Inimene on üks huvitav mutukas, kes valib, kellega koos olla ja kellega mitte. Inimesel on voli valida, kui lähedale ja millistesse piiridesse, ta teise, enesele lubab. Inimene võib keelduda ühes olemisest ja seada vahele vahemaa. Kuid, hoolimata selle õiguse olemas olemisest, vahel ta usub, et tal ei ole luba ega võimalust valida – hoolimata kõigest ta peab koos ja ühes olema.
Inimeses olevate keerdkäikude algused saavad sageli alguse lapsepõlvest. Enamasti on tegu programmeerimiste tulemustega. Kindlasti mäletatakse lapsepõlvest, kuidas sõpru tuli valida – ei tohtinud tuua koju ega mängida/ hulkuda väljas sellega, kes oli, mingil põhjusel, vanema hirm. Vanemas oli hirm, et kodu või midagi muud saavad kannatada või oma lapsest saab sel moel samasugune – vale on võõras – sellest tuleb eemale hoida. Samal ajal kohtuti õpetusega, et kedagi ei tohi välja jätta ja kõigiga peab mängima ning igas ühes tuleb osata head näha – igaüks on Meie osa.
Korralikult kasvatatud või üles kasvanud inimesele tundub mõistlik olevat võtta suurena vastu otsus - vältida purjus inimesi ja süstivaid narkomaane. Ühiskonna poolt kiidetakse heaks, kui ei valita ühes olla vägivallatsejatega, gängi liikmetega, kurjategijatega. Tunnustatakse - õige valik – tegu on aktsepteeritud. Korralikuks kasvatatud inimene peab hoolima oma päritoluperekonnast ja enesele valitust ning enese poolt loodust – oma veri on lähim. PEAB – ei tohi nende vastu vale olla ega eemale või lahku astuda – igavesed koos olemised – kes kannatab see kaua elab või kannatlikkus kaunistab.
Huvitavalt vastandlikud vaatenurgad – peab ja ei tohi. Siin loodetakse mõistusele – oskusele analüüsida ohte ja jätta ebaterved suhted sõlmimata või tuleb need lõpetada, möödapääsmatuse korral on mõistlik neid minimeerida. Inimesel tuleb osata vahet teha ja vajadusel vahe vahele teha. Kui see nüüd nii lihtne, st kergesti teostatav, olekski, siis ju paljusid teemasid ei olekski.
Igal lapsel on olemas, vähemalt üks, vanem, kes tema eest vastutab ja teda kasvatab. Kui ei olegi oma võtta, siis on olemas keegi muu, kes lapsest vanem. Vanem on see, kes õpetab elu elama – kui ei sõnadega, siis näitab ise ette. Kuid, mida teha siis, kui sõnad, sõnade tagune ja teod ei lähe omavahel kokku? Need ei lähe kokku siis, kui tegemist on erinevate rollinägudega.
Kui lapsevanema sees on traumaatilise jäljega laps, siis kardab see vanem neid inimesi, kel on võimu teiste üle. Võim on ohtlik, sest see justkui annab loa olla ebaõiglane, füüsiliselt/ vaimselt vägivaldne, ebaviisakas, valetada ja jätta teisele vähem alles. Võimu kasutavad need, kes tahavad kõrguda üle ega pea teisi või teatud moel liigitatavaid inimesi millekski. Võimu kasutajad vähendavad ja madaldavad teisi selleks, et ise kõrgemale tõusta.
Kainelt kaalutlev ja ennast hoidev inimene peaks sellise suhte lõpetama või sellise inimese ja iseenda vahele, ohtu vähendava, vahe jätma. Kuid, vot siinkohal toimub üks huvitav lüke. Inimene ei lõpeta, sellise teisega, suhtlust ega seisa enese eest, vaid ta proovib minna sellisele inimesele lähemale, et tollele meeldida – meele järgi olla. Vaigistades ja kustutades ise ennast, olla alandlik ja õige, et ülekohus jääks ära, vägivald kordumata. Samuti proovib inimene teha ennast vajalikuks, et ta enam valet kogema ei peaks. Sellisel moel, selliste võimaluste elimineerimine, tundub olevat parim, mida inimene enese jaoks teha saab.
Kuid, olles seotud ja ühes ning valides käituda selliselt, ei kao ebaõiglus, vägivald ega mitte aktsepteerimine kuhugi. Eest ära tõmbudes ja teist enese piiridesse lubades, jäetakse teisele voli kasutada ja käsutada võimu. Vahetades enese „värvi” ja „nahka” ei kao inimene täielikult – ta peidab ennast enese sees, ka iseenda eest, kui vaja. Eneses peituv inimene ei taha vaadata võimu kasutajale silma, sest tema enese silmadest võib paista välja info – et ta ei saa st ei taha selle inimesega koos olla – ta kardab enese pärast.
Inimene kahestub enese huvides ja õpetuste sundivas soovituses. Ta tunneb ennast süüdi olevana, kui on olemas inimene, kellega ta on lähedalt seotud, kuid kellega ta suhelda ega seotud olla ei taha. Vastukäivate uskumuste ja programmeerimiste segaduses tunneb inimene ennast süüdlasena – ta usub end süüdi olevat, kui ta ei taha olla lähedalt seotud inimesega, kes temast lugu ei pea. Ta elab süümetundes, sest tunneb vajadust ära minna selle juurest, kellega ühes olemine tähendab enesega maksmist – tema kaob inimesena. Ei taha, kuid peab olema – ei saa valida – tuntakse end lõksus olevana.
Võimur ja tema ohver ei mõtle, kuidas kohtuda teistes rollides olevatena – teha oma suhe nn korda – olla inimene inimesele. Lähedus annab pigem õiguse olla see nägu, keda teisal olijad ei näe. Vägivalda teostav väljendab iseennast – ta valab endast välja teise pihta, sest tunded näivad kasvavat just selle teise pärast või on see hea võimalus, kuidas maandada ennast Maailmas kogetavast. Teine on oluline, sest ta on olemas ja seega saab toda ära kasutada. Vang ja vangivalvur – ollakse mõlemad - teineteisele.
Kui sellisest, huvitavalt „toredast”, lähedusest veel väheks jääb, siis lisab elu ebaõiglust juurde, sest ka võõrad või hetkeliselt seotud olevad võivad heita kive inimese pihta – olla ebaviisakad, ära kasutajad, valetajad, füüsiliselt ja vaimselt vägivaldsed. Selliselt väljendujad ei võtta aega, et ennast vaadata ja vabandada. Tahtsid ja tegid. Seejärel vaadatakse ringi nii nagu ei olekski midagi tehtud – elu läheb ju edasi.
Üks jääb jahmunult paigale – teine läheb, vilet lastes, mööda teed edasi. Okas jääb seisatujale hinge – kuidas osata ja miks peaks olema ühes edasi nii nagu teine ei oleks teinudki midagi. Segadust tekitab see, et need, kes ümbritsemas, tahavad vägivallatsejaga olla koos edasi – too on ju lõbus, tore ja hea. Kui suhtlema enam ei pea, siis jääb kogemus hinge, kuid tuhmuva mälestusena alles. Kuid, kui kohtumisi toimub edasi, siis kuidas valida enda olemist – kuidas oleks õige olemine?
Enesekaitse jaoks vajalik info ütleb – see inimene on ohtlik – astu eemale. Enesekaitse hoiatab – tuleb meeldida, et kordus ära hoida. Aegade tagant kanduv sõnum tuletab meelde – üksinda ega eraldi olla ei saa, oled hukule määratud. Hirm sunnib vaikima – maha vaatama – endast mööda vaatama. Õpetuste jälg survestab, et tuleb viisakas olla ja suhelda, mitte mossitada ega viha pidada. Enesekaitse leiab lahenduse – inimene hakkab teises vigu nägema – põhjusi, miks ei saa teisega koos olla. Pidavad ja aktsepteeritavad vaatenurgad annavad sobiva tõestusmaterjali – tõestatakse enesele, et teine on see, kes ei taha koos olla. Kui teine ei taha, siis ju ei saagi – eks ole ju nii – väljapääs on leitud.
Eemale astuda tahtja tunneb ennast süüdi olevana – kuidas ta ütleks ja näitaks ausalt välja – „Jah, mina ei taha lähedaselt ja avatult suhelda ega koos olla, sest korduv info on näidanud, et suhe ei ole hea ega tasakaalus, seda ei parandata – mind, kui inimest ei nähta ja minuga, kui inimesega ei kohtuta. Terve suhte toimimise jaoks vajalikku infot ei jagata, seda ei küsita/ ei kuulata ja sellega ei arvestata. Sellisel moel on tegemist ebaterve suhtega ja selle eest makstav hind on liiga kallis, et seda suhet edasi hoida.” Kui ta oma sõnad teoks teeks, mida temast siis arvataks – millise tähelepanu osaliseks ta saaks ja kas teised jääksid temaga või astuksid hoopis, selle teise kaitseks, tolle kõrvale seisma?
Mis on lool pistmist algusega – vanemaga ja lapsega – kuni enese sõnu välja ei ole öeldud, siis lugu jätkub, et anda inimesele võimalus seista, enese eest, enesena. Oleks ju ammu seistud, kui oleks julgetud – tagajärjed jäävad ju enese kanda. Oleks ju ammu öeldud, kui hirm – elu alalhoiuinstinkt ei oleks keelt kammitsenud. Võib-olla öeldigi ja midagi ka tehtigi, kuid see suruti võimuga maha – kasutati vägivalda. Traumaatilised jäljed teel. Enese ajas, vanema lood, olid jäänud lõpetamata ja, last kasvatades, kandus kunagine trauma edasi, sest oli - PEAB ühes olema.
Kui elus olemise jaoks on vaja, siis ka püütakse edasi olla - ei taheta, kuid ju peab – valetatakse valitud käitumisega. Jäädakse nii enese, kui ka teiste silmis valeks, sest ei õnnestuta – suhe ei parane – enesel, ja tegelikult ei kellelgi, ei ole hea olla. Ikka ja jälle leitakse ennast kohast, kus sõnad ja selgus saabuvad hiljem, siis kui ei ole enam vahetut ohtu – kui on rahunetud ja lubatud enesel hingata. Küll siis leiduvad sõnad ja tõuseb tahtmine – kohtuda, et välja öelda ise ennast. Kui uuesti saaks, kui kuulataks, siis sõnad leiaksid tee välja, sest on soov leida rahu enese sees.
Selleks on võimalus - saab ise ennast aidata – ei ole vaja oodata ega luua uut kohtumist, mis pole enam ehk võimalik ega vastas olnule ka vajalik – saab ise teha konstellatsiooni(e). Luua ära olnud olukord uuesti, kuid nüüd lõpetada, vägivaldsena kogetud, situatsiooni teisiti. Valides nt kivikesed, käbid, oksad, nukud jne enda ja teise esindajateks, nimetada need ja asetada välja sisse paigale. Ja siis, öelda oma sõnad välja selle teadlikusega, mis nüüd on olemas, kuid ei olnud siis, kui ehmatati ja reageeriti ennast kaitsvalt vastu või põgeneti.
Taasloodud kohas ja hetkel, mil oli see enese sõnade koht ja aeg, tuleb edastada oma info selgelt, teist nimetamata ja tema vastu minemata – „Stopp, palun lõpeta! Olen(me) koos, sest ... , olen(me) siin selleks, et ... . Olen siin ... rollis ja palun jääme selle suhtluse raamesse. Palun austa minu piire ja arvesta infoga, mida jagan. Palun kuula mind ära. jne” Välja tuleb öelda, välja settinud, sõnad, mis annavad edasi olulise info ja seavad piirid ning panevad paika reeglid – seistakse enesena, sest enese jalad on maas – ollakse hoitud ja on aega, et öelda.
Maailmas kohtudes võib ja saab, olles rollides selge, kohates vägivalda ja ebaõiglust - tunnistada – see siin ei ole minu jaoks okey – ja sellepärast valin mitte koos olemise. Saab jääda viisakaks ja öelda Tere ning Head aega, kuid ei enamat, kui see ei tundu olevat õige. Ei karda tagajärgedega kohtumist, sest on teadmine, et ei olda vale, kui kuulatakse iseennast. Nähakse teist ja julgetakse temaga ühes olla ja talle otsa vaadata – ei ole vaja peita ennast, sest ei varja otsust. Kui kohtutakse, siis see on mööduv hetk. Vajadusel astutakse eemale ja minnakse ära – ei looda ühendust.
Marianne
11.07.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar