Raha ei muuda inimest teiseks – see toob välja tema tegelikkuse. Raha ja sellega seonduv toob välja inimeseks olemise põhja – hirmud, vajadused, väärtushinnangud, põhi mõtted ja tõeks pidamised, Mina pildi, info töötlemise, reaktsioonid.
Teekonnal kõrvu kõnnitud kaasteeliste inimpõhjad on pärandina üle võetud infobaasid – seal sees on inimestele osaks saanud kogemused, mõistmised ja kaotuse valu – seal on sees pooleli jäänud protsessid – inimesed on jäänud isiklikesse ja ühistesse lugudesse kinni ega ole neist edasi kasvanud.
Kinni jäämine tähendab, et lugu ei avardata ja sinna ei anta uut informatsiooni juurde – jääb sama teadlikkus, millega lugu suleti. Inimene kasutab temale antud ja tema poolt aru saadud selgitusi – sai Minu osaks, sest Mina – seda ka siis, kui enesele osaks saanu kaasnes, millegi endast sõltumatuga ja endasse mitte puutuvaga – inimene seletab, iseenda kogemusi, iseendaga – Minu pärast.
Minu pärast - see on siis, kui inimesel ei ole olemas teadmist sellest teisest, kes osutab enda osa – Minu samm oli enne – Sinule kaasnes. Mingi kogemus sai inimese osaks – see kaasnes, millegagi – inimene ei olnud selles esimene ega ka viimane – temast tehti loos osaline või tema ise valis seda olla – lugu algas aegu enne, kulges paralleelselt ja kestis peale seda edasi. Kuid ei olnud seda, kes oleks võtnud vastutuse - Minust algas, Mina põhjustasin.
Inimene jäi looga seotuks, sest ta ei mõtestanud oma kogemust – ta ei eraldanud tegelikkust, enese kasutuses olevatest uskumustest – ta ei võtnud vastu enese samme – ta ei pööranud tähelepanu enesele osaks saanu läbi elamisele ja vabastamisele. Ta jäi otsima vastust - Kes Mina olen, et Minuga sel moel tohib ja saab – inimene, kellele kaasnes, jäi vajama informatsiooni, et tema on see Mina, kellega ei tohi ega saa juhtuda.
On tavaline, et Mina segaduses on inimesed, kellel puudub tõene informatsiooni, enese tegeliku osaluse ja põhjustava tähtsuse kohta. Nad ei tea, kas nemad ise oleksid saanud, endale osaks saanu, ära hoida ega tea, mida nad oleksid pidanud selleks tegema.
On tavaline, et Minu pärast selgituse on andnud endale elu ohvrite lapsed - nende vanema(te)le kaasnes, kellegi teise sammudega - seega ei ole vanemad lapse tugevuseks - elu on vanemat nuhelnud ja vanema murdnud - haavatu on inimene, kes ei ole Ema/ Isa - ta ei täida oma rollist tulenevaid ülesandeid õigesti või ei üldse. Laps ei saa olla Laps.
On tavaline, et Minu pärast selgitust kasutavad Ohvrite lapsed - Ohvri, kui rolli lapsel ei ole täiskasvanut, kes vastutaks lapsele osaks saava eest. Selles kohas, kus vanem peaks selgelt välja ütlema - Minuga kaasneb/ kaasnes, Mina ise põhjustasin - ja vastutuse võtmisega vabastama lapse - vanem väldib vastutust - ta jätab selle, kellelegi teisele - tavaliselt lapsele endale. Vanem on Ohvri rollis ja see keegi teine/ miski muu/ laps ise - saab rolli, mis on vanemale osaks saanu põhjustaja.
Iga kogemus toob kaasa enese kasutusse antud informatsiooni uuenemise või vana üle kordamise. Uskumused tähendavad, et info ei ole uus, sest juba teada olev saab korduva kinnituse - kui Minul/ Minu vanematel oleks olnud raha, siis ei oleks Minu/ nende osaks saanud – kuid, kuna ei olnud, siis sai. Selgitus - ilma rahata olemine tähendab mingi kindla Mina olen selline` olemist – see on põhjus, miks Minuga võib, Mind ei aidata ega säästeta.
On tavaline, et pealmine ja igapäevaselt kasutuses olev uskumus ei ole sama inimese sees oleva uskumusega – sügavuste pimeduses on varjul pöördelise tähtsusega kogemuse põhjendus, mis määrab inimese tegelike sammude/ valikute/ otsuste/ saamiste teoks tegemise – see on õpetus, kuidas ellu jääda – kuidas/ mida peab, kuidas/ mida ei tohi.
Varjatud uskumus antakse edasi pärandina – sellest ei räägita otse, kuid see on alateadvuse tasandi informatsioon, mida vahendatakse nähtaval olevate ja nähtavale toodavate sõnade, lugude, kirjelduste, reaktsioonide, tähelepanu, Mina-de, jne – abil ja keeles. Iga suguvõsa jutustab enese lugu mitmetel tasanditel.
On tavaline, et midagi väga vajav inimene on hädas iseendaga – Mina ei saa, Minul ei ole – ja siis ta põhjendab seda enese Minaga ja siis ta vajab väljast seda, kes on süüdi, et inimene sellise Minana on ja olema peab. Süüdlase vajamise põhjuseks on see, et inimest koheldakse ja tehakse nähtavaks, ebaõiglaselt ja ülekohut tegevalt, selle Minana, kellena tema olema peab – tema ei saa enese lugu muuta, sest temal ei ole vajaminevat, et tema Mina muutuks.
Tavaliselt vajab inimene, enese Mina muutmiseks, raha – ta teeb ja annab oma parima, kuid raha ei jõua temani ja see ei jää temaga. Vaimselt piiratud inimesel on raske jõuda selguseni – miks see nii on – sest ta ei vaata enese loo põhja välja
Sügavuste saladus tähendab, et inimesele vajaminevat ei ole tema enda otsuse pärast – see otsus ei pruugi olla tema enda oma, kuid tema on selle üle võtnud ja kordab seda. Kogemus sai inimese osaks – sellega seoses on enese kasutusse antud informatsioon – Minul/ vanematel oli raha, see on põhjus, miks sai Minu/ nende osaks. Järeldus – parem on, kui Minul raha ei ole, sest see toob kaasa halvad ja valusad tagajärjed.
Isiklikud elulised kogemused, kuid ka manipuleeriv informatsioon ja vägivaldne kohtlemine – mõjutamine mitmel tasandil – teatud moel raha omamine nimetati valeks ja selle alusel saadi võimalus inimeste omand ära võtta. Ära võtmise seaduslikuks õigustuseks nimetati teatud moel raha omavad inimesed valedeks, riigi reeturiteks, kulakuteks, rahva vere imejateks – avalik häbistmine ja hukka mõistmine.
Ausat kohtumõistmist ei olnud, vanad seadused ei kehtinud, uus informatsioon keeras senised põhi mõtted pea peale. Inimesed ei olnud kaitstud – ei olnud kedagi, kes oleks ära hoidnud ja ei olnud kuhugi pöörduda, et õiglus jalule seada. Inimestest sai kübemed, kes ise ei määranud enesega aset leidvat.
On loomulik, et uue Maailma korra peale võtavad vaimselt piiratud inimesed kasutusele neile antud tõe ja teevad sellest enese tee. Vältimaks, kordumist, järgitakse juhiseid ja ollakse kuulekad – see teadmine on naha all ja vereringes.
Kuid siis inimesed imestavad, miks neil ei ole, miks nemad ei saa, miks neile ei piisa. Seega nad ei tule selle pealegi, et nemad ise kardavad raha ja peavad paremaks, kui seda neil ei ole. Kuid siis nad elavad oma elu ja kogevad puudust ja võimetust – Minul ei ole – Minu raha ei ole Minu oma – see on Minult ära võetud – kuid Mina ei tea, kus ja kelle käes see on.
Vaimselt piiratud inimene näeb ja teab, et selle on ära võtnud see, kellele tema enda oma ära andis – lapsele, sugulasele, riigile. Seega on nood inimesele võlgu – seega on nood süüdi, et inimesel ENAM ei ole. Vaimse piiratusega inimene näeb ja teab neid, kes peaksid tema eest hoolt kandma - lapsed, riik, sugulased - kuid, kuna inimene kogeb puudust, siis ta teab, et tema eest ei kanta hoolt.
Ükskõik, millise kandi pealt vaadata - ikka on inimene Ohver, kellele tehakse liiga – inimene ise ei saa, sest tema on Mina, kellel ei ole raha ega võimalusi ega tutvusi. Lisaks sellele on ta selline Kes on vähem, väärtusetu, mitte oluline.
Taaskord võtab üksinda jäetud inimene vastutuse - Minu pärast - Mina ise teen valed otsused, Mina ise ei oska oma raha kasutada, Mina ise raiskan oma raha ära. Taaskord võtab inimene vastutuse - Minu pärast - Mina olen selline ja selline.
Inimese Mina, kelle pärast inimesele osaks saab, ei muutu ega kasva - see jääb samaks. See tähendab, et tegemist on lapsega, kelle teadlikkus püsib lapse tasandil - laps täidab, kellegi teise ülesandeid ja kannab iseendaga seonduvat, kui kohustust.
Laps teab, mis temal puudub - Minu jaoks ja pärast peab olemas olema täiskasvanu, kes hoolitseb ja vastutab, kuid seda täiskasvanut Minul ei ole. Ei ole, sest vägivaldne ja vähendav keskkond ja Ohvrina käituv vanem on suunanud lapse tähelepanu "õigele" rajale - Sinu enda pärast - sest Sina oled selline.
Sama informatsioon, mis on põlvkonnalt põlvkonnale edasi antud. Põhjuseks Ohvrid ja nende vaimne tasand - ohvrimentaliteet. Ohvreid ei vahendata inimestena - neid näidatakse kannatajatena - seega puudub neil tugevus ja jõud, kuid ka vastutuse võtmine.
Ohvrite poolt tehtut ei vahendata reaalsuses aset leidnuna - nad oleksid justkui elavad lahkunud, kellest "halba" ei räägita. Seega jäävad nende osalusel olema saanud sammud ja teoks tehtud teod ilma nende nimeta - need, kellele nende poolt tehtuga kaasnes, seisvad üksinda ja vastutavad senikaua, kuni nad mõistavad toimuvat ja eraldavad enese osa ühisest.
Ei ole vaja oodata ega nõuda, et inimene võtaks enese sammude eest vastutuse - piisab vaimsest teadlikkusest - inimene annab ühisesse energiasse teada enese osa ja seisab selle juurde - inimene annab teada ka sellest, kus - tema suhtes/ kellegi teises suhtes, siis kui ta vastutab tolle teise eest/ ühise suhtes - sai tasakaal rikutud. Siis, kui sellel samal hetkel, tasakaalu rikkuja ei vasta, vastutust võtvalt või teda ei ole enam elus, siis jääb see süsteemi hooleks. Vastutuse võtnu on vaba edasi minema - tema ei ole enam looga seotud - tema ei pea seda, ilma teiseta, üksinda tasakaalus hoidma.
Marianne
28.01.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar