Elulistes situatsioonides on erinev kogus informatsiooni, mille vahel inimene saab valida. Vahel kõnnib inimene läbi hetkede nii, et kõik sobib või ei mõjuta, teisal jääb inimene mingisse detaili kinni – info sees on osake, mis mõjub isiklikult – inimene kogeb häirivat puudutust, enese sees.
On lood ja on kohtumised ja on koos olemised ja on kogetu, mis on varjutatud puudutusega. Häiriv puudutus ilmneb ka aegu hiljem – seda siis, kui inimene mõtleb olnule või kohtub olnus olijaga või kuuleb olnus olijast või näeb pealt sarnast situatsiooni. Siis, inimene ei suhtu, suhtle ega suhestu rahulikult ega tasakaalus olevalt, sest inimene tunneb häbi, teab ennast valena, tahab peitu pugeda ja teiseks muutuda/ muuta.
Inimene häbeneb ise ennast, peab ennast valeks, vihkab kogu lugu - oma mõtete ja soovide pärast – need ei kannata päevavalgust või tema ei julgeks neid välja öelda, sest oma mõtetes ta ei ole hea/ rahus ja välises ta ei ole aus, loos osalenu vastu. Inimene ei saa ega taha, teisele, avatult ja vabalt silma vaadata, sest inimese sees on tumedus peidus – lahti harutamata sõlm kisub inimest krampi.
Solvumine, kibedus, valu, viha, abitus – see on erinevatest tunnetest koosnev kihiline informatsioon – inimene on haavata saanud ja ta ei ole tervenenud – mitte keegi ei märka tema haava või kui sellest teatakse või seda pandakski tähele, siis ei muudaks see midagi – keegi ei lase ennast sellest häirida, keegi ei nimeta seda põhjusega olemas olevaks. Inimene on üksinda, teis(t)e inimes(t)e kõrval.
Saab osaks Minu pärast – on kõige tavalisem lõks, millesse manipuleerivas keskkonnas kasvanud inimene komistab - st endale olemas oleva informatsiooni töötlemise tulemuse teatavaks teeb. Mind koheldakse sel moel, Minuga räägitakse sellisel viisil, Minuga ei tehta tegemist, Mind ei võeta kaasa/ ühte, Mind jäetakse ilma, Mina ei saa/ ei saanud jne – seda kõike Minu pärast. See – Minu pärast – on justkui meelega ja eesmärgiga, pihta ja vastu, tehtud – tahetaksegi, julgetaksegi, ei häbeneta, ei varjata.
Selle – Minu pärast – taga on sujuvalt, kindlasse kohta, suunatud tähelepanu. See on tavaline Ohvrite keskkonnas edasi antav, elu ja osaks saavat ära seletav, informatsioon. Põlvkonnalt põlvkonnale kulgemine tähendab, et keskkonnas on olemas inimesed, kes kasutavad enese elu selgituseks põhjendust – Minu pärast – Mina ise – sest Mina olen selline.
Inimene, kes teab enese elu viltu vedamise põhjust – Mina olen selline ehk kellegi teisega võrreldes Vähem, Viletsam, Abitum, Vaesem, Inetum, Väärtusetu, Saamatu, Lollakas, Nõme, Paks jne – on inimene, kes peab ennast Ohvriks. Ohvri põhjendus – Minust endast ei piisa, Mina ise ei saa muuta, saab Minu osaks, Minul ei ole võimalusi, jne – Mina pean leppima/ Mina pean taluma.
Elu raskuse, käänaku, eituse, valu ära seletanud - Minu pärast - millele järgneb osaks saanut tasakaalustav enese maha tegemine – on enese eest vastutust mitte võtva inimese lahendus, kuidas ise ennast toetada. Inimene vajab toetust ja abi, hoolimist ja kaasa tundmist. Minu pärast – tähendab, et keegi ei näe inimesele osaks saanut sel moel, et teda toetada, talle kaasa tunda, tema elu kergemaks teha. Minu pärast = Mina ise pean iseenda jaoks olemas olema, sest kedagi teist ei ole.
Igal valikul on tagajärjed – inimene, kelle elus, varases lapsepõlves ja hiljemgi, on olnud ülejõu käivaid raskusi ja valusaid Mina kaotusi – see inimene jääb kinni ennast aitavasse lahendusse. Tema jääb ennast looma, sellena, keda tuleb õigeks mõista, toetada, hoida - Ohvrina. Inimene annab teada, mida tema vajab – Ohver on see, kellele pööratakse tähelepanu, haiget saanud inimesele vajamineval moel.
Ohvrina olemine tähendab, et inimene ei õpi nägema, olema saanud loos, tegelikku enese osa ega õpi selle eest vastutust võtma – seega ei tule temast inimest, kes, hoolimata osaks saanust ja kogetust, astub, möödunuga rahu teinuna ja enese taga uksi sulgedes, edasi. Seega on tavaline, et sel moel elu elaval inimesel on väga palju avatud lugusid, mis kõik räägivad samast – inimene kannatab, sest temale tehakse liiga, kuid teda ei mõisteta. Seletus on samuti sama – Minu enda pärast, sest Mina olen ... .
Avatud lood on need lood, kus inimene koges ja nägi ennast ohvrina, kuid teda ei tunnistata Ohvriks – inimene ei saanud endale vajaminevat kohtlemist. Avatud lugude tagataustal on kogemus, kus inimene kohtas oodatust/ lubatust/ senisest/ teistele osaks saavast erinevat kohtlemist, suhtlemist, teenindust, ühes olemist – temale öeldi ära, teda eirati, temasse suhtuti vähendavalt, teda koheldi halvustavalt, temale jäeti vähem/ halvem, tema vastu oldi vägivaldsed jne.
Ehmatus, ärevus, hirm – viha, solvumine, valu. Informatsioon on segane – miks, millepärast, kuidas nii – miks Mina. Ise ennast Ohvriks nimetava inimese jaoks on informatsioon suletud – ta ei pääse loos osalenu(te) infole ligi, ta ei saa enese informatsiooni, teis(t)e omale, juurde anda – seega ei toimu arutelu ega tasakaalu otsimist – seega puudub lool ära seletav/ tõene vastus. Oli, sai osaks – kõik – ela oma elu edasi – ära sega teist/ teisi.
Vägivaldses keskkonnas kasvanud ja ise ennast Ohvrina kogeva inimese jaoks jääb üks oluline samm, inimesena kasvamise teekonnal, vahele – põhjuseks see, et ta ei mõista teha vahet manipulatsioonil ja tegelikul elul. Seega ta ei õpi mõistma ega nägema enese sammudega kaasnevat ega seostama seda järgnevaga – kellelegi osaks saavaga ja tolle kannatustega/ kogemustega/ vastusega. Seega ta ei õpi nägema tegelikkust ega võtma iseenda valikute ja nendega kaasneva eest vastutust.
See tähendab, et tema jaoks algab lugu temale osaks saavast – tema vastu tehti, tema osaks sai - enne seda ei puutunud tema asjasse ja ka sellele järgnevalt ei puutu lugu temasse. See ongi põhjus, miks tema ei vastuta, vaid on Ohver – tema jaoks algas lugu rünnakuga, alt vedamisega, haiget tegemisega, tema solvamisega, tema vähendamisega, jne. Isiklik puudutus tähistas tema reaktsiooni algust ja õigustas selle kasutamist/ väljenduse viisi.
See tähendab, et ise ennast Ohvrina nägev inimene võtab ülekohtusena seda käitumist ja informatsiooni, mis piirab või osutab tema käitumist, suhtumist, valikuid – neid ei lubata või ei lubata sellistena. Ohver on laps, kes nõuab endale oma õigusi, kuid ei arvesta teis(t)e omadega – ta on laps, kes ei hooli enesega kaasnevast ega nõustu enese eest vastutust võtma – tema PEAB saama olla Mina – temale mitte kuuluva eest PEAB hoolitsema Ema/ Isa/ keegi muu.
Teine inimene ei kuulu Ohvri Maailma – see on ainult Lapse jaoks olemas. Laps ei pea hoolitsema vanema eest – see on vanema isiklik asi – vanema kohustus on olla olemas, lapse jaoks ja pärast. Laps ei pea vastutama ega andma oma ära, kellelegi teisele – teine on ise, teine saagu ise, teisel on vanem olemas.
Sel moel elu lahendav jätab enese sammudega kaasneva eest vastutuse võtmata ka siis, kui tema ise on põhjustanud, osaline olnud, kuid ta annab enesega ühes olijale teada – Sinu pärast – Sina ise = tegele ise endaga. Ennast Ohvrina nägev ja enesele osaks saavat enese vastaseks ülekohtuks liigitav Ema/ Isa annab lapsele teada – Sinu enda pärast on Sinul halb olla – Sina ise põhjustasid = tegele ise endaga.
Vägivaldse keskkonna kuulekas kasvandik nõustub – Minu pärast – ja kasutab seda informatsiooni, sama mustri järgi ja seega on ka tema Ohver, kes ei leia mõistmist ega hoidmist – Minu pärast = Mina pean ise hakkama saama, tugev olema, ära kannatama, vaikima – Minul ei ole kedagi, kelle poole pöörduda – Minu jaoks ei ole olemas, kedagi, kes lubaks Minul haavatu ja nõrk olla – annaks võimaluse olla enesega kooskõlas, samal ajal, kui on ise, Minu kõrval ja Minu jaoks, tugev.
Teise tugevus tähendab sõnumit - Mina olen teistsugune, Mina hoian Sind, Mina ei lase Sinu osaks saada, Mina ei jäta Sind üksinda. Mitte ainult sõnades, vaid ka reaalsetes tegudes ja valikutes. Teine on põhi, mis peab.
Minu pärast – see on automaatne järeldus, alateadvuses – iseeneslik reaktsioon. Suureks kasvanud inimese oleva aja teadlikkuse ja möödunud aja salvestuse vahel puudub avatud ühendus – möödunud aja teadmisi ei ole kriitiliselt üle vaadatud – inimene on jäänud kordama, sissetallatud rada.
Vaimse tasandi sammud – on lihtne ja harjumuslik uinutada end tundesse – Mina tunnen, sest – ja seejärel sirvida endiselt avatud lugusid ning näha põhjuseid, et aidata ise ennast – inimene annab oma meelele pildid, kirjeldused ja saab sel moel impulsse, et kogeda.
Sama tehnika nagu erootika/ pornograafia/ gastronoomia – pildiline, heliline, lõhnaline, füüsiline enese mõjutus, et jõuda soovitud seisundini ja siis kogeda pärale jõudmist, vabanemist, enese häirituse põhjuse kõrvaldamist - Mina olen Ohver. Kuid, kuna tegemist on asendusega, siis enesele ettekujutatu ei jää kestma, sest päris elus ei saa inimene olla kannatanu, õrn, haavatud, abitu.
Teine tavalisim võrku kinni jäämise põhjus on informatsiooni, mis tähistab pöördelist muutust – Enam Ei – Minule saab osaks, Mina pean elama ilma, Mina pean olema ilma – olema saanu ei ole välditav ega muudetav. Avatud lood, pahurus, kurbus – näitavad infoga nõustumatust, info poolset häiritust – elatakse reaalsuses, kuid enese sees, enese jaoks, ei ole olemas olevat informatsiooni veel kasutusele võetud ega lõplikult paika pandud. Loodetakse, vastustatakse, oodatakse, usutakse.
Enesega kaasnev Mina – Minu elu on selline – selles on see ja see – selles ei ole seda ega seda. Tõele toetuv põhi, enese jalge all, on enese tugevus. Ise ennast vabastav on mõistmine – Minule kaasneb, sest Mina saan osa/ Minust on tehtud osa/ Mina ise olen võtnud osa, kellegagi/ millegagi seonduvas.
Kaasneb – tähendab, et keegi teine tegi teoks oma valiku, enese info töötluse tulemusel. Siis, kui ka on meelega tehtud ja valitud, siis on see ikkagi teise inimese valik. Teise valikuga kaasnev isiklik puudutus tähendab inimese jaoks sõnumit – Mina ei saa teist inimest mõjutada, kontrollida ega hallata – teine ei ole Mina, teine ei kuula Mind ega arvesta Minuga, kuid teine jätab Minu ellu oma jälje.
Selle informatsiooniga kokku puutumisel aset leidev isiklik puudutus on inimese Mina reaktsioon – on võimalik teisiti, kuid Minu puhul seda teisiti olemist/ saamist/ tegemist ei valita – Minu pärast. Inimese valusaim traagika on talumatu informatsioon - Mina ise põhjustan enesele osaks saava. Seda ka siis, kui Mina lihtsalt olen olemas ega ole teisele midagi teinud ega temaga ühes olnud.
Iga inimese sees on peidus tema sügavaim häbi – see on see, mis ja kuidas sai olema tema enda pärast – see on „tõene” Minu pärast uskumus. Minul ei olnud isa – Minu enda pärast. Minu vanemad lahutasid – Minu enda pärast. Mind ei saa armastada – Minu enda pärast. Minule ei saa andeks anda – Minu enda pärast. Jne. Jne.
See inimene, keda ei taheta, kellele ei ole võimalik andeks anda, keda ei ole põhjust armastada, kelle pärast ei saa vanemad koos elada – see inimene peab olema ikka üks väga halb, inetu, jube, paha jne. Teisi tahetakse ja teisi saab ja teistele saab, kuid temale mitte – tema puhul ei ole võimalik.
Mitte Minu pärast, vaid Sinu pärast – suur inimene ei tunnista tõde ega võta vastutust – tema suunab enesega seotute tähelepanu teisele ja teisale. Suur ütleb lapsele – Sinu pärast ei ole Sinul isa – Sinu enda pärast Sind ei taheta ega armastata – Sinu pärast ei taha isa Meiega koos olla – Sinu pärast oleme Meie häbistatud/ vaesed – Sinu pärast.
Kurdid kõrvad, suletud suud ja külmad südamed – hüljatud ja väärkoheldud laste haav ei parane ja nende häbi ei kulu vähemaks, sest on olemas informatsioon – see inimene, kes oleks saanud Minu elu muuta, ei teinud seda möödunus, kuid ta ei teeks seda ka olevas – tema ei kahetse enese valikuid – ta nimetab need õigusega tehtuteks ja põhjusega olema saanuteks.
See on tõsi – valikute tegemiseks oli põhjus olemas ja vanemal õigus oma valikuid teha, kuid last teeb hingetuks teadmine, et vanemale ei loe lapse kogemused – lapsele kaasnenu, lapse osaks saanu. See tähendab, et Ema/ Isa on nõus Minule osaks saanuga – tema ei taha Minule teistsugust kogemust – teistsugust elu.
See ongi põhjus, miks võib ja saab inimene oma valusat lugu rääkida, ise ennast Ohvrina esitleda ja ohvrina kogeda, kuid sellest ei piisa isegi siis, kui temale kaasa tuntakse ja teda hoitakse või tema vastased teod valeks nimetatakse.
Valu, häbi, kurbus, viha, vaikus – seda sellepärast, et selles keskkonnas, kus aset leidis ja see, kes ise osales ja see, kellega kaasnes – ei ole muudetud põhi mõtteid ega ole muutnud oma vaatenurka – Sinu enda pärast – Sinu elu on Sinule paras – Sina ei olnud ega ole väärt teistsugust elu.
Kaks erinevat tasandit – Mina, kui Laps – kuidas saab Minu Ema/ Isa/ x sugulane Minule sel moel teha ja tahta – miks tema Minule head ei taha ega tee!?! Mina, kui inimene – Ema/ Isa/ x sugulane on inimene. Inimene ei ole roll – inimene on rollis – inimene on rolli nime all olles iseendana – inimene saab teisele inimesele vähemat soovida ja tahta ning selle nimel tegutseda ja selle ka välja öelda.
Laps on lojaalne oma vanemale – tähendab, et Laps on kinni rollide Maailmas – ta viib loo rollidele ja otsib vanemale õiguse, annab temale põhjuse – laps võtab süü ja vastutuse enese peale, sest siis jääb temale Ema/ Isa alles – siis on Lapse Maailm paigas ja terve – seal on osalised oma kohtadel.
See on põhjus, miks möödunu lood jäävad avatuteks – olemas olev informatsioon ei lase suureks kasvanud last lahti – suur inimene, vanema rollis olevana, ei olnud süüdimatu – ta võis ja sai olla vähese teadlikkusega, kuid tema sammud, põhi mõtted ja väärtushinnangud andsid teada tema tegelikkusest ja jäävusest – seda ka aegu hiljem – inimene kinnitas ise ennast üle.
Vägivaldse keskkonna tavaline stsenaarium - inimene ei kohanud ega näinud inimest, sest inimene oli Ohver, kes ei olnud valmis ega võimeline olema teise kõrval inimesena – sellel hetkel, kui tema mõistes läks lahti Ohvri rolli ära võtmine, rolli määramine – käivitus temas Agressor, kes asus enesele kuuluvat enesele tagasi nõudma/ võtma. Inimene ja tema haiglaslik sõltuvus oma vajadusest – Minu lugu, Mina õigel moel.
Laps usub, et tema ei saa olla Laps, kui temal ei ole Ema/ Isa. Lapse jaoks tähendab see enese kaotust – siis, kui Minul ei ole Ema/ Isa, siis ei ole Mind olemas. Rollile suunatus tähendab, et inimene ei tea veel, kuidas olla väikene inimene, suure inimese kõrval – mõlemal on õigus enese informatsioonile ja enese valikutele – ka temal endal.
Erinevates aegades, lapseni/ inimeseni jõudnud informatsiooni alusel, on inimesel olemas põhjus lõpetada senine, rollidel põhinev seotus, ja astuda eemale – enesele sobivasse kaugusesse ja valida seejärel ise, kahte ühendavale sidemele, enesele sobiv tähendus ja sisu.
See on vastutuse võtmine, et enese elu oleks kooskõlas, tegelikkuses olevaga – elades, vales, jääb inimene vajama/ kompenseerima seda, mille kohta ta teab, et tema jaoks seda olemas ei ole – jääb vajama ja kompenseerima siis, kui need on tema jaoks olulised – tema enda põhi mõtete ja väärtushinnangute alusel on suhte olemas olemise ja suhtes olemise jaoks määravad.
Inimese täis kasvamine – Ema/ Isa/ x sugulase/ kellegi teise valikud – Jah, on tõsi – saab Minuga kaasneda sel moel, et see muudab Minu elu - teine on teinud oma valiku, Minust sõltumatu, kuid ka Minu enda poolt väljendatud info alusel ja tema enda tõlgendusel, mille juurde tema jääb - seda ka siis, kui selles loos on tema enda osa sees – temaga kaasnes.
On vaja tugevust, et kanda enese teekonda ja mitte vaidlustada seda ega oodata muutust. Seda ka siis, kui lugu ei ole ainult enese oma, kuid ennast on jäetud selle sisse üksinda. See on töö enesega, enese tee edasi – üksinda ja eraldi, teadlikult ja otsustavalt – see olen Mina – see on Minu.
Kolmas kinni jäämise põhjus on inimesed, kes ei vali ega taha olla ausad – vägivaldse keskkonna manipuleeriv käsitlemine. Minu pärast on uskumine, võimalusse, et kui Mina ise muudan ennast ja enesega seonduvat ära, siis saab olema teisiti – Mina muudan enesele osaks saavat – Mina suudan muuta enese elu – teine on siis teisiti.
Ära valeta enam – ära anna enam õlekõrsi ega lootust, et uskuda sellesse, mida ei ole olnud ega saa olema. Inimese sisemine kompass teab tõde – pealmine pind ja väidetu ei muuda ära tegelikkust – teine saab, siis kui tema tahab ja valib – kui ja kuni tema ise seda ei tee, on temal senisel moel jätkamiseks põhjus olemas.
Vägivaldse keskkonna mõõdupuud – Sinu enda pärast – Sina oled selline, sest Sina tegid toda ja teist. See on hinnangute andmine, võrdlemine, otsuste teada andmine, karistuse määramine, kohtlemise õigustamine. Hinnangu andmine on enesele põhjuse ja suuna andmine – hinnangu andja saab võimaluse ise ennast luua ja enese sees olevale põhjenduse – Sina - Mina.
Hinnangu andmisega kohtumine ei tähenda, et enesele oleks saadud õige number või täpne kommentaar. Siis, kui on astutud sammud või oldud, kellegagi koos – siis on oluline enese vastutuse võtmine ja iseenda informatsioonile toetumine. See on mõistmine - teine hindab Mind oma mõõdupuu järgi – tema kogemus ja tema hinnang ja ka tema eesmärk – põhjus ja suund enese sees olevale.
Mina – millisena Mina olin, mil moel Mina enese osa eest, ühises, hoolt kandsin – kas Mina tahtsin halvemat, paha, vähemat või mitte – kas Mina teadsin ja nägin, et jätsin pooleli, ei pingutanud, astusin ära, kasutasin ära või mitte – kas Mina eirasin Minule antud informatsiooni või mitte – kas Mina ei arvestanud teisega, kui inimesega või mitte – kas Mina otsisin edasi viivaid lahendusi või mitte – kas Mina ise andsin teada, kus ja kuidas olin eksinud, piire ületanud või mitte.
Teades ja teadvustades enese vastutust ja nähes enese samme – Mina andsin parima ja tahtsin luua enamat – mitte ainult endale, vaid mõlemale. Enese osa välja selgitamine on enese sammude juurde seismine – need ei olnud valed ja nende astumine ei tähendanud, kellelegi, eesmärgipäraselt ja tahtega, liiga tegemist ega andnud alust ennast häbiks pidada. See on teadmine, et Mina olen õppinud enese kogemustest – Mina ei taha, et teise osaks saaks see, mida ja kuidas olen ise kogenud – ei tee ega vali ise ning seisin ja seisan selle eest, et vahele astuda ja ära lõpetada – Mina, inimesena, seisan teise inimese kõrval.
Marianne
20.01.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar