Info, enesele osaks saanu kohta, kui enese kohta käiv tõde, on iseendale Mina pildi loomine ja selle üle kinnitamine – Mina, sellisena. Mina vaesena. Mina väärtusetuna. Mina mitte olulisena. Mina inetuna. Mina tüütuna. Mina paksuna. Mina valena. Mina süüdi olevana. Mina ahnena. Mina võlgu olevana. Mina hoolimatuna. Mina ... , Mina ... .
Mina, sellisena, tähendab suletud lugu – see on teadmine, et ise ennast, ja enesega seonduvat, ei ole võimalik muuta – seega, saab osaks - sama kordub – samasugusele Minule reageeritakse ja samasuguse Minu kohta antakse informatsiooni.
Sageli inimene usub, et sellise – ebameeldiva ja ebamugava Mina muutuseks on vaja raha – siis saan Mina teisiti olla, siis olen teistsugune, siis saan võla ära maksta, siis olen oluline, siis olen väärtuslik, siis inetus ja paksus ei loe – sest siis on Minul olemas see lisa väärtus, mis kandub üle Minule. Siis Minusse suhtutakse teisiti ja siis Minu kohta antakse teada teist moodi.
Mina muutuse võimaldaks raha, kuid inimene teab, et raha on paha – see muudab Mind – siis saab Minu osaks negatiivne tähelepanu ja eraldav suhtumine – siis Minul enam ei ole, siis Mina enam ei saa – siis Minule oluline keskkond hülgab Minu – Mina tean, kuidas nad kirjeldavad ja mil moel suhtuvad raha omavasse inimesesse – tolle selja taga ja põhjust omades, ka tollele otse välja öeldes ja näidates - siis olen see Mina.
On tavaline, et vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanule toob isiklik raha kaasa hirmu, häbi ja süü tundmise – Minul on, kuid teisel ei ole. Paha olemine tundub nii, justkui oleks raha omaja selle teiselt ära võtnud või tema šansi, raha saamiseks, kustutanud. Enese võrdlemise võimalus toob kaasa teadmise, millise tähelepanu osaliseks saadakse – juba ette süü enesele võtmine – teise toimetulematus, informatsiooniga, tähendab, et Mina teen teisele liiga – Mina osatan teda.
See inimene, kes tunneb, teisel olevat ja teisele võimalikku, pealt vaadates, kadedust, viha ja enese häbi – kogeb enese informatsiooniga seonduvad tundeid. Vaimse taseme häiritus – tõdemus, et Minul ei ole ja Mina ei saa – tähendab, et teine on Minust parem ja teine on õigem. Vägivaldse ja vähendava keskkonna tegelikkus – erinev kohtlemine ja osutamine. Tunded on pealmine virvendus, tegelikkuses aset leidva varjutamiseks – Mina ei ole oluline, Minus ei ole väärtust, Mina olen vähem, sest Minul ei ole sama ega selliseid võimalusi.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu on kriitiliste olukordade rahustaja – tema teab, mida tema peab tegema, et endaga kaasnevat minimeerida ja ära hoida. Seega ütleb ta endale – Mina pean teisega jagama/ teisele andma – Mina ise pean selle loo tasakaalustama – siis teine ei näe vahet ega pea Mind uhkeks ega suhtu Minusse teisiti. Siis Mind ei nimetata tänamatuks, võlglaseks, ahneks ega häbistata iseendana olemise ja oma valikute/ töö tulemuste eest.
Teise tunnetega seonduva eest vastutuse enese peale võtmine tähendab, et vaimse tasandi töö, informatsiooniga, on ära jäänud – inimesele ei ole selged, mis ja kus on Mina ja Minu – mis ja kus on teine ja teise. Tegemist on olnud manipuleeriva informatsiooni kasutamisega – Minule kuuluv ei ole, üldse või ainult, Minu, Mina pean jagama – Mina pean teisele endaga samasugused võimalused tagama.
Sellises kohas tulevad nähtavale lapsepõlve kogemustega kaasnev ja möödunule reageerimine – Sinul tuleb teisega jagada, Sinul tuleb teisele anda, Sina ei tohi teisele keelata – muidu oled kade, ebaõiglane, ahne, isekas – Sul ei ole õigust ainult endale tahta/ hoida – see ei kuulu Sinule, Sina ise ei ole seda endale ostnud – Minul on õigus määrata, mis on Sinu – siis, kui tahan, Mina võin kõik ära võtta ja Sina enam ei saa.
See tähendab, et enesele oluline ja enesele oma tuli, kellegi teise kasutusse ja käsutusse anda. Ei, ei olnud võimalik öelda, see ei kehtinud, see tõi kaasa negatiivse kohtlemise. Vanem/ kasvataja, kes vaatas pealt teise käes oleva/ teise oma tahtja tundeid või kes proovis õpetada jagamist – põhjustas tunded sellele, kellega ei arvestatud – tegemist oli temale kuuluvaga, tema poolt mängida võetuga. Täiskasvanu ei arvestanud, et jagama sunnitul oli õigus EI öelda ja mitte vastutada teise tunnetega seonduva eest – see oli vanema/ kasvataja töö ja vastutus.
Teadlikkus - Minule kuuluv on Minu – selle taga on Minu enese sammud – Mina ise olen sellesse kohta välja jõudnud – Mina ei ole teisele võlgu – see, et Minul on ja teisel sama ei ole, on Minu enda poolt valitud sammude tulemus ja on teise poolt astutud sammude tulemus – me ei ole kõndinud sama rada ega ole valinud samal moel.
Mina ei saa ja Minul ei ole, sest Mina olen selline – teisel on ja teine saab, sest tema on selline. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas aset leidev võrdlemine toob välja enese Mina vähendatuna kogeva inimese vaimse tasandi - Mina tähendab rolli - tegeliku inimese tahtmist ja sundust olla, kellenagi, teatud kindlal moel.
See tähendab, et inimeste tasand ja kontakt jäävad ära – inimest ja tema teekonda ei toetata, ei tunnustata, ei tähistata. Eristuvale/ häirivale inimesele antakse nimetus, omadused, iseloomustus, mis aitab seda tegeva inimese Minal jalgele tõusta ja pidaval pinnal seista – Mina ei ole selline – Mina olen, selles ja teisal, teisest parem ja õigem – tähelepanu suunamine aitab muuta enese vaimse taseme häiritust talutavaks.
See ei ole veel kõik - Mina puudutust, kui enese vähendamist kogenu näitab ja loetleb, mis oli raha/ võimalusi/ asju/ eneseteadlikkust omava inimese teekonnas tema – Mina andsin Sinule, selle ja teise/ Mina tegin Sinu heaks, seda ja teist/ ilma Minuta ei oleks Sinul olnud, seda ja teist. See on enesele info andmine – Mina olen parem, Mina olen väärtuslik, sest ilma Minuta Sind ei ole ja Sina ise ei saa.
See, et inimesel on, olevas, olemas raha/ võimalused/ asjad/ eneseteadlikkus, näeb selle tõlgenduse järgi välja nii nagu see oleks temal olnud olemas juba möödunus. Enese Mina tõsta tahtev kogeb lugu nii nagu temalt oleks rahasse hinnatavad väärtused ära võetud ja valega välja petetud – temale on ülekohut tehtud, sest – Mind on ära kasutatud.
Siis, kui tema oleks teadnud, et tulevikus temasse sel moel suhtutakse, siis tema ei oleks, teise jaoks ja pärast, teinud ega andnud - Mina näen oma osa, Sinu teekonnas, kuid Mina ei saa seda kasutada, sest Sina nimetad selle enese omaks. Raha/ asjade/ võimaluste/ enese teadlikkuse ja enese kindluse omaja, kes tähistab oma Mina piiri, justkui kustutab teise osa enese loost – teine ei saa enam endale au ega tiitlit, et tema ise on midagi kindlat teinud/ olnud/ saanud/ omanud.
Tegelikkuses pigistab king enese väärtuse tõestamise koha pealt – teine ei vaja Mind, teine saab ilma Minuta, teine ei ole Minust sõltuv, teine ei ole, Minuga võrreldes, enam vähem – Mina ei saa olla Mina = Mina ei saa, selles seotuses/ selles keskkonnas, olla endale vajaminevas rollis. Teine ei võimalda Minul enam sellisena olla ja nähtavaks tulla.
Mina kaotus ja selle taastamisega seonduv näitab, et tegemist on rollidel põhineva suhtlemisega, kuid ei inimeste vahelise suhtega. Sellest ka tahtmatus tunda rõõmu, inimese sammude ja temale osaks saava pärast ning võimetus tunnustada inimest – inimene, kui roll, ei ole vägivaldses keskkonnas väärtus – see ei maksa midagi – sellega ei saa tõestada ise ennast.
Teisele osaks saavat ja teise poolt omatut pealt vaadates – ei ole Mina kaotanu võimeline tõstma teise Mina endast tähtsamaks ja olulisemaks ega ka endaga samale tasemele – see tähendaks ise enda vähemuse tunnistamist, konkurendi olemas olemist ja võrdluse jätkumist. See tähendab, et seni on ise ennast paremaks peetud ja teist vähemaks – tunded on kohal, sest selline info on ümber lükatud ja inimesel on selle alla neelamisega tükk tegemist – aset leiab informatsiooni ära tõuke reaktsioon.
Taaskord on võrdlemine lahendus – parema Minana olemiseks ja enese sees paremini tundmiseks, toob Mina kaotanu välja informatsiooni, mis teda ennast tõestab ja tõstab, kuid teist vähendab. See inimene läheb isiklikus – ta toob teise teekonnalt, valikutest, tulemustest, omadustest, välimusest välja nn valesti oldu ja valesti teostatu – ta annab hinnangu ja määrab selle alusel - Sina oled selline.
Sel moel näib talle, et tema kirjutab ajaloo ümber – teist vaadatakse nii, kuidas ja sealt, kuhu tema tähelepanu suunab – siis, selle alusel, leiab aset uus võrdlemine, mille tulemus saab, temale endale, parem ja õiglasem. Teisele on, ühiselt, koht kätte näidatud – teine on tagasi seal ja sellisena, kus ta oli ja kellena teda saab, enese Mina tõstmiseks ja kindlustamiseks, kasutada.
Mina kaotanu valib ja vahetab rolle ja sunnib, teist, neile vastaspartneriks, vastavalt enese sees aset leidvale ja väljas toimuvale. On tavaline, et kindlas suunas osutamisel tuleb kasutusele võlgu olemise teema - teine on vale, sest teine ei täna piisavalt ja õigesti – Minu osalusega sai, Mina võimaldasin – teine ise ei oleks saanud – teine peab seda tõde välja näitama ja selle kinni maksma. Võlgu olemine ja tänamatu olemine osutab Ohvrina olemisele – see on tähelepanu vajadus – enese sees aset leidvale seletuse andmine ja iseendale parema Mina loomine ja tagamine.
Inimene on seal, kuhu tema ise on kõndinud ja temal on olemas see, mis on temale, tema enda valikutega kaasnenud. On tõsi, et inimese teekonnal on teiste inimeste osa sees – see on vahetus keskkonnas oleva ja lähedal olevate teiste osa – inimene on kasutanud ühises olemas olevat ja inimesele on antud kasutada teistele kuulunut/ teiste teadmisi, oskusi.
Inimeste tasandil peetakse loomulikuks toetada teise inimese teekonda – eriti veel selle oma, kes sõltub oma vajadustes, kellega elatakse ühes, keda nimetatakse Omaks, kellel on raskused, jne. Inimene, andes ja olles, mõistab tasakaalustamise vajadust ning paneb ise paika ja ütleb ka välja – see on toetus või see on vahetus. Lugu on selge ja samas kohas valiku tegemise võimalusega. Inimene ei peta inimest ega varja enese tegelikkust.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas käib andmine ja saamine rollide alusel – teine on see, Mina olen see – sellest tulenevalt, Mina pean teisele andma/ olema/ tegema. Oleval/ andval/ tegeval inimesel ei ole näi olevat valiku võimalust – seega ta ei mõtle läbi ega ütle välja, mida ja kuidas tema, tegelikult, saab/ tahab.
Rollide Maailmas pääseb oma kohustusest vabaks siis, kui suudetakse/ osatakse vahetada rolle - teine on sellises rollis, kellele raha ei pea andma - ise ollakse sellises rollis, kes ei pea teis(t)ele raha andma. Rolli vahetuseks/ tagamiseks vajamineva informatsiooni loomine ja kasutusele võtmine on eneseabi.
Selline lugu on algusest peale kreenis, sest ega inimesed oma põhirolle, mille alusel nad koos on ja teisele annavad/ teisega jagavad, ära ei kaota. See on see info - Mina olen selline, kes ei pea - Sina oled selline, kellele Mina ei pea.
Mina pean! - on põhjus, miks andja/ tegija/ vahendaja ei mõista, iseenda poolse tasakaalu hoidmise ja iseenda poolt astutud sammude vastutust - see on põhjus, miks Mina kaotuse kriisides tullakse lagedale tõega – Mina ise ei oleks tahtnud, Mina ei oleks pidanud, Mina tegelikult ei tahtnudki, Mina valetasin tookord, jne. Selleks, et ise vastutusest vabaneda, järgneb põhjustajale osutamine - Sina valetasid Minule, Sina kasutasid Mind ära, Sina petsid välja, Sina varastasid jne. Oled uhkeks ja ülbeks läinud = Sina ei arvesta oma kohaga.
Kõige selle põhjuseks mõistmine – Mina ise võimaldasin teisel jõuda sellesse kohta, kus tema on Minust parem, üle, targem, ilusam, rikkam jne. See on katse endale kuuluv tagasi võtta – siis teine on ise ja siis teine enam ei ole - Mina tegin teisest sellise, Mina võimaldasin selle tulemuse. Sellise info välja toomine tõestab inimese kasutuses olevat uskumust – Mina olen teisest üle/ teine on Minust vähem.
Mina ja Minu omaks nimetamine ja osutamine tähendab, et antu ja tehtu võetakse energeetiliselt tagasi – see eristatakse ja eraldatakse ning nimetakse enese omaks – Minu oma, Sinu poolt ära võetuna ja ära kasutanuna. See – Minu oma, mida enam tagasi ei saa/ mida tagasi keeldutakse andmast – tuuakse nähtavale ja seda demonstreeritakse ka ümbritsevale – vaadake, mida ja kuidas TEMA – MINULE tegi.
See tähendab, et - „teise oma ära kasutanu” - inimesena, ei saa olla õige ega ole tal võimalik välja toodud võlga tasa teha – temast ei piisa, tema olemas olemisest ei piisa, tema poolt tehtust ja antust ei piisa. See tähendab, et lugu, mida oli võimalik muuta ja tasakaalustada möödunus, on avatuna olevikus ja seal ei ole see võimalik – tasumine oleks enesele ülekohtu tegemine ja tegeliku loo tasakaalust välja viimine.
Kellegi enese ees võlglaseks ja enese ära kasutajaks nimetamine, tähendab, et tegemist on vaimselt piiratud inimese enesefiltreerimisega – tegemist on temale vastu võetamatuks osutunud info enese võimete kohase töötlusega.
Hinnanguline osutamine – tähendab, et inimest on nimetatud rolli, mis aitab teisel inimesel suunata tema vastu oma viha, põlgust, üle olekut – see on võimalus olla püsivalt rolliMinana, võrdluses selle inimesega, kelle kohta on, tõestatult, olemas informatsioon, et see teine saab ise, teine on ise, teine on saavutanud parema tulemuse/ olemise, kui on see/ kui on võimalik sellele, kes temaga ise ennast võrdleb.
Vaimselt piiratud inimesele on omane, et ta ei tunne rõõmu sellele inimesele osaks saava/ omatava kohta ega pühitse selle inimese teekonda, keda tema on kasutanud enese Mina tõestuseks ja tõstmiseks. Selline inimene on teise inimese vastu - selline vanem on oma lapse vastu, ka väikese lapse vastu - avalikult/ halvasti varjatult kade, vihane, agressiivne, solvav, vähendav, pilkav – inimese Maailm ja elu on ebaõiglased, temale tehakse ülekohut – tema näeb pealt, et on võimalik ja saab olemas olla, kuid see ei ole olnud tema reaalsus. Võib ka olla, et temal oli, kuid tema jäi ilma. Võib ka olla, et temale lubati, kuid teda peteti.
See on kaotuse kibedus ja Minu enda pärast` tõestus, sest Mina olen selline`. On inimlik, et inimene vihkab „tõe” kordajat/ paljastajat – viha annab jõu püsti seista ja edasi kesta. Vaimselt piiratud inimene on suletud keskkonnas – vajamineva saamiseks on võimalik kasutada olemas olevat. „Tõe” paljastaja suunas käivitub manipulatsioon ja vähendamine – tema kohta informatsiooni loomine ja avaldamine – kõik selleks, et too oleks selline, kellega võrdlus ei tapa, vaid tõstab.
Huvitaval kombel on inimene suuteline elama ja toimima, tõde teades, nii nagu seda ei oleks olemas. Inimese aju ehitab Maailma, kus on sees see, mis ja kuidas on temale vajalik – reaalsus annab koha väljamõeldisele. Inimene näeb/ kuuleb/ teab seda, mis kinnitab tema poolt loodut. Temaga võib rääkida ja talle saab teistsugust Maailma näidata, kuid inimene ei võta seda informatsiooni vastu – selle asemel osutab ta rääkija puudulikkusele – Sinule on ajuloputus tehtud, Sind on ära ostetud, Sina tahad Minule halba jne.
Enesele vajalik tõestus läheb nii sügavale välja, et inimese psüühika on jäädavalt kahjustatud – ta ei ole võimeline tõega ühes elama, ta ei ole võimeline tema Mina kaotavaga ühes olema. Enese abiks ja võimsamaks tõestuseks vajab ta samal moel nägijaid ja teadjaid – ta mürgitab enese ümbruse – ta nõuab kuulekust ja enese tõe kasutamist ja enesele vajalike sammude kordajaid – teised ei tohi teisiti valida ega teisiti rääkida – ka nemad peavad valest inimesest lahti ütlema ja temaga samal moel käituma.
See inimene, kelle vastu on, süstemaatiline, manipuleeriv ja vähendav rünnak korraldatud, ei püsi, sellega kokkupuutudes ja koos elades, eneseteadlikuna ja vaimselt tervena – tema kaotab kontakti iseendaga – vahetus keskkonnas aset leidva ja enese jaoks olulise inimese poolt teostatud kohtlemise alusel võtab ta iseenda kohta kasutusele temale edastatud informatsiooni – Mina olen selline.
See – Mina olen selline – on püsiv infobaas, sest inimene harjub, endale osaks saavat ja mitte võimalikku, normaalseks pidama – Minu enda pärast – teine ei saa teisiti, teine ei saa Mind armastada, teine peab sel moel olema/ käituma/ valima/ väljenduma– Mina olen sellise suhtumise ära teeninud – Mina ise olen sellise väljenduse teisele peale sundinud. Kui Mina oleksin/ teeksin/ väljenduksin teistmoodi, siis teisel ei oleks põhjust - see on ühise loo tasakaalustamine – üksinda, ühises aset leidva eest, vastutamine.
Valus ja vabastav on ärgata tõeluse sisse ja teadvustada – Mina, tegeliku iseendana - see informatsioon on keskkonnas kogu see aeg olemas olnud – kõik, kes on olnud seotud vägivaldse tegevuse ja vähendava käitumisega, on seda teadnud – kõik on seda eitanud, varjanud, moonutanud – suunatud tegevuse ja informatsiooniga, kindlas rollis hoidmisega, on välditud Minu kohta käiva info, Minuga seotud keskkonnas, kasutusele võtmist.
Omad ei ole olnud Omad – ühes olijad on nõustunud ja vajanud, et Mina oleksin vähem – neist vähem ja valem, võlglaseks, süüdlaseks ja väärtusetuks nimetatuna. Minu hirm, et Minus ei ole midagi head ja Minu häbi, et Mina ei saa olla hea – põhines valedel andmetele ja tõel – selles keskkonnas ja sel moel käituda valivate inimeste hulgas ei valita teistsugust Mind nähtavaks teha – seal ei ole see võimalik. Tegelikule vastavat Mind, nende hulgas, ei saa olla, sest siis ei saaks nemad olla enesele vajalikud Minad.
Perekonnas, suguvõsas laiutav viha ja kadedus – inimesed ei vali/ ei suuda/ ei oska/ ei taha teise üle rõõmustada ja tema samme tunnustada. Selle asemel valitakse vigade otsimine, maha tegemine. Vastu käimine ja vastandliku informatsiooni kasutamine tähendab, et kasutusel on erinevad tasandid – puudub ühene põhi, puuduvad samad väärtushinnangud ja põhi mõtted – inimesed, inimestena ja inimesed, rollidena, on koos ja suhtlevad, kuid nad ei ole koos ega suhtes – nad ei ulatu teineteiseni.
Rollides olijad ei paljasta ennast inimestena ja nad ei talu ega nõustu inimesega koos olema – nad vajavad rollides olijaid ja rollide kinnitajaid. Rollina olemine tähendab kohendatud ja varjatud olemist – kõike ei räägita, kõike ei räägita nii nagu on olnud ja on tehtud – inimest hoitakse, teda aidatakse, temaga nõustutakse – temast luuakse ja hoitakse alles sellise Mina kohta käivat pilti, mida inimene vajab/ tema roll temale tagab.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasutusele võetud uskumus - Mina ei ole väärtus – on manipuleeriva käsitlemise tulemus. See uskumus toob kaasa teadmise, et Minu aeg, töö, oskused, teadmised ei maksa – nende eest ei maksta Minule, sest neid ei peeta väärtuseks ega oluliseks – neid ei ole, kellelegi vaja.
Minu poolt loodut ja tehtut ei ole, kellelegi vaja - see on vägivaldse ja vähendava keskkonna õnnestunud käsitlemine. Inimese tegelikud sammud, saavutused, tulemused ei saanud neile vastavat tähelepanu – neid näidati vähematena, viletsatena, puudulikena, teiste pealt maha tehtutena. Ikka ja jälle see sama – Sinus ei ole väärtust ega erilisust – kõik, mis Sina teed, on valesti tehtud ja tuleb, kellegi teise arvelt – Sinust endast ei ole midagi – Sina ise ei kõlba kuhugi.
Pikaaegne vägivaldne isikut vähendav käsitlemine jõuab välja sinna, kus inimene peab enese kohta kasutusel olevat tõeks ja enesele osaks saavat normaalseks. See on vigaseks ja värdjaks õpetamine – see on informatsiooni mullis hoidmine – vanema isiklike vajaduste tõttu on temal selliseks muudetud last vaja – vanemal on olemas enda rollile vajaminev partner – vanem on Ohver – kui Minul on selline laps, siis Minu elu ja selles aset leidev on põhjusega – see ei saagi teistsugune olla – Minul ei ole teistsugust võimalust = Mina ei pea, midagi teisiti tegema.
Ise ennast piiravad ja vähendavad uskumused tähendavad, et inimene tahab ja vajab midagi, sest sel moel nagu tema on ja valib teha, tema seda ei saa - kuid ta ei ole valmis erinevaid teid katsetama, sest tema uskumused hoiavad teda paigal – ta näeb ja teab, et tema ei saa – Mina olen selline` olemise pärast.
On tavaline, et inimene, kelle kasutuses on ise ennast piirav uskumus, on kellegi peale/ millegi pärast solvunud – tema on peatanud aja ja ootab kompensatsiooni/ muutvat informatsiooni. Ta ei ole nõus selle Minaga, kellena teda näidatud ja koheldud on – tegemist on Mina kriisiga – inimene ei ole edasi kasvanud, hoolimata suuremaks kerivatest numbritest on tema vaimne teadlikkus möödunu tasemel.
Inimese täis kasvamise teekond tuleb nähtavale, iseendast, iseendale loodavate ja iseendale antavate väärtustega/ vahenditega seoses – kas inimene PEAB seda tegema, sest keegi teine ei tee seda tema jaoks/ tema eest või ta teeb seda, sest ta vastutab ja kõnnib ise.
Rahaga seonduvad uskumused ja käitumine näitavad inimese vaimse küpsuse taset - Siis, kui Mina küsin raha, enese poolt tehtu eest, siis teen ise ennast tähtsaks, siis võtan teiselt vähemaks, siis petan teist – Minul ei ole õigust ega põhjust rahale – Mina ei ole ära teeninud – teine ei saa enese poolt antule sama väärset väärtust vastu. Mina saan raha läbi teise – teen teisele tööd, olen kasulik, maksan iseendaga – teine määrab Minu väärtuse ja seejärel annab, temale sobiva, tasu – teine on oluline, minust olulisem.
Süstemaatiline ja kindla eesmärgiga, pikaajaline, vaimne ja füüsiline vägivald - vanem andis teada, et laps ei ole oluline, lapsest ei ole kasu, laps ei too tulu, laps kasutab/ tarbib/ kulutab – laps elab võlgu, on muidusööja, vere imeja. Vanem andis teada, et laps, iseendana, ei ole selles keskkonnas, kus ta on, mitte midagi head teinud – laps, iseendana, ei too midagi juurde. Laps toob kaasa kulud, töö, kannatused, häbi – lapses ei ole väärtust, et tasuda vanema töö ja vaev.
See tähendab, et lapsele ei antud edasi head ja kergust, vaid kannatused ja vaeva nägemine – lapsele ei näidatud, et inimene saab olla teise jaoks oluline – lapsele ei antud teada, et iseendana olemine on oluline ja olemas olemisel on väärtus. Laps elas keskkonnas, kus temal pidi olema lisa väärtus – muidu oli ta tühine ja tüliks. Laps oli tunnistatud väärtusetuks – ta ei toonud, sündides, vajaminevat kaasa ega toonud seda ka hiljem.
Sellise info välja sees kasvanud lapsel puuduvad reaalses elus toimetamise teadmised – laps ei ole enese tegelik Mina ega oska enda eest seista – ta ei tea, milles ja kus seisnevad tema piirid – ta ei tule toime, elutervelt ja teadlikult, manipuleeriva ja vägivaldse käitumisega – ta allutab ja vähendab ennast ise – ta annab enese oma ära, ta peab ennast süüdlaseks, ta loobub enesele olulisest, ta ei küsi enda poolt loodule väärilist vahetust. Põhjuseks – Mina olen selline, kellele saab osaks ja kelle kohustuste juurde see kuulub.
Ta ei tea, milles seisneb tema tegelik vastutus – ta näib teadvat, mis temaga kaasneb ja ta püüab teise meele muutusi, informatsiooniga kohtudes, ennetada ja minimeerida. Kuid ta ei ole õppinud nägema ega mõistma tegelikke, enesega kaasneva tagajärgi – ta ei näe ega töötle kogu olemas olevat informatsiooni – ta valib endale sobiva ja vajaliku – ta reageerib Minana ja inimesena, kuid ei tee sellel vahet.
Seega jääb ta kinni enese Minade rägastikku ja võtab kõike isiklikult – ka teiste teemasid ja teiste poolt tegemata jäetut. Inimene, kes ei oska enese osa, teiste omast, ära lahutada – on inimene, kes teab, et temal ei ole selleks õigust – ühises kasutusel olev informatsioon annab teada, et Süüdlane vastutab.
Iga inimene, kes on, kusagil ja kunagi, nimetatud Süüdlaseks ja selleks, tolles ajas ja loos, jäänud – kiigub pendlis – see tähendab, et tema on, temale pööratud tähelepanu saatel, muutuv Mina. Tõestatult on ta Süüdlane, kes enesele öeldu ja näidatu põhjal teab, et tema seda on – kuid samas teab ta, enesele osaks saanu põhjal, et tema on Ohver, keda ei ole tunnistatud tõeks. Kuid see, et tema kannatusi ei võeta tõsiselt ega lugu muutvalt – ühises tasakaalu viidult – ei kaota ära tema vajadust olla Ohver.
Seega kõigub ta pendlis – keskkond sunnib teda Süüdlase rolli ja kui ta on kahjustatud psüühikaga inimene, siis ta selles rollis ka on – kuid tema allasurutud teadlikkus sunnib teda otsima kohti, keskkondi ja lugusid, kus tema saab olla Ohver – võimalus, kus tema suudab ja saab ise ennast ära tõestada.
See on põhjus, miks inimene, kes on, mingis loos ja keskkonnas, tõestatult Süüdlane – kasutab enese lapsi/ lähedasi, et teha, ise, endast ära tõestatud Ohver. Sel moel proovib tema ise ennast tasakaalustada – kompenseerida teisal aset leidnu/ endiselt aset leidev. Vajadus toob kaasa sõltuvuse – lahendamata lugu toob kaasa sõltuvuse süvenemise ja lahenduse kasutamise jätkamise – enesega ühes on alati olemas see keegi, kes on Süüdlane, et inimene saaks olla Ohver.
Ohvreid ei ole kunagi ainult üks – Ohvrid tähendavad hierarhilist süsteemi – üks on tõestatult peamine Ohver – teised, kelle jaoks tema on Oluline, kinnitavad teda. Peamine Ohver on see, kes nimetab vahetu keskkonna Süüdlase ja vabastab sellega teised – neist saavad päästetud, säästetud, tõestatud – nemad saavad olla õndsad, sest nemad on lunastatud – nende tegusid ei mõisteta hukka, Süüdlaseks nimetamisega – peamine Ohver ei vaata nende tegusid ega vae nende olemisi sellise rangusega.
Kuid siis, kui nood ei allu ega kuuletu, siis ta vaatab lood ümber – siis ta saab nimetada ka neid Süüdlasteks. On tavaline, et päästetud ja säästetud alluvad, kuna tunnevad hirmu – teine on neile andnud, teine on nende jaoks teinud – nemad on teise käest vastu võtnud, teise oma ära kasutanud – nemad on ise, midagi teinud ja kuidagi olnud. Hirm põhineb teadmisel, et nende kohta on materjali kasutada ja nende kohta saab selle ka välja mõelda.
Ohvrid on lapsed, kellel ei ole vanemat, kes võtaks lapsega seonduvas vastutuse nii, et laps saaks olla laps. Ohvrid on lapsed, kelle kõrval ei ole täis kasvanut, kes võtaks vastutuse vanema/ kasvataja poolt tehtud valikute/ väljenduste/ otsususte eest – selle asemel on olemas suur, kes osutab lapsele – Sina vastutad - ka kõige selle eest, mis kaasneb kellegi teisega.
Ohvrid on lapsed, kes määravad, eneste hulgast, vanema rollis olija ja ka selle, kes on põhjustanud neile osaks saava ja sageli ka vanemale osaks saava – see on keegi, kes on põhjustanud selle, et vanem ei saa Suur olla. Peamine Ohver on see, kellel on teistest rohkem/ kes saab, nähtavalt, ise – tema on see, kes hoolitseb, et „lapsed” ei vastutaks ja nälga ei jääks. Peamine Ohver näitab lastele kätte selle, kes on aset leidvas süüdi – seega saavad lapsed sihtmärgi, kes on nende vaimse tasandi häirituse põhjus ja lahendus.
Ohvrid on inimesed, kelle Maailma mõistmine käib lapse tasandil. See tähendab, et inimene ei ole enesega seonduvas olulist vastutust vastu võtnud. Laps vajab hoolitsust ja, enese asemel, vastutuse võtmist, veel, enesele rasketes ja ebamugavates teemades – isiklikud valikud/ sammud/ otsused – majanduslikud vahendid.
Lapsel on kindel süsteem – laps küsib/ vajab/ tahab, vanem annab, laps saab – vanem hoolitseb lapse täitmata vajaduste eest. Laps ei lähe mujale ega mõtle, kuidas tema ise saab – temal ei ole teistsugust Maailma. Mina ise, sellisena – on see, mis hoiab inimest paigal ja ootel. Mina kriis, mis kestab – inimene ei ole astunud, teadlikult, sammu, mis ühendab möödunu ja oleva – suletud lugu on tee peal ees.
Siis, kui ei ole nn päris ja tõelist vanemat, annab laps endale asenduse – selleks, saab see, keda tema tõestab – peamine Ohver hoolitseb lapse tasandil oleva eest. See on väga äraspidine mäng – Ohvri hoolitus on senini täitmata jäänud vajaduse kompenseerimine – justkui vanem hoolitseks lapse eest – laps ei pea ise tegema/ vastutust võtma. Laps, süüdlasena, tõestab Ohvrit – laps hoolitseb, et vanemal oleks parem tuju, kergem koorem - siis suhtub vanem, lapsesse, vägivalda mitte kasutavalt.
Inimesel, kes on võtnud vastutuse, kõikide enesega seotud valdkondade eest, ei ole kindlat süsteemi – tema otsib ja proovib erinevaid võimalusi. Inimene otsib ja proovib, mida tema ise oskab/ saab luua/ vahetada – tema jaoks on olemas valikute vabadus.
Tema näeb enese poolt tehtut ja hindab selle väärtust – tema ei koge süüd, kui tema selle vastu, midagi küsib. Tema ei koge süüd, kui tema on endal olevaid võimalusi kasutanud – sel moel käitumine ei tee teda uhkeks ega ahneks. Tema ei tunne süüd, kui tema on enesel olevaid materiaalseid vahendeid kasutanud – tema ei tunne hirmu, et kust tema saab juurde – tema ei tunne kadedust selle pärast, mis teisel on. Tema teab, et tema saab ja on ise. Tema teab, et teine on maksnud enesel oleva eest – teine ei pea enda oma ära andma ega kasutada lubama.
Hirm ja häbi, rahaga seoses - siis, kui laps raha sai ja tegi ise oma valikud, siis oli laps raha valesti ära kasutanud – seda ei jäänud alles – vanem pidi uuesti andma. Valikud olid valed, kui need viisid 0 -ni. Raha kasutamisega liitub vanema emotsioon – tema poolt antud raha ära kasutamine tõi kaasa negatiivsuse – rahaga seonduv ei olnud vaba ega positiivne – selles ei nähtud ega näidatud kergust. Vanema info – Mina pean siis jälle – laps ei arvesta ega hooli – laps ei tea seda hinda, millega raha tuleb = laps ei arvesta Minuga.
Möödunu kogemused ja edasi antav informatsioon - raha kasutamine, kui selle tahtlik vähendamine, tähendavad puudust - raha omamine ja kasutamine ei ole normaalne – see ei too head ega loo enamat. Isiklik kogemus - Mina olen õige ja Minul on raha siis, kui Mina seda ära ei kuluta = Minu valikud on valed – siis, kui Mina valin, siis ei jää raha alles.
See tähendab, et käibel olevate uskumustega on raha vaba liikumine seisma pandud, sest see on valeks nimetatud. Uskumus – Mina saan anda teistele (hea tähelepanu säilitamine), kuid mitte kulutada enda peale (see tooks kaasa negatiivse tähelepanu). Teiste vajadused on olulised – nende täitmine teeb Minust parema, kuid enese omad mitte – siis olen isekas ja hoolimatu.
Teiste toetusele ei tohi loota, teiste käest ei tohi küsida – Minul ei ole selleks õigust ja see võetakse tagasi, vastu võtmine nimetatakse ära kasutamiseks, vastu võetu ära kasutamine teeb võlglaseks. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasutusel olevad väljendid ja põhjendused – siis, kui inimene tunneb vaimse tasandi häiritust/ kaotab enese Mina – siis ta annab teada, mis tema häirituse põhjustas ja kuidas selle saab kõrvaldada.
Vanem, kes kasvatab last, kuid on endiselt lapse tasandil - kui Minul oleks võimalik valida, siis Mina ei annaks enda oma ära – kes Minule annab – keegi ei hooli sellest, kuidas Mina saan – Mina ise pean selleks vaeva nägema – laps saab niisama – tema on muiduleivasööja. Info töötlus tähendab, et enese sees aset leidev saab kindla suuna – möödunu ja olevik on ühendatud, sest mõlemas üks ja see sama ülekohus – vanema vaimse teadlikkus tase – Minule peab andma – Mina ei pea veel üksinda ega ainult ise.
On tavaline, et lapse tasandil olev vanem arvestab lapse rahaks - Minul raha ei ole ja Mina raha ei saa, sest laps on olemas - sellise info väljas kasvanud laps usub, et teda võetakse vastu, armastatakse ja hoitakse alles siis, kui temal on raha = kui tema tähendab raha - ilma selleta on tema tühine ja väärtusetu ja tema olemas olemisel ei ole mõtet.
Samas on lapse pealispinnal teadmine - raha omades, Minu jaoks oluline keskkond hülgab Minu. Samas on lapse sees sügav tõde - Mina ei saa raha omada, sest see on Minu elule ohtlik. Lõhestusmine toob kaasa sügava teadmise - Mina ei jõua armastuseni ja heaks kiiduni - see tähendab, et laps on võtnud vastutuse ja hoolitseb, üksinda, kogu loo tasakaalu eest.
Samade uskumuste saatel kõnnivad edasi Ohvrid. Inimese kasvamist tähistab isikliku teadlikkus tõstmine ja vaimne kasv - senini salatud ja moonutatud informatsiooni kasutusele võtmine ja teadvuse avardamine - erinevate Minade informatsiooni, inimesele teada olevast ja ühises infoväljas olevast, eristamine - Mina, inimesena - mida ja kuidas Mina tean ja tunnen, iseenda sees, iseenda informatsiooni põhjal.
Marianne
30.01.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar