Veel üks põhjus, miks inimene jõuab ennast haavava ja vähendava tõdemuseni – Mina olen selline, kelle osaks saab, kelle vastu tehakse, kelle puhul on normaalne ja õigustatud. On see, kui temaga kontakti võtnud, temaga suhelnud, temaga suhtes oleva inimese käitumine muutub – selles on vastupidine erinevus.
Isikliku puudutuse eest vastutuse võtmine – Mina, Mina ise, Minu pärast – tähendab, et enesega seotud loos jääb teise vastutus ära, sest teine ei paljasta enese motiive ega tegelikkust. Teine on, kuid teist ei ole – teine on, teeb ja käitub, kuid selgitusi ei anna või ei tundu need ausad ega selged või on need valu tegevad.
Manipulatsioon – inimene, kes siis, kui tema tahab/ vajab midagi – siis, kui tema on valiku puuduses või valib näida-olla või on heas tujus - siis on tema ühte moodi – kuid vajamineva saades/ koos olemist kogedes/ tuju-asjaolude muutudes/ valiku avanedes, siis on ta teist moodi. Esimesel juhul on soe, naeratav, tähelepanu pöörav, huvitatud. Teisel juhul ükskõikne, eemale hoidev, külm, vaikiv, ära minev, keelduv.
Vägivaldse keskkonna ajalugu ja sealses aset leidnu on näha sellest, kui inimene võtab teise inimese vastu, avab ennast tollele ja seejärel närbub – õhetav ja õnnelik õhin – vaimu murdev kaotus. Minul on – Mina saan – Minul ei ole - Mina ei saa. Vägivaldses keskkonnas puudu jääva kogemine toidab ja katab näljas ja külmas olnud inimese. Selle kaotus murrab teda – inimene kogeb kaotust, sest on tagasi enese reaalsuses.
Vaimne piiratus tähendab, et inimene järgib enese sõltuvust - kriitiline meel ja, info kogumiseks, distantsi hoidmine jäävad ära. Selle asemel toimub automaatne enese sisse ja välja lülitumine – refleks nagu Pavlovi koeral. Enesele suunatud tähelepanu saatel kogema tõttamine – Mina saan, Minul on, Mind nähakse – lõpuks ometi olen kohal ja saan võimaluse kogeda/ väljenduda.
Sama kiiresti toimub enese tasalülitus – Mina tean enese kohta, tean ennast – Mina olen selline – põhjus on Minus. Põhjus on Minus - see on enese kasutuses olev informatsioon, mille alusel peetakse normaalseks – et siis, kui Mind ei ole vaja/ ei taheta/ Minus ei ole väärtust/ Mina olen vale, siis saadetakse Mind pikalt, siis öeldakse Minule Ei, siis naerdakse Mind välja, siis osutatakse Minu vigu/ omadusi/ tegemisi - siis tõugatakse Mind eemale ja keeldutakse kontaktist – teisel on selleks õigus, sest Mina ise annan põhjuse.
Põhjus on Minus - see on enese kaitse – suletud keskkonnas elav inimene ei saa ära lõhkuda seda, millele, temal, asendust ei ole. Vägivaldses keskkonnas kasvanu haiget saanud psüühika on põhjus, miks inimene ei saa ära lõpetada suhet/ suhtlust sellega, kes on võimeline tema vastu lahke, naeratav, huvitatud olema – seda ka siis, kui teisal leiab aset vähendamine, vägivald, eiramine.
Sõltuvuse taga on rikutud ajukeemia – puudub kindel ja ühene põhi, millele toetuda – senikaua, kuni erinevus kestab, on mõlemad variandid võimalikud. See tähendab ootust, kordusele – siis, kui on naeratus, siis on teadmine, et see saab läbi – siis, kui on viha ja ükskõiksus, ka siis on teadmine, et see saab läbi. Ikka on nii, et ühele järgneb teine - see on selle keskkonna normaalsus.
Normaalseks pidama harjutamine tähendab ka leppimist teadmisega, et siis kui tõusevad küsimused või tahta püsivust või keelduda kohtlemist õigeks pidamast, siis tuleb vastu manipuleeriv, kaheti mõistetav ja haiget tegev vastus – lõplikult ära ei öelda kunagi, kuid vajaminevat rahu ka ei anta.
On tavaline, et vägivaldselt ja vähendavalt käituv toob vastuväiteks lagedale kõik selle, mida ja kuidas tema on teise jaoks olnud ja teinud. Pikk nimekiri, ära antust ja heaks tehtust, mis osutab tänamatust ja võlgu olemist. Ka siin on haiget saanud psüühikal oma osa, mis suunab inimest jätkama ja taluma/ leppima – see - Sinul on ju olnud – see info loob illusiooni, et Minul tõesti oli või saab olema – teine ju näitab, väidab ja teab.
Inimese harjumused, lahendused, uskumused tulenevad keskkonnast, kus tema elab – see on informatsioon, mis on kasutusel ja mis on antud seletuseks – see on selle, mida on lubatud/ väidetud/ näidatud olemas olevat - ise endale kompenseerimine, et seda puudu jäävat, mida ollakse valmis kogema, sest see peaks enesel olemas olema, tasakaalustada. See on ka ise enesele, tegelikkuses aset leidvast erinevusest tuleneva kaotusega ühes elamiseks ja leppimiseks, lahenduste ja selgituste andmine.
Vägivaldses keskkonnas elava inimese, keda on pikaajaliselt ja eesmärgipäraselt vähendatud, traagika – temal ei ole kedagi, kes istuks temaga ühes paadis ja oleks Oma. Inimesed on temaga ühes, kuid kõik on võimelised ja valmis – teda välja jätma, maha tegema, alt vedama, välja naerma, enesega ühte võtmisest keelduma.
Ajalugu näitab, et teised on teinud seda ja olnud seejärel nii nagu ei oleks, midagi olnudki või on väitnud, et neid tõlgendatakse vääralt ja ülekohtuselt või inimene ise põhjustas enesele osaks saava.
Automaatne reageering tähendab, et inimene ei ole teadvustanud seda, mida ja miks tema teeb. Tema vajadus – olla, kellelegi oluline – olla püsivalt, ühesuguse suhtumise ja suhtlemise tasandil – on see, mis sunnib teda tagant, haarama kinni sellest võimalusest, mida temale pakutakse ja ühinema teisega sellel tasandil, mis on tema enda tegelikkus ja normaalsus – enese väärtushinnangud ja põhi mõtted on kantud sel moel väljenduvast ja kogetavast ühes olemisest.
Iseenesliku automaatse reageeringu aitab lõpetada teadlik peatumine ja enese kasutuses oleva informatsiooni üle vaatamine – see on ise enesele teada andmine – Mina ise võimaldasin sellise, Mind häiriva ja Minule haiget tegeva, olukorra jätkumise. Mina ise andsin ja lõin selleks võimalusi. Mina olin ja jäin, hoolimata sellest teadmisest, mis oli Minul olemas.
Möödunu ja oleva mõtestamine tähendab reaalsuse tõeks tunnistamist – mis on see, mida Minul ei ole ja mis on see, kuidas Mina ei saa. Ollakse huvitatud ja olemas siis, kui on midagi vaja, on tuju, ei ole valikut või tahetakse ennast mingis rollis olevana näha ja kogeda – muidu mitte. See ei ole Minu koht ega Minu inimene. Meil on erinevad põhi mõtted ja väärtushinnangud. Meil on erinevad tasandid.
Automaatse järelduse – põhjus on Minus/ Mina olen selline – taga on inimesega manipuleeriv kohtlemine ja isiksust vähendav kasvatus – enese vajadusi ja enesele teada olevat informatsiooni tuleb pidada valeks ja teise vastu tehtud ülekohtuks. Justkui oleks häbistav - soovida head ühes olemist, hoidvat kohtlemist, huvi näitavat tähelepanu, olulisena olemist. Tegelikkuses ei ole tegemist vale ega häbi väärivaga – tegemist on täiesti eluliste ja normaalsete vajadusega – eluterve ühendusega, inimeste tasandil.
Tõde – see, kes vaheldub, on aus siis, kui ta on külm, kauge, keelduv. See on tema tegelikkus. Sellel ei ole pistmist sellist kohtlemist saava inimesega sel moel, et tema põhjustaks selle. Tõde – külmus, kaugus, keeldumine on selle inimese reaktsioonid, kes on kohas, kus ta ei taha olla ega taha koos olla sellega, kellega ta peab olema, kuid ta ei vali olla aus ega ühene – ta valetab ja manipuleerib, talub, sest peab.
Haiget saanud psüühikale on väga raske sellist pendeldamist seljataha jätta ja tegelikku tõde vastu võtta. Inimene võib öelda selle teadmise välja, kuid ta ise ei kõnni selle järgi, kuni tema ei ole sinnamaani kasvanud. Seni on ta endiselt laps, kes vajab ja kes ootab ja kes klammerdub siis, kui tema jaoks, jälle, ei ole.
Vaimne kasvamine tähendab Mina ärkamist ja enese/ suhte/ teise/ Maailma kohta käivatest valedest/ muudetud ebatõdedest vabanemist. Loo algus on enese möödunus – tegemist on Mina kaotuse kogemisega, millega inimene ei ole toime tulnud. Väga varajane arenguetapp, milles väikene inimene peab tõeks seda, et tema on olemas siis, kui teine on tema jaoks ja pärast olemas.
Ära seletatult tähendab see – jaoks ja pärast olemas olemine - seda, et teine on temaga ühendatud sellel tasandil, millel laps, kahe vahelist, ühendust teab ja näeb – see ühendus toimib rollidest lähtuvalt ja neid täitvalt – lapsega arvestavalt ja Lapse olemas olemist tunnistavalt. Laps saab olla Mina.
Mina kaotuse kogemus lähtub muutunud situatsioonist – inimene, kes oli senini olnud lapsega, last tõeks tunnistavalt, muutis oma käitumist – ta oli senisest väga palju erinev. On tõenäoline, et see tähendas lapse vastu olemist, lapsele haiget tegemist, lapse üksinda jätmist, lapse tahtlikku eiramist.
Seejärel anti lapsele seletus – Sinu pärast leidis aset, Sinu pärast Sina ei saanud, Sinu pärast Sinu jaoks ei ole. Laps võttis selle info kasutusele – põhjus on Minus – Mina olen selline – Mina ise põhjustan osaks saava negatiivsuse ja valu – Mind ei saa armastada.
Vajadus - et oleks Minu jaoks ja oldaks Minu pärast - lähtub manipuleerivas keskkonnas kasutusel olevast informatsioonist. Lapsele on öeldud, et - vanem on teinud, lapse jaoks ja pärast, seda ja teist - vanem on pidanud, lapsega ja lapse jaoks, olema ja jääma, sest kedagi teist ei ole - keegi teine last ei taha.
Nendes lausetes on tõde sees, kuid see, kuidas neid serveeritakse ja mille pärast öeldakse, ei tähenda head ega vabadust ega tasakaalus olemist. Need sõnad võtavad vabaduse, teevad võlglaseks ja annavad kasutada uskumuse, et kedagi teist, kusagil mujal, lapse jaoks ei ole - on ainult see, mis ja kuidas on olevas hetkes võimalik - laps peab elama ja koos olema nendega, kelle jaoks ei ole laps vaba valik - ollakse selleks sunnitud. Siit tuleb mõistmine - Mind ei taheta - Mind talutakse.
See on suletud keskkond, mis ei näita teistsuguseid võimalusi ega teistmoodi lahendusi. Lapse vajadus jääb alles, sest tal ei ole päriselt seda - Minu jaoks ja pärast olemas olevat inimest, keskkonda - temaga ollakse tingimustega ja haiget tegevalt. Saab hästi, kuid saab ka halvasti.
Inimesena kasvamine on tõsine vaimne töö, enese kasutuses oleva informatsiooniga – Mina ei ole põhjustaja ega põhjus – olen osa, Minule ja Minuga kaasnes. See on enese teadmine, millega inimene ei taha nõustuda ega kohtuda – selles kohas olen üksinda, iseendaga sama taseme seotust Minul ei ole.
Tõe pärale jõudmise hetkel aitab välja hingamine ja enese sees rahu tegemine – Mina ei pea sõdima ega ise ennast ära tõestama, maha müüma ja ostetavaks tuunima – Minu sees olev kurbus on hüvastijätt möödunuga ja edasi minemiseks valmistumine. See on teise inimese mõistmine – teise infovälja, harjumuste, lahendustega kaasnevad tema valikud. See on nii ega ole teisiti.
Ukse sulgemine tähendab, ise, suhte lõpetamist - see on teisele, temale vajamineva, rahu ja tema tegelikkusele vastava elu ja vabaduse jätmine. Vaimselt kasvanud ja enese eest vastutuse võtnud inimeses on olemas jõud ja otsustavus, et ise ära astuda see samm, mida teda mitte valinud inimesed ei ole julgenud lõpuni astuda.
Marianne
22.01.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar