Oli olnud kohustus, kuhugi kindlasse kohta minna – teise otsus oli põhjus – tundsin viha enese sees – situatsiooni pärast, milles olin, kellegi teise pärast. Teise otsus tähendas minu jaoks turvatunde kaotamist – see oli kohustus minna kuhugi, teha midagi ja koos olla inimes(t)ega, keda mina ei olnud turvaliseks nimetanud.
See inimene või need inimesed olid teinud ja olnud nii nagu nemad seda tahtsid. See inimene või need inimesed olid minule justkui valetanud – nad ei olnud pidanud oma sõnadest kinni – oli tehtud ja oli oldud sel moel, mis andis teadmise, et nad ei hoolinud minust. Seega, ma ei tahtnud kohtuda vältimatuga, mina ei tahtnud minna, sest, kui teised ei tule oma tunnetega toime siis, kui nad kohtuvad minuga – siis nad näitavad need välja ja tagajärjed jäävad ainult minu kanda. Mina põhjusena - mina valena.
Viha andis jõudu olla tugevam ja vapram – aitas justkui relvastuda ette, sest oli võimalus, et teistega koos ei ole nende pilgud head, sõnad võivad haavata või eraldada, teod saavad teha vahe vahele, kuid mina ei saanud ennast ära päästa – tuli minna – pidin, sest oli kohustus. Kartsin ette, et mis saab ja kuidas on – turvatundest oli puudu – mina ei kontrollinud olukorda, teisi ega ka iseennast. Teadmatus.
Kuna ma ei teadnud ette, kuidas saab olema, siis ma kuulatasin ja vaatasin - teis(t)e reaktsiooni iseendale ootasin. Teine pidi mind nimetama olema - kui tema välja näitas, kuidas ja kellena ta kohal on, siis mina ühinesin mänguga - tema poolt valitud rollile vastaspartneri rolli asusin. Seega oli võim teise käes - tema valik määras ja otsustas, et kuidas ja mida - tema seadis minule eesmärgid, mida täita. Mina olin, kuid Mind, enesest teadlikuna, kohal ei olnud.
Kuna puudus iseendas selgus - Kes mina olen, siis on olnud ebalus minna ja olla koos nendega, keda olin uskunud – arvasin, et nende sõnad jäävad tõeseks. Siis on olnud ebalev olemine ja vastumeelsus minna ja olla koos nendega, kelle ette ei osanud õigel ajal piire seada – nood said teha seda, mida tahtsid ja olla sellistena nagu valisid, sest neil oli selleks võimalus. Siis on olnud ebalus ja on olnud hirm olla koos sellega või siis tahta enese hoidmist sellelt, kelle vastu olin ise olnud halb – olen saanud teha midagi, mida poleks ehk teinudki, kui teine oleks näidanud ja pidanud oma piire. Need on enese osad erinevates lugudes.
Kõigi puhul on tegemist reaktsiooniga, mis tuleb peale seda, kui oli ära -
Sina tegid – mina ei taha enam kogeda!
Sina tegid – Sina enam ei tohi!
Mina tegin – mina ei saa teha olematuks!
Tagantjärele lahendused – süüdistused ja tagantjärgi tarkused, enese pihta ja teise vastu, on lahendus, kuidas tasakaalustada traumaatilist kogemust. Kogemust sellest, et see, mida uskusin enesel olevat, enesele saavat või teiste poolt antavat, ei olnudki tõsi – Maailm oli vaikinud hülgavalt või reageerinud ootamatult ja valusalt vastu – turvatunde kaotus.
Turvatunde kaotus on tähendanud püsimist lugudes, millest ei olnud lasknud lahti, sest mina ise - solvunud lapsena - ei olnud nõus sellise lahendusega. Turvatunde kaotuse läbielanud laps otsib lahendusi, kuidas tema ise saaks anda endale selle, mille keegi teine, oma sõnade, teoga, otsuse või valikuga, ära võttis. Laps vajab kontrolli – kindlust, et kõik on täpselt nii nagu temal on vaja, sest siis ta teab ette ja oskab ennast hoida – õigesti ja koheselt reageerida vastu sellele, kes ja/ või mis on vale. Kui kõik on õige, siis saab ta lubada puhkuse - olla laps, kes mängib ega vastuta kogu endaga seotud Maailma eest.
Laps kontrollib iseennast, et olla õige. Ta püsib loos ja peab sõjaplaane, et astuda vastu siis, kui teine teeb või valib olla. Sellest saab ennetusmehhanism – teine tuleb, kuid ei tee, aga laps on valvel ja valmis vastu astuma. Teine on ju ohtlikuks nimetatud. Laps, hoidmaks vale ja ohtlikku endast eemal, kohtab ja kohtleb kõike seda, mille ta on ohtlikuks nimetanud, vaenulikult ja ettevaatlikult, salvavalt ja tõkestavalt, allutavalt ja eitavalt, kuid ka alluvalt ja alandlikult – ennast ära kaotavalt.
Kui teine inimene rikkus paikkapandud või märgistamata piire või eiras piiride panemist – Ei ütlemist – siis laps jaoks tähendab see sissetungi järel saadud kahjustust ehk traumat, mis ei ole paranenud. Kahjustus on enese piiride sees - teine jätkaks nagu olemist ja ülekohtu tegemist lapse sees. Kui traumaatilisi kogemusi on enam kui üks, siis võib vaid ettekujutada, kui raske on edasi elada - jõuda turvatundeni olles samal ajal oma vaenlas(t)ega ühes. Kuna tegevuspaik on lapse sees, siis sellepärast ei saa keegi teine seda/ teda ka ära parandada.
Igas vanuses laps paneb paika oma piire – tema teeb seda sellele vanusele omase teadlikusega ja ressurside ning oskuste kohaselt. Igas vanuses laps õpib tundma enese piire – kui temale öeldakse Ei või tema ise tunneb, et temale on ülekohut tehtud. Jah, ka jonnimine, mossitamine, lõhkumine ja löömine on piiride panemine teiste ette ja enesele pandud piiride pidamise proovimine.
Trauma lahenematus tähendab, et laps on jätkuvalt panemas paika oma piire, mis enne ei pidanud või millest ta enne ei olnud teadlik. Lapse lahendus on soov minna tagasi kuriteopaigale, et näha, kuidas tema piirid peavad - temal on vaja reaalset kogemust, et teostada enese vabastamine - ta saab jätta teise endast välja - tema saab turvatunde tagasi.
Laps võib tahta paika panna oma piire, mida teistel tuleb aktsepteerida, kuid selle asemel kohtab ta sageli välja naermist või keeldumist. Laps võib ka öelda pärast tegu, et see või too ei olnud tema jaoks õige ja kohata protesti – vastu rünnakut. See, kes rikkus piire, keerab loo teiseks, kui näitab, et vaata iseennast – Sina ise olid põhjus, miks ja kuidas oli või, et midagi ei tehtud valesti või, et ei tohi keelata või vastu astuda. Piiride rikkuja ei taha võtta vastutust – hukkamõist, karistus, privileegide kaotus.
Piiride panemine ei ole ebaõiglus ega ülekohus teis(t)e vastu – see on täiesti okey tegevus ja see on enese kohustus. Piiridega arvestamine ja nendest rääkimine ja nende järgi küsimine on hea kliimaga suhte aluseks.
Sageli tunnevad ennast ebaturvaliste olukordade ja inimestega kohtumise ootusel ebamugavalt need inimesed, kelle piire tähistav Ei ei ole pidanud ja nad elasid üle, midagi sellist, mis ei olnud neid austav ega hoidev. Samal moel, ärevust kogedes, ebalevad ja sõdivad vastu need, kes ise ei arvestanud teise Ei-ga ja tegid, midagi või olid, kuidagi, teise vastu sel moel, et too tahab neid tagasi kuriteopaigale viia selleks, et ise vabaks saada.
Tundesõltlaste ahelas üheks lüliks olemine toob sageli kaasa, eelnevalt järgnevale, edasi kulgeva piiride rikkumise ja nendega mitte arvestamist ja ka enese piiride nihutamist – teiste aladele või justkui ise ennast ära kaotades, ära enda omadelt. Selline käitumine on vältimatu, kui inimesi tõukab tagant, iseenda või teise, tunde vajadus – tundesõltlane ja kaassõltlane - anna mulle ennast – annan Sinule endast – kaotan Sinu ära või kaotatakse ise ennast ära. Inimesed on ilma õigete piirideta.
Mina olen olnud üks selline lüli - mina olen, tunnetesõltlaste sõjas osalejana, olnud mitmete poolt vähendatud ja ka mina ise olen teisi vähendanud. Kui on olnud ja on tehtud – enam olematuks teha ei saa. Kuid see, et olen jõudnud teadmiseni, et kui saaksin, siis teeksin teisiti – tähendab, et üks õppetund on läbitud – olen mõistnud enese osa loos.
Tahaksin selleks, et kergendada iseenda koormat, tõestada ja näidata endale ja ka teistele – mina enam ei tee – mina oskan olla õige. Kuid, kui ei saa kogemust, milles proovida, kuidas õigena ja arvestavana olen, vaid selgub, et kui vaja, siis saan ikkagi kogemuse – mina saan kogeda, kuidas on, kui sel samal moel minule tehakse – rikutakse piire, välditakse vastutust, rünnatakse, süüdistatakse. Saan võimaluse elada läbi teise poole kogemus.
Olengi saanud ja juba aastakümneid ning tõsimeeli uskunud, et nii peabki jääma - kunagi olnuna ja midagi teinuna, näisin olevat igavene süüdlane, kelle osaks pidi saama õigustatud karistus. Kuid ometi tundsin, et tegu ei olnud õiguse loomisega, vaid minu ja minuga seonduva vähendamisega - kunagine ohver kiusas ise ja oli kogunud endale meeskonna toeks, et näha oma õigsust ja oma "õigust" veel suuremalt suuta täide viia - tundesõltlane ja tema kaassõltlased, kes kõik keeldusid oma tegevust lõpetamast ja selles ebaõiglust nägemast.
Olin jäänud enese süü lõksu – mina olin halb. See tähendas, et enese sees oli halb enesetunne. Oli ärevus, sest, kuigi olin elanud oma elu ohvrist eraldi, olin justkui teinud sedasama, mida vanasti, uuesti, sest minevik seoti olevikuga ja taas nimetati mind süüdistavate nimedega, anti teada mind vähendatavatest järeldustest, sellest, kuidas keegi mind ei taha ja lõppu lajatati veel EI - minuga koos olemisele ja rahu tegemisele.
On teadmine - mina ei ole selline – see, et olin, ei tähenda, et olen. Kui tähelepanu läheb tehtule, siis tuleb säilitada objektiivsus – Mida, miks ja kuidas ning ka enese vanus ja ka see, milline oli päris enese osa, et sai olema. Ja siis, vaadata tasakaaluks ennast inimesena - tervikuna olemine ja teod samal ajal, teekonnal ning tänases.
Olulisim on – kuidas lõppes – tänases looga lõpetan. Milleni olen jõudnud, kuidas valin olevikus. Jään kinni, kui ahastan, et milline olen – justkui jätkuvalt oleksin. Kui ka teine tahab, et oleksin sama, siis on oluline teadmine – et mina OLIN – minul on olemas info, et enam ei ole, enam ei vali, enam ei tee.
Tahaks tõestada teisele – mina enam ei ole – ära hoia vanast kinni. Kuid teine hoiab alles ja kinni – teda ei huvita muutunud mina – tema otsus on tehtud tema info põhjal – tema ei ole eneses kindel – tema ei julge ja ei taha, sest ta ei, kuidas tema piiridega on. Sellepärast, et teine ootab, minu tegudeks valmis olevana, ongi nii nagu oleksin kohe uuesti tegemas – teine ju vajabki, et teeksin, see on kinnitus tema enese jaoks – tema saab proovida, kuidas tema piirid peavad.
See on solvunud lapse lahendus – selleks, et püsida kuriteopaigal, on ta valinud olla solvunud ja seega on ta vanas ajas – ta ei ole teinud sellest sammu välja – ta ei ole kõndinud sellest kohast edasi – ta ei ole jätnud lugu seljataha. Nendes kohtades ja sellel ajal, kui ta tunneb ennast ebaturvaliselt – kordub sarnane situatsioon või ta peab koos olema ohtlikuks nimetatud minuga, ta teostab sõda ja lahti ühendamist, kättemaksu ja piiride seadmist ning nende kontrollimist. Ta provotseerib ja tõukleb tegudega, heidab pihta sõnu, et kutsuda süüdlast üles reageerima selleks, et tema saaks eneses peituvat vajadust rahuldada – süüdlane on sõltuv, kontrollitav ja alluv – vähendatud selleks, et oht ellimineerida.
Kuid, kui laps ei ole enam laps, vaid täiskasvanu ja olnust on edasi kõnnitud aastakümneid, siis teostab tema, lapsena, ise ülekohut ja rikub teise piire selleks, et too paneks paika oma piirid ja ütleks Ei selleks, et laps prooviks/ saaks neid ületada, kuid tegelikult toimub see mäng selleks, et laps kasvaks lõpuks ometi täis - pidavat Ei-d kohates jõuaks ja jääks omadesse piiridesse.
See protsess kestab seni, kuni laps jääb lapseks ega ole võtnud vastutust enese osa eest. Tema lugu kestab ja sellepärast me ei kohtu – me ei ole samal tasandil ega võrdsed, et tehes koos tööd, edasi minna. Temal on lapse lahendused ja minul täiskasvanu omad. See laps, kes koges, kogeb edasi ja kasutab lapse lahendusi, on tegevuses, et lõpetada see, mis tegelikkuses on ammu lõppenud. Just sellepärast me ei ulatu teineteiseni.
Mina mõistan lugu – olen täiskasvanu - minul on vastutus. Leian lahendused ja hoian oma piire ning Ei-d ülekohut teostava ees. See Ei olen mina ja minule on seda vaja – ma ei tee sellega teisele liiga ega võta temalt, midagi vähemaks. Senikaua, kuni teine keeldub oleva hetke infost, ta ei arvesta ega mõtle enese osa ega tegude tagajärgede peale - ta jonnib, kuid selle tegevusega lõhub ühist. Süsteemil on omad reeglid ja süsteemiga tuleb arvestada - see tehakse, neile, vastuastujale teatavaks ja selgeks - teine saab enda jaoks vajalikud kogemused vajalikul hetkel kätte.
Marianne
19.12.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar