Maailm on nii seatud, et igale asjale ja ka igale inimesele antakse, tema olemist seletav, nimi – mis on eesmärk, kuidas ja miks sai olema. Kui naine saab lapse, siis temast saab ema. Kui ema saab teise lapse, siis tähendab, et nüüd on olemas kaks last ja selleks, et neid ei kutsutaks lihtsalt I laps ja II laps, siis nad on õed, vennad, õde-vend ning vanem ja noorem või ka keskmine.
Siis on seal tädid ja onud, on vanaisad ja vanaemad, tädi mees ja tädilapsed, vanemate õed ja vennad ja nende lapsed jne, jne. Väga palju inimesi, kellega seotust märgitakse rollinimedega, et mõista inimeste ühendatust, lähedust ja ülesandeid. Iga ühega on oma side, mis jääb. Iga ühega on oma suhe – täpselt sellisena, millisena seda on ehitatud ja kuidas sinna panustatud.
Kõik suhted, perekonnaringis ega suguvõsas, ei ole samasugused ja kõik inimesed ei ole kõigi inimestega koos samal moel. Selge on, et erinevus tuleb rollidest ja lähedusest/ kaugusest suguvõsaliinis. Kuid isegi siis, kui koos on samad, kes kõrvu jagavad ühte ja sedasama, ei ole ka seal suhted samasugused. Kõigil on erinev – võib-olla väheste variatsioonidega, kuid saab olla ka silmatorkavate eristamiste ja vahe tegemistega. Vahe nägemiseks ei pea kindlasti olema, seal samas, keegi kolmas, vaid piisab, kui ise vaadatakse pealt, kuidas ja mil moel saab/ lubab endale üks ja mis saab osaks endale tema kõrval.
Erinevust ise kogedes ja vahe tegemist pealt vaadates astutakse üsna sageli lõksu – ohvri lõksu - „Mina ei saa. Minule ei anta. Mina pean. Mina olen vähem. Minule ei ole kohta. jne.” Need on lapse reaktsioonid ja tõlgendused. Vahetule järgnevad, kogemustega mällu salvestunud, ajas kaasa kõndinud. Nähes pealt, tunnetades endas, jättes minemata, kartes valida, sundides takka, alludes ja allutades – samad uskumused, mis pidurdasid, tõukasid, pelutasid ja käivitasid, sunnivad ka täiskasvanuks saanuid reageerima, et saada või vältida.
Need uskumused tähendavad rahuldamata vajadusi – tundetraumasid – valusaid kogemusi. Sageli on need kinnijäämised hetke, mil kõik, mis eluks ja oluks vajalik, tuli läbi teiste – oluliste ja tähtsate täiskasvanute. See tähendas, et iseenda jalad veel ei kandnud – iseenda eest ei olnud vastutust võetud - oldi sõltuv.
Kes siis ollakse – ollakse Laps selle aja vanuses – tolle aja võimaluste, vajaduste ja nende täitmise kättesaamisega. Mida väiksem oldi seda rohkem sõltuti teistest ja teadmine, missugustel tingimustel ning kui suures ulatuses enesele vajaminev saadi, käib kaasas. Oleva aja suur on, samal ajal, mööda läinud aja laps.
Tundetrauma tähendab, et eesmärgiks on jäänud vajadus/ tahtmine – saada kõik see, mis selles vanuses lapsele on/ oli vaja ja jäi puudu. Edasi elab ka uskumine, et vajaminev tuleb saada teistelt. Teised peavad andma lapse jaoks ja pärast. No vot, siin see kinnijäämise punkt ongi – ollakse täiskasvanu, kellel lapse loogika ja maailmapilt.
Maailm toob ohvri jaoks lavale tema rolli kinnitavaid kogemusi - „Mina ei saa ja minul ei ole, sest teised ei anna mulle seda, mida vajan/ vajasin/ võinuksin saada. Miks nemad ei hooli minust?” Ohver näeb kogemusi enese kaotustena – temale jääb vähem, temalt võetakse ära, temale ei anta. Hoolimata oma vanusenumbrite vahetumisest kõnnib ta, väikese lapsena, ohvri mustris. Ta on endiselt oma elu ohver, sest tema ei vastuta ja tema ise ei saa – tema on väikene laps.
Sel moel on rahulolematu see, kelle sees on rahuldamata vajadused. Selle asemel, et ise edasi astuda ja vastutada – nutab too taga ära olnut – seda olnut, mida ei sündinud. Ta põrnitseb, kadestab ja vihkab, kuid ka kardab, teisi, sest näeb nendes teistes põhjust, miks temaga on valesti – miks tema elu on vale. Kuna tema on ohver, siis see tähendab, et teised on süüdi - laps ei saanud, endale vajaminevat, nende teiste pärast, kes temale ei andnud ja, kes võtsid endale. Lapsel ei ole olnud mõtet ega põhjust ise edasi astuda ega midagi ette võtta – suur sai ja saab seda teha – otsustada, valida, jagada – lapse eest ja lapsele.
Laps on ajas kasvanud suureks ja seisab, küll mitte kõiges, kuid nii mõneski loos paigal nii nagu oleksid jalad köietatud – teised juhivad tema eesmärke. See tähendab, et teised sõidavad tema piiridest sisse, teised on tähtsamad, tema vajab teis(t)ega koos olemist – kinnitumist, et saada vajaminev. Ta peab meeldima, õige olema, väärtuslikuna ennast tõestama ja kuulekana ülal pidama.
Lisaks sellele ta ka jonnib ja protestib, hakkab vastu, sest tahab eralduda ja ise olla. Ta ei taha võtta vastutust – tegude tagajärjed jäägu teistele. Samas ta ei mõista, mida ta tegemas on ja miks elu ning teised tema vastu sellised on. Ta ei saa aru, mis on valesti – miks on valesti – tema ju teab, kuidas Maailm peaks toimima ja tema elu kulgema, kuid ometi see ei päde – ette jäävad seinad, ei ütlemised, suhete katkemised, tagajärgede kogemised – elu ei olegi lust ega lillepidu.
Ohvri lahendus on kurtmine, halamine ja süüdlase otsimine - eluline draama - teiste poolt tekitatud kannatused tuleb teiste poolt kinni maksta ja teistel tuleb lõpetada valena olemine - valesid tundeid tekitavalt olemine - süüdlasel tuleb lõpetada selle kõige omamine, saamine ja kasutamine, sellest kõigest osa olemine ja edu toovate võimaluste leidmine, mida ohvril ei ole, kuidas tema ei saa ja mida temale ei anta/ temaga ei jagata.
Ohvri tahtmised peavad saama rahuldatud - tema peab saama selle, millest kunagi ilma jäi - laps vajab turvatunnet ...
Marianne
12.12.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar