Oh seda enese elu,
iseenda elukest -
ikka ja jälle
olen samades ämbrites
ringi kolistanud
ja ise endale,
kuid ka teistele,
haiget teinud.
Tule ja sünni – oleme koos – oleme Meie, kes elamas koos!
Jah, olen nõus - kõnnime koos – oleme Meie, kes kõndimas koos!
Jah, mina ise valin, et olen Sinule toeks – oleme Meie, kes eluga toime tulemas koos!
Jah, olen nõus - teeme koos – oleme Meie, kes tegemas ja loomas koos!
Kuid siis,
kui läheb elu edasi -
kostub sama viis -
küll erinevad ajad
ja erinevad inimesed -
kuid ikkagi
taas välja jõuame
sinna maani -
see Meie,
mis oli mõlema vastutus
sellest, teise jaoks,
on saanud kohustus
ja minule
jäetud vastutus kanda -
mina ise
olin sel moel vale,
et teine enam
kohe kuidagi ei saa
teekonda ühes jätkata
Kohustus tähendab,
et sellest,
mille teine ise kord valis,
millega teine ise kord nõustus,
mida teine ise kord tahtis -
on saanud aeg ja koht,
milles peab -
see tähendab,
et teine enam ei taha -
tema enam endale ei vali.
Aja veeredes
teine enam ei tahtnud,
koos olla enam ei tahtnud -
meie tee
ei olnud Meie,
vaid teine nägi,
et selles sündiv
oli minu ja minule -
tema arvel -
tema pidi andma
ja koos olema,
tegema seda,
mida tema ise
endale ei tahtnud -
panustama minu sisse.
On loomulik see,
et teele minnes
ei teata ette,
kuidas kulgeb
ja mis ette tuleb -
kõik on võimalik
ning keegi ei oska
ette ära mõõta
enese ressursse
ja vajadusi
ning teise poole tahtmisi
ega koos olemise nüansse.
Sellisesse kohta jõudmine,
kus Jaast on saanud Ei,
tähendab tegemata töö tagajärge -
tundeid on kogutud enese sisse,
ennast on jäetud
välja rääkimata,
enese info edasi andmata
ja enese piirid võetud üles
või jäänudki maha märkimata.
See, kes sisse ei näe
ega sõnade taha kuule
muutub valeks -
teine minuga ei arvesta,
teine minust ei hooli,
teine on egoist
ja tundetult isekas -
viha kasvab,
solvumine süveneb -
inimene enam ei taha
ennast ega endast
tollele teisele anda.
Valega koos olija
tahab vabaks saada -
Peatage elu! -
mina tahan maha minna -
tahan mujale ära -
see pole see liivakast,
ei taha mängukanne
ise koristada
ega enese eest
ise vastutada -
laps olla tahan -
nüüd valin jonnida
ja lõhkuda,
et taas saaksin
kusagil mujal
vabalt mängida!
See,
kellele muutub suhe kohustuseks,
on sellele,
algusest peale,
seadnud tingimuse -
saada täidetud enese vajadus -
kui seda üldse ei saa
või enam ei saa,
siis enam pole vajadust -
jääb järele kohustus,
millest on vaja vabaneda.
Minu teema
on olnud üsna üks -
vajaliku info,
enese jaoks,
olen välja lugenud
ja olen ka üle küsinud,
et kas teine teab,
mida teeb -
kas tema sõna peab.
Kuid olen olnud
suhte külge kinnitunud,
sest nägin võimalusi
ja olin võtnud vastutuse,
et ehitada ja hoida -
Meie-t edasi viia.
Oh ja Ah -
no loomulikult -
olen sedagi mõistnud,
kui teine enam
või üldse ei taha -
otsisin võimalust,
kuidas muutuda,
otsisin lahendust,
kuidas muuta,
et suhe jääks alles -
Meie-na.
Senini olin arvanud,
et mina ise olin vale,
kuid ei ole olnud -
olin ja olen täiesti õige -
need nn minu inimesed
ei ole olnud kunagi
Minu Inimesed -
nad on olnud kaasteelised,
kellega hetkeks kohtusin,
et siis jälle edasi kõndida -
see ei ole üksindus
ega kurbus,
vaid päris elu -
ei saa kinni
ega endale hoida seda,
kes ei ole oma -
kes ei ole valmis,
päriselt, koos astuma -
vastutama ühise tee eest
ka siis, kui on tuuled
ja on tormid
ning vihma piitsutab
või päike armutult kõrvetab.
Meie -
see on kahe teekond,
millel kõike
saab ja võib
tulla ette -
ka seda,
et tuul lükkab takka
ja päike soojendab
ning vihm kosutab.
Valedega täidetud ellu ei mahtunud õiged sisse!!!!
Marianne
18.12.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar