Siis,
kui lapsed on suureks kasvanud,
kuid ei ole veel
päris ega ka kõiges
täis kasvanud -
nad huvitavaid kaoseid tekitavad.
Nad nõnda samuti,
kui kunagi,
kujult väiksena,
ei tule toime
oma tunnetega.
Nad kohtuvad,
ootamatult
ja ehmatavalt,
oma ärkvele rappunud tunnetega
ja siis,
oma tunnete lainetusest,
nad, ära ja eemale,
proovivad rabeleda.
Tunded
loovad põhjuse
ja justkui annavad õiguse,
et võimaluse korral
anda tuld teise pihta.
Tunded
lausa sunnivad
välja astuma
ja teise,
kui vaenlase,
vastu sõda pidama.
Tunded
kaasa toovad
sundmõtted
ja mustrina käitumise
ning äraspidised teod.
Tunded
viivad ühes olemise eest
jooksujalu pakku
ja uksi,
valede ees,
sunnivad sulgema.
Kui,
tunnetesegaduses, laps
kohtub täiskasvanuga,
siis on see
teekond läbi kasvamise.
Kui,
tunnetesegaduses, laps
kohtub täiskasvanuga,
kes ennast lapse rolli vahetab,
siis tunded kohtuvad
ja alla jäämise vältimiseks,
see, kes Vanem,
oma vanemaks olemise trumpi,
teise vastu, kasutab.
Kui kohtuvad suured
ja üks neist valib
olla see Kes Laps,
siis ta vingub, viriseb, jonnib
ja piltlikult jalgu trambib,
kui vaja,
siis süüdistades,
käib Sina-Mina pingpongi mäng.
Kui kohtuvad suured
ja üks oma tunnetega toime ei tule,
siis võib too teha huvitava lükke -
ta jätab lapse rolli vahele
ja justkui Lapse Vanemana
toda nahutama
ja vale käitumise eest
noomima hakata
või Elu Õpetajana
elu elama õpetada -
kuidas on õige
ja mida peab tegema
või hoopis
kohtumõistja rolli valinuna
teise patud üles loeb
ja nende eest karistuse määrab -
olema nimetab.
See,
kes õpetab,
kasvatab või nuhtleb,
see ennast näha tahab -
see ise ennast esile tõstab,
et oma Mina
õigena ja paremana näha.
Laps - Vanemana,
Laps - Õpetajana,
Laps - Kohtumõistjana
teisel täis kasvada ei aita -
ta võtab endale õiguse,
mida tal ei ole -
nii valib käituda laps,
kes tahab olla teisest lapsest üle –
kui iseendast ei piisa,
kui iseendana
ei olda valmis kohtuma,
siis valitakse selle roll
Kes saab teisest olla üle.
Ja kui ta siis,
oma tegu tehes,
veel kõrgub üle
ja justkui ilma tundejõuta –
nii naeratades
ja leebelt,
oma sõnu lausub,
siis see tundub vähendavana
ja lootusetuna –
see on koht,
kus nahutatul ei ole hea –
talle ei ole kohta -
ei ole austust ega väärtust -
teine tema rollist ei pea.
On ehmatus –
hing jääb kinni –
on segadus,
on mõistmatus –
mis toimub?
On tahe
ja on vajadus
ennast kaitsta,
sest teisel ei ole õigust,
kohut mõista.
Kuid,
kuidas seda teha,
kui ei tea -
Kes olema peab?
On küll,
enese sees,
teadmine -
Kes oldi,
miks valiti
ja kuidas oli,
kuid need sõnad,
välja öelduna,
ei jõuaks kohale,
sest, kuigi koos olles,
ei kohtuta –
siis, kui teine
ei tulnud oma tunnetega enam toime
ja nägi võimalust,
siis toimus,
ootamatu ja ehmatav,
rollivahetus -
mask jäi samaks,
kuid sisu muutus.
Valitud rollil
puudus teise jaoks nimi,
mis oleks toimuva ära seletanud
ja toimiva lahenduse leida aidanud.
Marianne
03.07.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar