Enese Mina – sõnad enese kohta. On tavaline, et vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei ole inimese kohta häid ja toetavaid sõnu kasutusel – on vähendavad ja haiget tegevad ning kohta kätte näitavad. Teistsugused sõnad on harvad ja kättesaamatud – neid laustutakse, kellegi teise kohta ja mingitel muudel alustel.
Seega on loomulik, et inimesel on raske olla see Mina nagu tema ise ennast teab olevat. On loomulik, et siis ta solvub, on vihane, vajub kurbusse, tardub masendusse, leegitseb raevus, rohetab kadeduses – põhjuseks need samad sõnad, mida tema ise enda kohta teab ja kasutab.
Inimene teab, et tema on selline ja sellisena - tema teab, et ka teised teavad seda, kuid ta usub ja loodab, et Omad ei osata – Omad ei kasuta – Omad lasevad tõel vaiki olla – nemad ei võta seda kasutusele. Ei tee seda senikaua, kuni nad Omad on või see neile kasulik on või nad teistsugusest tulemusest huvitatud ei ole.
Vägivaldses keskkonnas välja kujunenud Mina – on enese kasutuses oleva informatsiooni töötlus, möödunu x vanuse teadlikkuse alusel – see on põhi, millele, enesega seonduvas, toetutakse ja teadmised, mille alusel infot töödeldakse – mõistmised, selgitused, sõnavara – iseenda, kellegi teise, Maailma kohta. See on algeline, kuid siiski väga keeruline arvutiprogramm, nimega Mina, Minu elu ja Maailm.
Enese vähendatud ja moonutatud Mina taga on enese poolt tegemata jäänud töö. Vägivaldses keskkonnas on suunavaks mõjutajaks tähelepanuga edastatud informatsioon – Sina selline/ Mina (keegi teine) selline – võrdlemine ja selle alusel vähemale ja valele osutamine. Tegemata töö tähendab, et minnakse sellise infoga kaasa – allutakse käsitlemisele.
Võrdlemine tähendab, et inimesi ei nähta ega esitleta võrdsetena/ samadena – üks on alati parem, ilusam, targem, üle, olulisem, väärtuslikum jne. Võrdlemine toob kaasa erineva suhtumise, kohtlemise, tähelepanu, õigused ja võimalused. See see eesmärk ongi – näidata, millisena peab olema ja, kuidas ei ole õige. Võrdlemine on vajalik ka enesele väljenduse võimaluse andmiseks – pahad emotsioonid ja head emotsioonid – on, kellega ühes ja põhjusega välja elada.
Erinevusest tulenevad õigused on põhjus, mis näitab, et üks teeb teisele, väidetavalt ja tõestatult, liiga. Liiga teeb see, keda vähendatakse ja vägivaldselt koheldakse – on tema poolt teostatud ülekohus näidata välja/ osutada/ tahta, et ollakse võrdsed ja Mina ise – see on ülekohus, sest teine peab siis hakkama, agressiivselt, ennast ja oma paremust, üle olemist, väärtust jne ära tõestama.
Ise küsisid - kui Sina ei taha, et Sinu osaks saab, siis püsi seal ja sellisena, kuhu oled määratud ja kelleks oled nimetatud – siis on Maailm korras. Tea oma kohta süsteemis - tea, kes on Sinust tähtsam - kellele tuleb alluda, kellega nõustuda, keda kuulata - sest see teine on Tema ja Oluline.
On tavaline, et vägivaldses keskkonnas annavad „abivalmid” kaasteelised inimesele „toetava” tagasiside ja osutavad temaga aset leidnu põhjusele – Sina ise. Selle asemel, et toetada ja seista kõrval ja näidata valgust – tehakse inimese teekond maha, leitakse üles vead, miks ta ei saanud ega saagi jõuda teistsuguse tulemuseni – näidatakse, kellelegi teisele, et vaata teda ja tee järgi või palu teda, et teine teeks ise – temal tuleb see välja – selline pead olema/ selline Sina ei ole.
Siis, kui inimese jaoks on olnud midagi olulist – tema on pürginud, kuhugi poole ja see ei õnnestunud või tema on midagi ette võtnud ja see on jäänud pooleli või krahhiga lõppenud - võib olla, et põhjuseks ei olnud üldse tema ise – kuid sellest hoolimata antakse inimesele hinnang – öeldakse välja inimest nimetavad, iseloomustavad ja määravad sõnad.
Seda ka siis, kui tulemus oli rahuldav või keskmisest parem - ka siis ei kiideta ega tunnustata ega tähistata ühes, vaid osutatakse vigadele, valesti olemistele ja tegemistele - see on otsene ja kaudne maha tegemine, vähendamine, süü tunde loomine, et vältida nn uhkeks minemist, tähtsamana olemist - kuid tegelikkuses on see tegevus, et vältida enesega võrdluse võimalust - tegelikkuses võimetus ja tahtlik eesmärk mitte kasutada teise kohta häid ja tõstvaid sõnu. Selle taga on vägivaldse keskkonna põhi mõte - siis, kui teine on, siis Mina ei ole.
Nn eksinuks nimetatud inimese vähendamise eesmärgi taga on iseenda positsiooni kindlustamine - siis, kui ainult Mina tean või ainult Mina oskan - siis olen Mina oluline, väärtuslik - siis ei seata Mind kahtluse alla, Mind ei kõrvaldata - Mina säilitan enese positsiooni ja tähtsuse.
See - ise ja ainus olemine - on põhjus, miks inimest ei õpetata ega jagata temaga oma teadmisi - see on põhjus, miks naerdakse inimene välja, kui selgub, et too ei tea või tema ise tunnistab seda - Äh, lollakas oled, väärakas oled või. Eesmärk on vähendada julgust küsida ja asjades selgusele jõuda - seda nimetatakse tülitamiseks ja enese tähtsaks tegemiseks.
Inimese maha tegemine, sellel hetkel, kui on kaotuse kogemise hetk, on selle inimese vähendamine – kaotuse kogemus on loomulik asjade kulg – selle jaoks, et teha järgmine samm, on vaja eelmine ära lõpetada – jalg on vaja kindlale pinnale maha panna. Pooleli oleva sammu lõpetamiseks tuleb enese tundesõnumid läbi kõndida. Tunded on alateadvuse infosõnumid, mis kirjeldavad osaks saamist ja selle tähendust - Mina ja uus informatsioon.
Mida suletum keskkond, mida manipuleerivam kasvatus, mida vähem vastutuse võtjaid – seda suurem on inimese enda osakaal, seda väiksem enese Mina, seda maha tegevam sõnavara on enese kohta kasutusel. Teisi samasuguseid, eksinuid, ei ole – teised on õiged – teised said kannatada – teistele peab kompenseerima – teistele ei tohi häbi teha – ise ennast tuleb ära kaotada.
Tegelikult - on loomulik olla kurb ja vihane – erinevad tunded on infoga kohtumisel aset leidev info vastuvõtmise protsess. Vähendava ja vägivaldse keskkonna jälg on see, kui inimene – selle asemel, et öelda endale – Mina olen kurb, sest olin panustanud/ Mina olen kurb, sest see oli Minule oluline – selle asemel ütleb ise endale – Mina olen haletsusväärne, et ennast kurvana tunnen – Mina olen nõme, et Mina ei õnnestunud – Mina olen puudulik, et ise ennast tähtsaks teen – Minul ei ole õigust tahta, et Mina parema tulemuseni jõuan.
On tavaline, et vea teinud/ ebaõnnestunud inimene, ise, ei ütle endale head, sest tema tunneb häbi - tema ise oli see, kes endast sellise sammu Maailma jättis. See tähendab, et kõik teavad ja näevad, kuidas tema oli vale – tema samm tõestab, et tema ise kinnitas ennast üle. Häbina ise ennast nägev ja oma teekonda valena tõlgendav inimene ei saa olla enese üle uhke – ta teab, et tema osaks saab negatiivne tähelepanu ja vähendav sõnavara.
Ka see on vägivaldse möödunu jälg – keegi põhjendas, selgitas, suhtus sellisel moel inimese poolt tehtusse – ebaõnnestumine tähendas eksimust ja valena olemist – keegi ei näinud ega näidanud õppimisega seonduvat teekonda – ei olnud, midagi ega kelleltki õppida – tulemuse tõlgendus andis informatsiooni sooritaja kohta – see tulemus jäi temaga – seda ennast ei olnud enam võimalik muuta - Mina olen selline.
On loomulik, et selline infovahetus, iseenda sees, teeb inimese enese vastu vihaseks. On loomulik, et inimene ei taha olla see ja selline, millist sõnavara tema ise enda kohta kasutab. Inimene ei saa enese vastu – tema teab ja näeb ise ennast sellisena – tal ei ole teisi sõnu – tema teab teisi sõnu, kuid need ei ole tema puhul tõesed – ei ole olnud neid, kes oleks neid, teisi sõnu, tema kohta kasutanud.
See on põhjus, miks inimene vajab turvalist ümbrust ja inimest – seda kohta ja seda teist, kes ei too välja inimese eksimusi ega kirjeldada teda tema tegelikkusele vastavalt. See on põhjus, miks inimene vajab, kedagi teist, kes annaks temale alibi – inimene ei ole, sest keegi teine on ise. Või kui kedagi teist ei ole, siis inimene vajab kohta ja suunda, kuhu ja kelle poole, ennast välja elada – ennast matvale frustratsioonile vormi anda.
Enese vastutus - kriitiline pilk möödunusse – enese kohta käiv seletus on, kellegi teise oma – see on pealt nähtud, otse öeldud, ümbritsevas keskkonnas käibel olnu/ seltskonnas kasutusele võetu. Tegelikkuses on inimese enese teadlikkus see võti, kuidas tema ise enese poolt tehtut ja osaks saanut tõlgendab ja seejärel ise ennast sellisena kogeb.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu on vähendatud teadlikkusega inimene – enese info on asendatud käibel olevaga, info töötlemiseks on antud suunavad ja kohustavad juhendid. Juhendid ja reeglid viivad teise, määrava tähtsusega, detaili juurde - see on uskumine enesest Olulisema inimese õigustesse ja õigusesse – seda isegi siis, kui need on kaheldavad, enese väärtushinnangutega vastuolus, enesele haiget tegevad.
Uskumise alus – Mina ise annan enesele osaks saavale põhjuse – Minu tegu/ olemine/ valik/ olemas olemine on põhjus, miks teine peab sellisel moel reageerima – Mina ei saa muidu aru, Mina ei jäta, teisele, teistsugust võimalust, Minuga teistmoodi ei saa.
Teine ütleb – Mina kuuletun. Teine ütleb – Mina usun. Automaatne teise inimese info kasutusele võtmine ja selle järgimine tähendab ühe olulise täis kasvamise etapi vahele jäämist. Enesena olemiseks on oluline - teise inimese, ei ole vahet, kes ta juhtub olema – info ülevaatmine ja seejärel enese omaga kõrvutamine, et alles siis tegelikkus paika panna – julgus ja otsustavus olla enese tõega üks.
Vägivaldses keskkonnas aset leidnu/ aset leidva kordamine - vale suund on vaadata seda, kuidas teine teeb ja ahhetada selle üle – see toob kohale tunneteinfo, mis edastab kõike seda, mis selles teise tegemises sisaldub ja annab aimu sellest, kuidas inimene teise poolt edastatavat informatsiooni töötleb. Samuti on vale võtta, koheselt, kogu süü ja vastutus enda peale. Selle asemel tuleb küsida - Miks teine ütleb/ teeb – mida see temale tähendab/ annab – mis on teise eesmärk?
Nendele küsimustele ausalt vastamine vajab tugevat inimest, sest vastused ei ole kergete killast – vastused annavad teada tegelikkusest – Minu ja Minuga koos olemise/ koos tegemise/ koos elamise tähtsus ja tähendus teisele – see on see, millest teine ei räägi otse, vaid ta varjab, muudab ja salgab – teine manipuleerib.
Manipulatsiooni sõnastamine vajab selget enese teadlikkust ja tugevat põhja. See on teise käitumisele/ sõnadele/ otsustele valguse suunamine ja selle tõe välja ütlemine – teine, planeeritult, üritab Mind, manipuleerivate sõnade ja tegudega, suunata temale vajaminevat otsust tegema, temale vajaminevat andma, temale vajamineval moel olema. Seda kõike tehes ei ole teine aus – tema survestab vaimselt ja moonutab informatsiooni, füüsilist tasandit kasutades.
Sõnade sõtta võib jäädagi – siis, kui on soov/ vajadus, anda enese ja enesega/ teisega/ ühisega seonduva kohta informatsiooni ja teine ei ütle selgelt – Mina mõistan, Mina arvestan – vaid selle asemel hakkab tõestama, et temale ei ole õigust sel moel öelda, temaga ei tohi sel moel rääkida, et ise oled selline ja teine – siis, selle asemel, et ise ennast üle korrata – sama sõnumit, uuesti ja uuesti, sõnastada ja enese õigustele viidata ja teise väidetele vastu materjali otsida – on õige teha peatus, sest samal moel edasi minna ei ole mõtet – on selge, et teine keeldub olulisest informatsioonist ja sellega arvestamisest.
Seega tuleb ise olla teadlik – ei ole üks tasand, on erinevad eesmärgid ja erinevatele põhi mõtetele toetuvad nendeni jõudmise viisid. Aset leidva põhjal mõistmine – teine ei arvesta ei Minu ega Minu informatsiooniga. Tema sõnum, tegevuse/ väljenduse/ sõnavara järgi, ongi – Mina ei arvesta Sinuga, sest Mina ei pea seda tegema – Mina olen selline/ olen selles rollis ja seega ei pea Mina Sind oluliseks – Minu info annab Minule aluse Sind eirata.
Kohtudes, eituse ja vastuvõtmatusega ja ümber suunamisega, ei ole tark jääda ohkama ja Ohvrina ennast nägema, vaid astuda rollide mängust välja. Selleks tuleb ise endal välja öelda ja meeles pidada, et anda endale kindel põhi jalge alla – Mina olen inimene, see siin on Minu kodu, Minule siin selline käitumine ei sobi, võõrastele on siin sellised reeglid – Mina ütlen selle info välja.
Siis, kui teine inimene ei arvesta ja keeldub koostööst, siis on tavaline, et vägivaldses keskkonnas kasvanu lõhestub sellise vaidluse kohas – oleva aja teadmine ja suurus ning möödunu aja Mina lähevad risti. On tavaline, et möödunu Mina astub lavale ja inimene käitub/ võtab vastu otsuseid selle Mina kohta käiva informatsiooni alusel siis, kui teema puudutab möödunut – samasugune info kohtas samasugust reaktsiooni.
Seega on selle hetke teadlikus möödunud aja Mina pilt – sel moel käituva ja sellisel viisil ennast tõestava teise ees tuleb taanduda, sest see teine ei arvesta Minuga – teine eitab Minu õigusi ja volitusi – teine tühistab Minu EI. Tema annab teada, et temal on selleks õigus. See on koht, milles inimene saab aru, et - Mina ei saa, midagi teha – teine teeb uuesti ja samal moel, siis, kui tema seda tahab ja otsustab – sest Mina olen selline, kelle vastu tohib, saab ja peab tegema/ olema/ väljenduma.
Lõhestumine on vaimse tasandi häiritus – info kihilisusest tulenevast segadusest. Tegelikkus – teisel ei olnud, tänases ega ka möödunus, õigus ega õigust – tema, olles teadlik, ületas tema ette seatud piire ja rikkus head ühes olemise tava – kuid märkuse peale, tõestas, jõu ja manipulatsiooniga, enese vaatenurka ja enese Mina, kellel on õigused, kuid ei ole selliseid kohustusi.
Teine suunas lugu isiklikuks – oled Minust vähem, erinev ja vale, seega on Minul õigus. Minu kasutuses olevate faktide alusel pead oma tõest taganema ja Minule lubama/ võimaldama selle, mida ja kuidas Mina otsustan/ vajan/ teen. Sina ei tohi seda valeks nimetada ega Mind keelata.
Teise vastuses ja käitumises sisaldus manipulatsioon tegelikkusega – Minule tõde ei loe, Minu kohta tõde ei tohi välja öelda – Minu käitumist ei tohi õigete sõnadega nimetada – Minule ei tohi Minu tahtmist keelata – sest Mina olen Mina.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu valu – ollakse väärkoheldu – ollakse väära info alusel vääral moel koheldud. Senikaua, kuni inimese sees on olemas teadmine - vägivald on võimalik ja see võib järgmisel hetkel Minu osaks saada ja Mina ei saa selle vastu – senikaua elab inimene aktiivse vägivalla sees. Möödunu püsib elus – on lihtsalt see ajajärk, kus vägivald on varjus, kuid see ei ole lõppenud.
Vägivaldses keskkonnas elava inimese teadlikkus - Minu ülesanne - selleks, et teine saaks olla ja teha ja seejuures põhjust omada – selleks on Minu osa olla põhjustaja/ süüdlane - Mind on paha vaadata/ Minuga on häbi kõrvu olla/ Minuga on paha rääkida/ Minuga on vastik koos olla/ Minu soovid on teise jaoks ülekohtused/ Minu informatsioon on teisele ärritav/ Minu jutud, sõnad on teisele häirivad – kuna teisel on Minuga paha, siis Mina pean teise kannatused kompenseerima – teisel on õigus Mind lüüa, Minu peale karjuda, Minuga vaikida, Minu asju võtta, Mind minema saata, Minule vajaminevast keelduda, jne.
Täis kasvava inimese teadlikkus - sõnavara, mis oli kasutusel enese kohta, oli selgitus aset leidnu ja osaks saanu kohta – see ei olnud Mina – see oli, kellegi teise sõnavara, mida teine inimene kirjelduseks, põhjenduseks, väljenduseks kasutas. Teine oli Oluline ja vägivaldselt eluline – teise informatsioon oli kasutusel ilma filtrita.
Enese olukorrast ja enese kasutuses olevast informatsioonist lähtuvalt – tegemist oli suletud keskkonna ja ainsa inimesega, kes nõustus taluma – oli endale antud ülesanne, jõuda sinnamaani, et teine ei kasuta negatiivseid sõnu, et teine võtab kasutusele teised sõnad või vaikib häbistavatest.
Mõistmine – teise poolt valitud sõnade kasutamise põhjuseks ei olnud see, et Mina ei olnud teistsugune, et Minu kohta ei saanud teistmoodi öelda – vaid see, et teine ise ei valinud teisi sõnu kasutada – temal oli põhjus, miks tema sel moel tegi ja see põhjus lähtus temast endast.
Täis kasvamise esimene samm – Oluline teine ei ole kogu Maailm – elu on ka ilma temata võimalik. Teine samm - enese Mina ja selle kohta käiva sõnavara taga on olnud enese piiratus – enese poolt tegemata jäänud vaimne töö – millist informatsiooni ja miks olen Mina ise enese kohta kasutanud – milline on sõnade ajalugu ja kasutusele võtmise põhjus.
Kasutuses oleva informatsiooni avardamine – vahetu keskkonna tegelikkus/ teadlikkus ja elu/ Mind/ ennast vahendanu tegelik eesmärk ja teadlikkus. Milline olen Mina ise – enese tegelike sammude alusel – enese kirjeldus, enese poolt kasutusele võetuna.
Mina olen selline – põhjendus oli vaimse piiratuse ja ka laiskuse märk – Mina olen selline – oli enesele tundena olemise võimaluse andmine – selle asemel, et avada informatsioon ja luua selle sisse selgus – Mina tunnen kurbust, sest ... - see on normaalne – Mina tunnen viha, sest ... - see on normaalne. Mina tunnen häbi, sest ... - ka see on normaalne.
Minu tundeinfo on normaalne, sest Mina kogesin infoga seonduvat isikliku puudutusena – Minul tuleb midagi teisiti teha, millestki loobuda, millegi olemas olemist tunnistada – ega see, et Mina ei taha või ei nõustu, see ei aita ega muuda teiseks – oluline on Minu teadlikkus, millega, Mina ise, uue ja olulise informatsiooni kasutusele võtan.
Mina, sellisena – tõi kaasa tunnete vajaduse – tunne on kanal, kuhu ise ennast suunata ja millisena väljenduda – iseenesele antav esmaabi - selles keskkonnas, kus ei arvestata ja see tehakse selgeks – eitav vastus öeldakse välja. Uskumine – Mina ei saa ära minna, kedagi appi ei tule – mitte keegi ei kinnita enese sees olevat teadmist – sel moel ei tohi, sellisel viisil ei ole õige – temaga ei tohi, kellegi vastu ei tohi.
Mõistmine – inimestel on kasutusel erinevate põhi mõtetega ja väärtushinnangutega vaimsed tasandid. Inimene, kes õigustab vägivalda ja vähendamist, elab sellise teadmisega, et see on normaalne käitumine ja õigustatud lahendus – tema valib ja tema nõustub. Sel moel elu elav ei tunnista teise inimese isiklikke õigusi ja puutumatust.
Tema jaoks on informatsioon - Mina ja Minu/ Minu oma piirid – ülekohus ja ärritus – kuna teise keeldumine, enese õigustele osutamine, puudutavad tema rolliMina, siis ta ei saa aru, et need ei riku tema, kui inimese õigusi – need takistavad teda, üle teise inimese piiride minemast ja ühises tasakaalu rikkumast. Inimeste tasandil edastatav informatsioon ei jõua rollis oleva teadvuseni.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu on õppinud varjama ise ennast ja tegelikkust – ta otsib sõnu, lauseid, et vältida osaks saavat siis, kui teine ei tule info vastu võtmise ja töötlusega toime. See eluline harjumus kõnnib kaasas ja tähendab jätkuvat valikut – vaikida, muuta, pehmendada, siluda – teha informatsioon söödavaks, et hoida ära vägivalda ja vähendavat käitumist.
On loomulik, et vägivaldses keskkonnas kasvanu kardab tema pihta tulevat ja tema osaks saavat – ise põhjustada enesele. Täis kasvamine tähendab mõistmist - oluline on öelda oma tõene informatsioon välja – oluline on anda teisele võimalus valida, oma sõnad/ teod/ otsused/ lahendused, ausa info alusel – see vabastab, sest teine näitab välja enese tegelikkuse ja võtab otsuse vastu ise selle eest vastutades – teda on informeeritud, tema on teadlik.
Vägivaldsest keskkonnast/ suhtest välja kasvamine on raske, sest inimesel on harjumus öelda – Ema oli/ tegi Minu vastu, Isa oli/ tegi Minu vastu, Mees oli/ tegi Minu vastu, Õde oli/ tegi Minu vastu, Sõber oli/ tegi Minu vastu – see, rollidele rõhumine ja iseenda, kui rolli teadvustamine, toob kaasa jõuetuse – Minu Oma tegi Minule.
Jõuetus tähendab, et selles kohas jääb inimene toppama – tal ei ole anda endale informatsiooni, kuidas olukorda lahendada, sest ta teab, et nii nagu temaga on käitutud/ on tema puhul valitud - ei ole õige – vanem ei tee sel moel Oma Lapsele, õde ei tee nii Oma Õele, sõber ei tee nii Oma Sõbrale.
Tegelikult on aus öelda välja selle nimi, kes tegi – X lõi mind, X valetas Minule ja teistele, X valis Minu kohta informatsiooni teades, seda eirata jne. Inimese nime kasutamine, ilma rollideta, viib loo õigetele alustele – inimene ületas piire, inimene rikkus head ühes olemise tava, inimene manipuleeris – inimene tuleb ja on enne, alles seejärel on võimalik rolli ühendus, teatud tingimustel, või mitte.
Inimesed jagavad teistele oma elu lugusid – nad räägivad ja räägivad, kuid see ei tähenda sisemise rahu toomist. Peale välja öeldud sõnu jääb järele tühjus ja lootusetus, sest rääkimine ei toonud kergendust. Inimene ei mõista, mis on see, mis jääb puudu – vägivaldses ja vähendavas keskkonnas viibinule on oluline sõnum – Mina kuulasin, Mina mõistan, Mina arvestan.
Tavaline lause - Aitäh, et Minuga jagasid – annab teada, et - See on Sinu lugu - see on teise, enesest, eraldamine ja iseenda, teise loost, välja jätmine. Tegelikult on enese elu jagamisel tegemist informatsiooni edastamisega – ühise ruumi ja teadlikkuse avardamisega – see on ühise tasandi loomise soov – Mina näen ja mõistan, ühises aset leidnut, sel moel – kuidas ja kus oled selles Sina – kuidas ja kus oled selles Sina, kes Sa osalesid ja nõustusid vägivallaga - kas Sa nõustud endiselt või seisad Sa Minu kõrval ega lase enam osaks saada, sest Sina ise ei vali ega toeta enam vägivalda?
Marianne
24.01.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar