ja suhted püsiksid töökorras, on kohustus jagada ning ka vajadus saada infot, mis on otsustamise/ astumise hetkel tõene - kuid igalühel on olemas oma õige tõde.

Vahel lähevad inimesed lukku – nad ei jaga välja seda infot, mis tundub nende meelest ülioluline. Selle välja rääkimine võiks kaasa tuua valed tagajärjed. Seda võidakse ära kasutada. Jagamine tähendaks ühendust selle või millega, keda või mida peetakse vajalikuks vältida. Kuid elav inimene on elus ja suhtleb edasi ega ta ennast väljendusvaeseks tee – ta jagab ikkagi infot, kuid teeb seda taktikaliselt kaalutledes ja endale sobivates vormides ning piirides - Kui ma ei räägi, siis ma ei reeda. Kui teine ei kuule, siis ta ei tea tõde. Kui teine ei näe, siis ta ei tea sisu.

Kõrvalolija jaoks tähendab see seda, et mets ei kaja vastu selliselt, kui sinna hõigatakse - teist ei osata, st ei ole võimalik, tõlkida. Ennast lukustanud inimese otsused ja teod tunduvad mõistetamatud ja segased. Tema sõnad räägivad ühte, kehakeel annab aimu teisest, teod käivad vastu ütlusi ning mina-väljendused vihjavad hoopis muule või ei annagi sealt mitte midagi välja lugeda.

Sellisel moel väljenduva inimesega on väga raske, koos olemise mõistes, edukas olla – väga keeruline on mõista piire, saada aru põhjusest ja tagajärjest ning õnnestuda arvestamisel ja teise vastu õiglasel moel olemisel. Sellisel moel väljendumine toob kaasa vastuolud, vastuseisud ja vastusõja. Enese tegude ja sammude eest tuleb maksta, ka siis, kui nende tegemine või astumine tehti vale info põhjal.

Vastuolud tähendavad, et üles- ja vaheletõusnud teemade lahendamiseks tuleb leida põhjus – saagu selleks süüdlane ja seega saabki süüdlaseks see, kes tegi. Kuid, kuna loos on ebakõla sees, siis selletõttu tundub ainuvõimalik olevat otsus astuda eemale sellest, kes mängib infoga. Ei ole mõistlik asetada ennast olukorda, milles ei õnnestuta ega suudeta valet tulemust ära hoida. Samuti jääks ju sel moel vastutus, suhte toimimise eest, ainult ühe õlgadele.

Ega siis kohe alguses tormata uksi lõplikult sulgema – enne proovitakse ju ikkagi rääkida. Räägitakse sellest, kuidas üks tegi ja mida teine tundis. Tehakse seda ühel ja samal ajal, et enese kannatused ja vaatenurk ikka välja jõutaks öelda. Sel moel jõutakse üsna kiiresti esimeste ustepaugutamisteni, haiget tegevate ja lõhkuvate sõnadeni ning vaikivate kujudega vastamisi seismisteni.

Selleks, et ühes suunas edasi minna, peaks kahel olema ühine eesmärk - ühisele mõistmisele jõudmine – selle jaoks on oluline vajaliku info andmine ja selle kätte saamine, et seejärel otsustada, kuidas, kust ja mil moel edasi. Vaat siin läheb lugu keeruliseks, sest kuidas öelda – avada ennast, kui teine ei võta infot vastu, vaid lükkab seda oma tunnetega ümber ja tagasi. Kuidas olla ja teha samme – kui ei ole vajalikku infot. Suhe ei toimi, kui keeldutakse info jagamisest või jagatakse/ tõlgendatakse seda moonutatult või jagamine/ vastuvõtmine teostub läbi nõudmiste ja vastutasude eest.

Suhted, kus ei jagata olulist infot selle sündimise hetkel või esimesel võimalusel, ei ole head kogeda ega õnnestu, sest selline lähenemine muudab osaliste tee üle kivide ja kändude kulgevaks. Siis, kui oli võimalik teha muutus ja ära hoida ebameeldivad tagajärjed tulevikus, jäeti info andmata. Ei tahetud öelda, sest ei tahetud kohtuda teisega ja ka vastupeegelduva iseendaga – teise reaktsiooniga sõnadele. Päästeti enese nahk, kuid kaotati mäng.

Info varjajal ja moonutajal on suhte toimimise ees vastutus. Alguses öeldakse, et läheme ja teeme –läheme ja oleme – mina/ me tahan/ tahame. Kui tahetakse, siis tähendab, et ollakse otsustanud ja võetakse vastutus. Kuid, kui tehakse/ ollakse ja kohtutakse raskuste ning takistustega, siis tõusevad tunded, et kasutada, erineval moel, iseennast, kui energiat, ettetulnud raskustega toime tulemiseks. Kui valitakse iseennast vähendav tunne, siis ei taheta sellist iseennast kogeda ja sel juhul vajatakse enese tagasi muutjat – teise tähelepanu. Ei öelda välja, et tee mind korda – võta ja muuda mind tagasi. Vaid elatakse ennast välja – Sinu pärast, sest Sina oled süüdi sellises minus – Tee nüüd nii, et ma ei oleks pidanud muutuma.

Kaasteeline loeb sellest välja, et kuna see juhtus temaga ühes olemise ajal, siis on, või võib-olla, tema loo põhjustaja – järelikult ei taha teine temaga koos olla või ei pinguta, et ilma valede tunneteta koos olla. Tõusevad küsimused, mis kõlavad nõudmistena - miks teine ise ennast ei kontrolli, miks ta ennast ei varja, miks ta end ei muuda ega ära paranda. Kaasteelise tunded tõusevad, et aidata temal olukorraga toime tulla - Ma ei taha näha ennast teise selliseks muutjana. Mina ei taha olla süüdlane – mina ei olnud süüdi. Ma ei taha ebameeldiva, ebamugavaga koos olla – tahan ära ja lahku astuda. Kes on kelle tunde autor?

Lugu ei aita lahendada nõudmine – vaigista ennast, kontrolli ennast ehk ära jaga vastukäivat ja töötlemiseks mittesobivat infot. Aitab, hoida ja edasi, selgitava info jagamine – teada andmine, mis toimub enese sees. Saab välja öelda, mida ja miks tuntakse – mitte teise pärast, vaid mis on peidus enese sees – mida ise olemine kaasa toob – need on enese hirmud ja kaotuse uskumused.

Nõrgim lüli – see on hirm, mis sünnib teadmatusest. Miks teine ei jaga vajaminevat infot – mis on tema eesmärk, mis põhjustas sellise otsuse? Mida ta saadud infoga teeb – kas eirab, kasutab enese vajaduste jaoks või aktsepteerib ja annab ühise hüvanguks? Info segadus – naeratavad inimesed, kelle naeratus on pealispind – sisemuses ja tegudest nähtub ükskõiksus või suisa vastupidine olemus. Valetavad inimesed – sõnade taga haigutab tühjus või peituvad seal lõksud. Vaikijad muudavad tulemust, kui ütlevad, alles pärast, välja, et mindi teele valesti – nad on vastutusest eemale hoidjad.

Kunagise traumaatilise kogemuse tagajärjel saab inimesest pingutatult õige kõige võimaliku kontrollija. Pisimagi, ennast või võimalikku ohtu puudutava, info vajadus – kunagise kättesaamise raskus - sunnib inimest kontrollima ja üle kontrollima, sest, kui suudetakse omada, allutada ja käsutada kõike, siis teatakse kõike, mida vaja – ka seda, mis iseennast puudutab. See tagab õnnestumise – vähem valesid kogemusi, vähem ebameeldivaid tundeid, vähem valusaid kaotusi – rahulikum, ohutum, turvalisem elu. Teoorias.

Inimeses on peidus, kunagise kogemuse vältimiseks - enese hoiataja - hirm, et kui ta ei saa, enese sammude - otsuste jaoks vajalikku infot – siis ta ei pääse vajalikule infole ligi – kui seda keeldutakse andmast või tõesena jagamast – siis ta ei saa oma minevikku, ehk katkist ennast, ära parandada ega ära hoida valet, st korduvat, tulemust. 

Oluline on olemas oleva info toimiv vahetus ja selle tunneteta tõlgendamine – enese oma ja see, kuhu ning kuidas teine, enese oma, venitab või millega selle täidab – pealispind – lubadused, meelitused - ja siis see, mis tuleb kaasa – varjatud eesmärgid. See toob kaasa segaduse, mis ja kuidas on tõde – puudub ühene selgus – ei ole rahu – info, st õige iseenda, varjamine suureneb ja süveneb – kontroll enese ja Maailma üle – vahe tehakse vahele.

Kui teine mängib tunnetel ja tunnetega, siis sel juhul see ei ole kaasteelise vastutus – ei võeta mängu vastu - ollakse vaba. Kuid, kui ei saada ära minna või ära lõpetada, sest sõltutakse teisest või ollakse seotud, siis selline olukord lõhub ja hävitab iseennast. Siin aitab teadmine - ei võeta kogu vastutust enesele st ei tunta ennast süüdi – ei olda põhjus – olev on tahtliku infopuuduse ja tõlgenduse tagajärg. Öeldakse enese info välja, seatakse piirid ja pannakse paika reeglid – teise valikud on teise otsustada. Loomulikult võivad tulla vastu ja pihta teise tunded, kuid neid ei tule kohata tunnetega – enesele on oma vabadus antud - info on välja öeldud.

Kui kohtutakse oma sõnade tagajärgedega. Kui kohtutakse teise ausa infoga, siis - jah, vahel ollakse kurb, õnnetu, vihane, kade, masendunud, lootusetu – valitakse eneses tundeid, et infoga toime tulla – sellega, mida muuta ei saa. Luba enesel neid tundeid tunda, kuid ära suuna neid info muutmisele. Ega info vastu sõdimine ei muuda asja – selle eest enese sulgemine ei lahenda lugu – võta vastu nii nagu on – ära torma reageerima, muutma, teisiti tahtma, protestima – see lõhub vaid iseennast.

Enese energia suunamine muutustesse, mis ei pruugi tulemust tuua, võtab vabaduse, sest seal ei leidu vaba ega ühes olemise kanalit, kuhu voolata. On vaid takistused, mille vastu põrgatakse ja seinad, millest ei saa ust. Võid proovida anda infot enese kohta ja kui see muudab lugu, siis saab luua ühise põhja. Kuid, kui ei, siis ei ole mõtet peatuda, et maksta selle eest, mida ei ole loonud ega pole mõistlik taltsutada, st enese kontrollile allutada, et vastutust kanda.

Marianne

12.07.2023.a

Eenese ja teise väe vastu astujad

 

Inimene on üks huvitav mutukas, kes valib, kellega koos olla ja kellega mitte. Inimesel on voli valida, kui lähedale ja millistesse piiridesse, ta teise, enesele lubab. Inimene võib keelduda ühes olemisest ja seada vahele vahemaa. Kuid, hoolimata selle õiguse olemas olemisest, vahel ta usub, et tal ei ole luba ega võimalust valida – hoolimata kõigest ta peab koos ja ühes olema.

Inimeses olevate keerdkäikude algused saavad sageli alguse lapsepõlvest. Enamasti on tegu programmeerimiste tulemustega. Kindlasti mäletatakse lapsepõlvest, kuidas sõpru tuli valida – ei tohtinud tuua koju ega mängida/ hulkuda väljas sellega, kes oli, mingil põhjusel, vanema hirm. Vanemas oli hirm, et kodu või midagi muud saavad kannatada või oma lapsest saab sel moel samasugune – vale on võõras – sellest tuleb eemale hoida. Samal ajal kohtuti õpetusega, et kedagi ei tohi välja jätta ja kõigiga peab mängima ning igas ühes tuleb osata head näha – igaüks on Meie osa.

Korralikult kasvatatud või üles kasvanud inimesele tundub mõistlik olevat võtta suurena vastu otsus - vältida purjus inimesi ja süstivaid narkomaane. Ühiskonna poolt kiidetakse heaks, kui ei valita ühes olla vägivallatsejatega, gängi liikmetega, kurjategijatega. Tunnustatakse - õige valik – tegu on aktsepteeritud. Korralikuks kasvatatud inimene peab hoolima oma päritoluperekonnast ja enesele valitust ning enese poolt loodust – oma veri on lähim. PEAB – ei tohi nende vastu vale olla ega eemale või lahku astuda – igavesed koos olemised – kes kannatab see kaua elab või kannatlikkus kaunistab.

Huvitavalt vastandlikud vaatenurgad – peab ja ei tohi. Siin loodetakse mõistusele – oskusele analüüsida ohte ja jätta ebaterved suhted sõlmimata või tuleb need lõpetada, möödapääsmatuse korral on mõistlik neid minimeerida. Inimesel tuleb osata vahet teha ja vajadusel vahe vahele teha. Kui see nüüd nii lihtne, st kergesti teostatav, olekski, siis ju paljusid teemasid ei olekski.

Igal lapsel on olemas, vähemalt üks, vanem, kes tema eest vastutab ja teda kasvatab. Kui ei olegi oma võtta, siis on olemas keegi muu, kes lapsest vanem. Vanem on see, kes õpetab elu elama – kui ei sõnadega, siis näitab ise ette. Kuid, mida teha siis, kui sõnad, sõnade tagune ja teod ei lähe omavahel kokku? Need ei lähe kokku siis, kui tegemist on erinevate rollinägudega.

Kui lapsevanema sees on traumaatilise jäljega laps, siis kardab see vanem neid inimesi, kel on võimu teiste üle. Võim on ohtlik, sest see justkui annab loa olla ebaõiglane, füüsiliselt/ vaimselt vägivaldne, ebaviisakas, valetada ja jätta teisele vähem alles. Võimu kasutavad need, kes tahavad kõrguda üle ega pea teisi või teatud moel liigitatavaid inimesi millekski. Võimu kasutajad vähendavad ja madaldavad teisi selleks, et ise kõrgemale tõusta.

Kainelt kaalutlev ja ennast hoidev inimene peaks sellise suhte lõpetama või sellise inimese ja iseenda vahele, ohtu vähendava, vahe jätma. Kuid, vot siinkohal toimub üks huvitav lüke. Inimene ei lõpeta, sellise teisega, suhtlust ega seisa enese eest, vaid ta proovib minna sellisele inimesele lähemale, et tollele meeldida – meele järgi olla. Vaigistades ja kustutades ise ennast, olla alandlik ja õige, et ülekohus jääks ära, vägivald kordumata. Samuti proovib inimene teha ennast vajalikuks, et ta enam valet kogema ei peaks. Sellisel moel, selliste võimaluste elimineerimine, tundub olevat parim, mida inimene enese jaoks teha saab.

Kuid, olles seotud ja ühes ning valides käituda selliselt, ei kao ebaõiglus, vägivald ega mitte aktsepteerimine kuhugi. Eest ära tõmbudes ja teist enese piiridesse lubades, jäetakse teisele voli kasutada ja käsutada võimu. Vahetades enese „värvi” ja „nahka” ei kao inimene täielikult – ta peidab ennast enese sees, ka iseenda eest, kui vaja. Eneses peituv inimene ei taha vaadata võimu kasutajale silma, sest tema enese silmadest võib paista välja info – et ta ei saa st ei taha selle inimesega koos olla – ta kardab enese pärast.

Inimene kahestub enese huvides ja õpetuste sundivas soovituses. Ta tunneb ennast süüdi olevana, kui on olemas inimene, kellega ta on lähedalt seotud, kuid kellega ta suhelda ega seotud olla ei taha. Vastukäivate uskumuste ja programmeerimiste segaduses tunneb inimene ennast süüdlasena – ta usub end süüdi olevat, kui ta ei taha olla lähedalt seotud inimesega, kes temast lugu ei pea. Ta elab süümetundes, sest tunneb vajadust ära minna selle juurest, kellega ühes olemine tähendab enesega maksmist – tema kaob inimesena. Ei taha, kuid peab olema – ei saa valida – tuntakse end lõksus olevana.

Võimur ja tema ohver ei mõtle, kuidas kohtuda teistes rollides olevatena – teha oma suhe nn korda – olla inimene inimesele. Lähedus annab pigem õiguse olla see nägu, keda teisal olijad ei näe. Vägivalda teostav väljendab iseennast – ta valab endast välja teise pihta, sest tunded näivad kasvavat just selle teise pärast või on see hea võimalus, kuidas maandada ennast Maailmas kogetavast. Teine on oluline, sest ta on olemas ja seega saab toda ära kasutada. Vang ja vangivalvur – ollakse mõlemad - teineteisele.

Kui sellisest, huvitavalt „toredast”, lähedusest veel väheks jääb, siis lisab elu ebaõiglust juurde, sest ka võõrad või hetkeliselt seotud olevad võivad heita kive inimese pihta – olla ebaviisakad, ära kasutajad, valetajad, füüsiliselt ja vaimselt vägivaldsed. Selliselt väljendujad ei võtta aega, et ennast vaadata ja vabandada. Tahtsid ja tegid. Seejärel vaadatakse ringi nii nagu ei olekski midagi tehtud – elu läheb ju edasi.

Üks jääb jahmunult paigale – teine läheb, vilet lastes, mööda teed edasi. Okas jääb seisatujale hinge – kuidas osata ja miks peaks olema ühes edasi nii nagu teine ei oleks teinudki midagi. Segadust tekitab see, et need, kes ümbritsemas, tahavad vägivallatsejaga olla koos edasi – too on ju lõbus, tore ja hea. Kui suhtlema enam ei pea, siis jääb kogemus hinge, kuid tuhmuva mälestusena alles. Kuid, kui kohtumisi toimub edasi, siis kuidas valida enda olemist – kuidas oleks õige olemine?

Enesekaitse jaoks vajalik info ütleb – see inimene on ohtlik – astu eemale. Enesekaitse hoiatab – tuleb meeldida, et kordus ära hoida. Aegade tagant kanduv sõnum tuletab meelde – üksinda ega eraldi olla ei saa, oled hukule määratud. Hirm sunnib vaikima – maha vaatama – endast mööda vaatama. Õpetuste jälg survestab, et tuleb viisakas olla ja suhelda, mitte mossitada ega viha pidada. Enesekaitse leiab lahenduse – inimene hakkab teises vigu nägema – põhjusi, miks ei saa teisega koos olla. Pidavad ja aktsepteeritavad vaatenurgad annavad sobiva tõestusmaterjali – tõestatakse enesele, et teine on see, kes ei taha koos olla. Kui teine ei taha, siis ju ei saagi – eks ole ju nii – väljapääs on leitud.

Eemale astuda tahtja tunneb ennast süüdi olevana – kuidas ta ütleks ja näitaks ausalt välja – „Jah, mina ei taha lähedaselt ja avatult suhelda ega koos olla, sest korduv info on näidanud, et suhe ei ole hea ega tasakaalus, seda ei parandata – mind, kui inimest ei nähta ja minuga, kui inimesega ei kohtuta. Terve suhte toimimise jaoks vajalikku infot ei jagata, seda ei küsita/ ei kuulata ja sellega ei arvestata. Sellisel moel on tegemist ebaterve suhtega ja selle eest makstav hind on liiga kallis, et seda suhet edasi hoida.” Kui ta oma sõnad teoks teeks, mida temast siis arvataks – millise tähelepanu osaliseks ta saaks ja kas teised jääksid temaga või astuksid hoopis, selle teise kaitseks, tolle kõrvale seisma?

Mis on lool pistmist algusega – vanemaga ja lapsega – kuni enese sõnu välja ei ole öeldud, siis lugu jätkub, et anda inimesele võimalus seista, enese eest, enesena. Oleks ju ammu seistud, kui oleks julgetud – tagajärjed jäävad ju enese kanda. Oleks ju ammu öeldud, kui hirm – elu alalhoiuinstinkt ei oleks keelt kammitsenud. Võib-olla öeldigi ja midagi ka tehtigi, kuid see suruti võimuga maha – kasutati vägivalda. Traumaatilised jäljed teel. Enese ajas, vanema lood, olid jäänud lõpetamata ja, last kasvatades, kandus kunagine trauma edasi, sest oli - PEAB ühes olema.

Kui elus olemise jaoks on vaja, siis ka püütakse edasi olla - ei taheta, kuid ju peab – valetatakse valitud käitumisega. Jäädakse nii enese, kui ka teiste silmis valeks, sest ei õnnestuta – suhe ei parane – enesel, ja tegelikult ei kellelgi, ei ole hea olla. Ikka ja jälle leitakse ennast kohast, kus sõnad ja selgus saabuvad hiljem, siis kui ei ole enam vahetut ohtu – kui on rahunetud ja lubatud enesel hingata. Küll siis leiduvad sõnad ja tõuseb tahtmine – kohtuda, et välja öelda ise ennast. Kui uuesti saaks, kui kuulataks, siis sõnad leiaksid tee välja, sest on soov leida rahu enese sees.

Selleks on võimalus - saab ise ennast aidata – ei ole vaja oodata ega luua uut kohtumist, mis pole enam ehk võimalik ega vastas olnule ka vajalik – saab ise teha konstellatsiooni(e). Luua ära olnud olukord uuesti, kuid nüüd lõpetada, vägivaldsena kogetud, situatsiooni teisiti. Valides nt kivikesed, käbid, oksad, nukud jne enda ja teise esindajateks, nimetada need ja asetada välja sisse paigale. Ja siis, öelda oma sõnad välja selle teadlikusega, mis nüüd on olemas, kuid ei olnud siis, kui ehmatati ja reageeriti ennast kaitsvalt vastu või põgeneti.

Taasloodud kohas ja hetkel, mil oli see enese sõnade koht ja aeg, tuleb edastada oma info selgelt, teist nimetamata ja tema vastu minemata – „Stopp, palun lõpeta! Olen(me) koos, sest ... , olen(me) siin selleks, et ... . Olen siin ... rollis ja palun jääme selle suhtluse raamesse. Palun austa minu piire ja arvesta infoga, mida jagan. Palun kuula mind ära. jne” Välja tuleb öelda, välja settinud, sõnad, mis annavad edasi olulise info ja seavad piirid ning panevad paika reeglid – seistakse enesena, sest enese jalad on maas – ollakse hoitud ja on aega, et öelda.

Maailmas kohtudes võib ja saab, olles rollides selge, kohates vägivalda ja ebaõiglust - tunnistada – see siin ei ole minu jaoks okey – ja sellepärast valin mitte koos olemise. Saab jääda viisakaks ja öelda Tere ning Head aega, kuid ei enamat, kui see ei tundu olevat õige. Ei karda tagajärgedega kohtumist, sest on teadmine, et ei olda vale, kui kuulatakse iseennast. Nähakse teist ja julgetakse temaga ühes olla ja talle otsa vaadata – ei ole vaja peita ennast, sest ei varja otsust. Kui kohtutakse, siis see on mööduv hetk. Vajadusel astutakse eemale ja minnakse ära – ei looda ühendust.

Marianne

11.07.2023.a

Lojaalsus – toetus iseendale

 

Mina mõistsin ise ennast hukka ja mina ise laitsin ennast maha, kui enese tulemust kogeda ei tahtnud. Mõistsin hukka, sest ei olnud tulemusega rahul ega nõus ega leppinud. Nuhtlesin ennast vale valiku eest, kuid ometi ma ju ei tea, miks sai olema nii nagu see sai – ma ei näe nurga taha ega aima seoseid ette. Ometi ma ju ei tea, mis oleks olnud teise tee tulemus – ehk kaotanuks kokkuvõttes rohkem. Ma ei hinnanud ise ennast – ma ei pidanud lugu iseendast – ma ei toetanud enese otsust ega astutud sammu. Tundes kahetsust – astusin eemale endast – olin vale – tegin valesti – ei tahtnud end tunda – ma ei tahtnud olla mina.

Miks ja kuidas peaks ning saakski olla elus kõik viimse peal õige? Mäletad ju, kui käisid veel koolis – kõike ei osanud viiele vastata ega eeskujulikult teha. Aegade jooksul pandi numbreid, numbrirea algusest lõpuni välja ja ka käitumist ning hoolsust hinnati mitterahuldavast eeskujulikuni ja isegi suvetööle jäeti. Ikka enese sammud ja otsused viisid erinevalt hinnatud tulemusteni.

Mis see süüdistamine või kahetsus aitab – möödunud aega ega mööda läinud aegu tagasi ei saa pöörata. Muidugi oled tark – tagantjärgi targem – infot on enam – aega on enam, kui otsuse tegemise hetkel valisid või said. Kuid ega tulemused tühjast sündinud – ise astusid – sinna, kuhu valisid, ise tegid – seda, mida tahtsid, ise õppisid – nii palju, kui viitsisid, ise proovisid – seda, mida oluliseks pidasid – ikka ise – ikka Sina ise.

Hinda ja austa ise ennast – kõik ei ole lihtne ega kerge olnud. Tunded on surve ja taganttõukav jõud – proovi, kui kaua pead vee all vastu – õhku pikalt ei jätku ja surve muutub talumatuks. Proovid ennast pinnale lükata – elu - alalhoiuinstinkt kasutab viimaseid jõuvarusid ja otsib üles viimsedki võimalused, et välja ujuda ja õhku hingata – edasi elada. Sama on siis, kui tunne võtab võimust ja teed kõik, et selle sisse astumist vältida – tahad välja ujuda – pääseda. Töökindlast masinast eristab nõrkus – inimlik – tunnete tundmine.

Ela siis – ela päriselt – ära kannata – möödunu ei ole koorem, mida kaasa tassida. Ela tänases – jah, tuled küll eilsest – eilsed kogemused kaasas, kuid oled astumas homsesse – järgmisesse hetke. Ära sikuta eilset kaasa – see ei tule ise, kui Sina teda ei vali tahta ära muuta. Tahad enesele teise tunde tundmiseks anda – mäletada iseennast teisiti – ise olemist hästi ja heana.

Elu on mäng suurel teatrilaval – seda ei ole mõtet surmavalt tõsiselt võtta – ei ole mõtet välja astuda, sest uus algus ootaks ju ees ja see, mis seal ning siis saab olema, ei pruugi olevast grammigi parem ega kergem olla – saab vastupidi olla – tõsiselt.

Õigena ja valena olemine - ise suunad tähelepanuvalguse – hindad ja arvustad ise ennast – Sa ei ole enesele lojaalne – Sina ei ole enese vahend, kes peab saavutama eesmärgi, mille oled enesele seadnud – või no õigupoolest tunded on seda värvinud ja suunanud. Erinevad vaatenurgad – ikka on olemas võimalus, et jääb üks nurk ja üks vaade, mis ei näita Sind ilusana, heana või õigena – vaid inimesena, kes kõndimas oma teel. Teekond on oluline – elav hetk on oluline – hingata sisse ja hingata välja ning võtta väljakutsed vastu – see, mis tuleb, see tuleb nagunii.

Marianne

07.07.2023.a

Valet oli olnud liiga palju

 

Astusin vastu

ja tõukusin

eemale sellest,

mille puudutus

oli vale.

Vale oli oht -

Mina olen ohus! -

olin ärevil

ja valvel -

kaitsesin ise ennast.

Oli hirm

olla vale -

olla mina,

kelle otsused

osutuvad valeks.

On olnud

sisemine sundus

ja tõsine vajadus

olla õige -

teha ja olla õigesti,

et saaksin

minna vigadeta edasi.

Kui ma nii väga olen püüdnud,

siis miks ma ei ole õnnestunud -

mina ise

ei ole suutnud

iseennast õigesti hoida,

et valet olemist vältida,

et valena olemist vältida,

et valet enesest eemale hoida.

Ma ei ole seedinud

oma elu ära -

olen alla neelanud

ja alla surunud,

kuid keeldudes

osa olemast,

osa saamast -

vastutust võtmast

enese poolt loodu eest -

ma ära ei seedinud,

sest ma ei võtnud valet vastu -

ma ei võtnud valet ise ennast vastu.

Ma ei osanud

ennast hoida -

ma ei osanud

ära hoida,

et minuni ei jõuaks,

et mina ei kogeks,

et mind ei puudutaks,

et mitte midagi

ega mitte kuidagi

vale ei oleks.

Mina ei saanud

oma minevikku

korda teha

see jäi valeks jäljeks,

kui mitte minus,

siis teiste mälestustes.

Oli hirm –

minevik saab mind kätte -

see tuleb,

koputab uksele

ja astub sisse –

möödunust saab olevik –

ma ei pääse

enese eest

ega iseenda tagajärgede käest.

Kõik tundus

kuidagi vale olevat –

kahtlesin enese võimes

teha õigeid otsuseid –

mitte olevas,

vaid hetk

või ajad hiljem -

tagasi vaadanuna.

Ma nagu ei osanud

ega aru saanud,

kuidas käib mäng

ja millised rollid

olid mängimiseks valitud.

Kes, kellena oli,

kes olemist vahetas,

kes jäi samaks,

kuigi muutuvat näis.

Minule ei näinud

sobivat rollipartnerit olevat -

me rääkisime,

me sõnu vahetasime,

kuid me ei jõudnud teineteiseni -

mina ei tahtnud olla see,

kelle poole teine pöördus

ja ma ei saanud olla see,

kellele rollipartnerit ei leidunud.

Filtrid olid umbes,

läätsed olid tuhmid -

kuulsin ennast,

nägin ise ennast -

valena olevana -

see oli suletud ring.

Vajasin tähelepanu -

vajasin kohta

ja koos olemist,

kus olnuksin hinnatud -

sellena, kes olen -

rollide taga

ja enese sees -

inimene inimesena.

Vajasin enamat,

kui üks roll -

olla ühes enamat,

kui vaid üks side -

sest, kui see katkes,

siis ei jäänud alles

mitte midagi.

Olin piiratud olekus -

olemas olev roll

ei pakkunud mitmekesisust -

see oli, vaid korraks,

et anda, võtta, vahetada,

side oli lünklik

ühendus katkendlik -

ei olnud püsivust

ega püsimist -

kõik oma päris elu

elasid kusagil mujal.

Väljenduste vähesus -

loomise vabadus -

oli hirm

otsida kontakti,

oli hirm

hoida kontakti,

sest olin lugenud

olemas olevat -

nii, et uskusin,

nii, et nägin,

nii, et olin veendunud

ja seega otsustasin -

olin enese tundeid tunda saanud -

ma ei maitsenud hästi.

Marianne

06.07.2023.a

Vigane fail – tundeid tundev Mina

 

Haavunu – haavatud uhkus – halb ja valus kogemus - minu Mina ei olegi kõige tähtsam. Selle tõdemuse ümber lükkamise vajadus tõukab tegudele – tuleb tõsta oma enese Mina nähtavale – teha ise ennast, iseendale, nähtavaks – muidu jään alla ja olen vähem – muidu kaon ära – seega tuleb omada kontrolli – kõige ja ennekõike iseenda üle, et anda enesele võimalus näha ise ennast, kinnitatult, õigena, paremana, parimana, heana, tublina, õnnestununa, väärtuslikuna.

Vahel enesest ei piisa, siis vajame, otsuste tegemisel, teiste abi ja tuge – vajame teiste toetust, infot ja teadmisi – vajame olemist kõrval ja, kaasa mõeldes, kaasas käimist. Vajame teisi, kui enese teadmisi ja oskusi on vähem, kui usume/ teame parema tulemuse saavutamiseks vajaminevat. Vajame teisi kõrvale kohas ja hetkel, mil enese tunded segavad info töötlust ja selgust enese sees. See on enese laiendatud Mina – ühine eesmärk – või vähemalt peaks olema või usume (tahame uskuda) seda nii olevat.

Tunded mõjutavad protsessi – näeme seda, mida tunneme ja seega saab tulemus, ebamugava/ vale tunde lõpetamisele suunatud tegevuse põhjusel, mitterahuldav – oli küll olnud eesmärk, kuid tundest sai peaeesmärk. Tunneteudus ja tunneteuimas tehtud sammud ja otsused toovad kaasa kahetsuse, süüdistuse, lootusetuse, viha ja jõuetuse – miks teised ei peatanud, miks keegi ei võtnud aega maha, miks ei toetatud, miks ei antud nõu – miks ei võetud kanda? Vastus - minust ei olnud asja - mina ise tegin – minu MINA.

Oli olnud võimalus muuta tulemust, kuid kuna see jäi kasutamata, siis jäin ilma – enam ei saa tulemust ära muuta – see tähendab, olnut mäletades, teist tunnet tunda. Võiks ju rahuneda – mina ei saa enesest vabaks. Võiks ju lõpetada – mina jään Minaks. Mina ei taha näha enese kaotuse suurust. MINA olen enese vaenlane – takistus ja süü parema tulemuseni jõudmiseni jõudmata jäämisel.

See, et olen enese vaenlane, on põhjus, miks ma ei taha olla kohas, kus ega koos, kellega, tunded on seganud saavutamast paremat tulemust – minus ei ole olnud rahu, et selguses ja selgena töödelda olemas olevat ja nähtavat infot. Neis kohtades ja nende inimestega ühes olen olnud tundest pimestatud ja tunde poolt juhituna täitmas tundest lähtuvat vajadust – otsust, et jõuda eesmärgini – TundeMina eesmärgini. See ei olnud mina ilma tunneteta.

Vaadates tulemust ja kogedes kahetsust ning süüd, on tahe leida süüdlane ehk valesti minemise põhjus väljast – too või see oli nõrgim lüli – see ei olnud tugevus ega usalduse vääriline. Kui teine või kusagil mujal on viga, siis peaks see tõsiasi tagama võimaluse tunda paremat enese tunnet. Kui leida põhjus väljast, siis on lootus kompenseerimisele – see võimalus annaks parema tunde põhjuse. Siis on õigus vabandusele – teine tunneb süüd, annab kahjutasu. Teisele on kahju - lohutab, lubab paremat tulevikku. Teise kainus näitab vettpidavalt, et teisiti ei oleks saanud. Need on võimalused, kuidas ilma jäämine saamisega asendada.

Mis tunne see oli, mis tagant lükkas, infole silmad ja kõrvad sulges ning otsust tegema sundis? See oli tunne, mida mina ei soovinud tunda. See oli tunne, mida ma ära ei tundnud. See oli tunne, mida mina ära ei osanud vahetada. Sellel hetkel olin vigane fail – traumaatiline mälestus elustus. Tundevigane fail on toonud kaasa katkestatud suhete rea, välditud inimesed ja kohad – tundepimeduse – seal ja nendega ühes ma ei ole olnud selge – tunded on seganud ja tulemus ei olegi saanud olla see, mis olla võinuks. Ahastus ja lootusetus – MINA – näe vaata – Mina Ise.

Tundevigane fail ei ole lasknud olla selgus ega luua parimat tulemust, sest sellel failil on kirjas vigane info - ei see, mis oli, vaid see, mida tundsin. Tundesalvestus lisas salvestunud info, töötluses olevale, olevikule – see on olnud suunatud tõlgendus – vaatenurk, mis sai tõeseks valitud hetkes - protsessis, kuid ei enam siis, kui tulemus oli käes. See on olnud väga valus teadmine – see ei olnud enese parim – see Mina ei olnud mina – see oli tundevajadus ja see oligi põhjus – mina olen enese olevik – põhjuse tagajärg.

Kuidas ise ennast üle kirjutada, ära kustutada – mis ja kus on õige info – kuidas olla selge ja mõista ise ennast – lülitada välja tunded ja astuda välja tundest? Mina Ise olen olnud meeskonna nõrgim lüli – ise olen astunud oma sammud ja teinud otsused. Mina ise nõustusin tegema selle sammu, mis määras ära koha, kust tagasipöörduda ei saanud – on asju ja otsuseid, mida teiseks enam muuta ei saa.

Kõik võimalused parema tulemuseni jõudmiseks olid olnud olemas – mina ise ei kasutanud neid – minu viis, infot tõlgendada, takistas mind ennast – enese jaoks, parimat tulemust loomast. Olin valinud tunde vältimise lahenduse. Traumaatiline mälestus elustus ja avanes, kuid ma ei lugenud seda - ma ei osanud mõista ise ennast. Tunne sundis edasi - PEAB - kohe kordub, väljapääsu ei ole - teist võimalust ei ole - tegutse - hüppa - reageeri. 

Maailm ei käinudki nii, et mina jõuaksin parima tulemuseni – seega jõudsin selleni, milleni mina ise küündisin – ise - info töötlemise tulemusel. Seni olin uskunud, endasse kui ohvrisse, et mina ise tegin parima ja välise takistused said takistavaks, kuid nüüd saabus teadmine, et minu parim ei olegi olnudki tegelikult parim. Kuidas sellise teadmisega edasi elada? 

Tundeist lähtuvad otsused on tähendanud ja tähistanud hetki, mil elu on ohus - kuid mina ise olen olnud ohtlik iseendale – enese otsustest on saanud enese kogemused. Sel moel kaob elamisejulgus - hirmu tundes, vale tuleviku ees, ei julge ma teha sammu - olla taaskord nõrgim lüli.

Marianne

05.07.2023.a

Sõnadesadu

 

Sõnad võivad

ja ka saavad

olla head ja ilusad,

kuid ka valusad -

haiget tegevad.

Sõnad saavad teha

kuulaja sisse pesa -

kanduda nii kaasa

ka aastate taha.

Sõnad saavad jääda

kõrvu kumisema -

üha uuesti kuulma,

kui neid ei unustata ära.

Sõnad

on kui lehed

või ka okkad

suvalisel puul,

mis ühes tuule sakutusega

või külma kallistusega

või sügisel kuivanuna

alla liuglevad,

jalge ette kukuvad,

kaugemale lendlevad.

Kui olla puu all

või üsna selle lähedal,

siis puult pudenev

all pool olija

vastu puutub.

Sõnad,

jalges sahiseva vaibana,

jäävad seljataha,

vihma või pisarate sajust

märjaks saanuna,

kõndijate jalajälgedes

poriseks muutudes,

nad lõppude lõpuks

lihtsalt ära kõdunevad.

Marianne

04.07.2023.a

Äraspidise Maailma huvitavad rollivalikud

 

Siis,

kui lapsed on suureks kasvanud,

kuid ei ole veel 

päris ega ka kõiges

täis kasvanud -

nad huvitavaid kaoseid tekitavad.

Nad nõnda samuti,

kui kunagi,

kujult väiksena,

ei tule toime

oma tunnetega.

Nad kohtuvad,

ootamatult

ja ehmatavalt,

oma ärkvele rappunud tunnetega

ja siis,

oma tunnete lainetusest,

nad, ära ja eemale,

proovivad rabeleda.

Tunded

loovad põhjuse

ja justkui annavad õiguse,

et võimaluse korral

anda tuld teise pihta.

Tunded

lausa sunnivad

välja astuma

ja teise,

kui vaenlase,

vastu sõda pidama.

Tunded

kaasa toovad

sundmõtted

ja mustrina käitumise

ning äraspidised teod.

Tunded

viivad ühes olemise eest

jooksujalu pakku

ja uksi,

valede ees,

sunnivad sulgema.

Kui,

tunnetesegaduses, laps

kohtub täiskasvanuga,

siis on see

teekond läbi kasvamise.

Kui,

tunnetesegaduses, laps

kohtub täiskasvanuga,

kes ennast lapse rolli vahetab,

siis tunded kohtuvad

ja alla jäämise vältimiseks,

see, kes Vanem,

oma vanemaks olemise trumpi,

teise vastu, kasutab.

Kui kohtuvad suured

ja üks neist valib

olla see Kes Laps,

siis ta vingub, viriseb, jonnib

ja piltlikult jalgu trambib,

kui vaja,

siis süüdistades,

käib Sina-Mina pingpongi mäng.

Kui kohtuvad suured

ja üks oma tunnetega toime ei tule,

siis võib too teha huvitava lükke -

ta jätab lapse rolli vahele

ja justkui Lapse Vanemana

toda nahutama

ja vale käitumise eest

noomima hakata

või Elu Õpetajana

elu elama õpetada -

kuidas on õige

ja mida peab tegema

või hoopis

kohtumõistja rolli valinuna

teise patud üles loeb

ja nende eest karistuse määrab - 

olema nimetab.

See, 

kes õpetab,

kasvatab või nuhtleb,

see ennast näha tahab -

see ise ennast esile tõstab,

et oma Mina

õigena ja paremana näha.

Laps - Vanemana,

Laps - Õpetajana,

Laps - Kohtumõistjana 

teisel täis kasvada ei aita -

ta võtab endale õiguse,

mida tal ei ole -

nii valib käituda laps,

kes tahab olla teisest lapsest üle –

kui iseendast ei piisa,

kui iseendana

ei olda valmis kohtuma,

siis valitakse selle roll

Kes saab teisest olla üle.

Ja kui ta siis,

oma tegu tehes,

veel kõrgub üle

ja justkui ilma tundejõuta –

nii naeratades

ja leebelt,

oma sõnu lausub,

siis see tundub vähendavana

ja lootusetuna –

see on koht,

kus nahutatul ei ole hea –

talle ei ole kohta -

ei ole austust ega väärtust -

teine tema rollist ei pea.

On ehmatus –

hing jääb kinni –

on segadus,

on mõistmatus –

mis toimub?

On tahe

ja on vajadus

ennast kaitsta,

sest teisel ei ole õigust,

kohut mõista.

Kuid,

kuidas seda teha,

kui ei tea -

Kes olema peab?

On küll,

enese sees,

teadmine -

Kes oldi,

miks valiti

ja kuidas oli,

kuid need sõnad,

välja öelduna,

ei jõuaks kohale,

sest, kuigi koos olles,

ei kohtuta –

siis, kui teine

ei tulnud oma tunnetega enam toime

ja nägi võimalust,

siis toimus,

ootamatu ja ehmatav,

rollivahetus -

mask jäi samaks,

kuid sisu muutus.

Valitud rollil

puudus teise jaoks nimi,

mis oleks toimuva ära seletanud

ja toimiva lahenduse leida aidanud.

Marianne

03.07.2023.a