EI – see on ühe silbiline ja kahe täheline sõna. Ei - on info – millegi kohta ja jaoks. On see tõsine või mäng, on see lõpetav või alustav, on see jätkav või tõkestav, on see toeks või eemale lükkamiseks, on see löök või tõotus – kes teab – variante on palju. Ei on sama oluline, kui Jaa – mõlemad on vajalikud, kuid erinevalt Jaa-st on Ei-d, sageli, kordades raskem kuulda ja sellega toime tulla.
Konkreetne ja selge Ei on aus ja edasi viiv – ei mängita mänge ega varjata olemas olevat. Kuid, kui Ei-s sisalduv info öeldakse kaude – Ära tee! Sinuga ei saa! Sina ei oska! Sina ei kuula! Seisa korralikult! Ära sega! Sina ei ole väärt saama! Mina ei taha Sinuga koos olla! Sina ei saa aru! Kui Sina selline ei oleks, siis ... ! Kui Sinuga koos nii halb ei oleks, siis ...! jne, jne, jne.
Need on tavalises argipäevas kasutusel olevad väljendid - need on keelud ja käsud, mis ei ole head, sest nad ei anna selget infot ega hoia sidet – need on pealispind, mis varjamas ütleja tegelikke tundeid, vajadusi, tahtmisi ja otsuseid. Selliseid väljendeid kasutab see, kes ei võta vastutust enese eest endale – tema ei taha kogeda oma tundeid ega kohtuda iseenda tagajärgedega.
Need lauseid öeldakse, et kohustada teist kuuletuma, lõpetama, iseennast kontrollima, ütleja jaoks õigena olema. Need ei ole selgitused, koostöö ega läbirääkimised – neis ei arvestata mõlema poolega, vaid ainult sellega, kelle jõud on üle – kelle tahtmine käib üle – kelle manipuleeriv mäng on osavam.
Öeldes Ei, Inimesele, ei ole see piiride seadmine, vaid lahti ühendamine. Öeldes Jaa, Inimesele, on see kutse ja lubadus – meie oleme seotud ja võrdselt hoitud. On suhteid, kus on kasutusel mõlemad variandid ja, et toredam oleks, siis võidakse neid kasutada ka ühes ja samas tekstis. Lõhutakse ja liidetakse, et lõhkuda ja seejärel liita.
Kui proovida aru saada ja mõista, et mis tegelikult toimub ja mida teine oma vastanduvate väljendustega päriselt tahab öelda, siis lähevad ajud sõlme – inimene tahab loota, kuid ta ei luba endal uskuda. Üks on kindel – sellised suhted ei ole terved, sest see, kes loobib Ei-sid ja Jaa-sid, ei ole endaga kooskõlas – tema mängib tunnetega ja tunnetel. Tema eesmärk ei olegi anda teisele kindlust – pidavat pinda jalge alla – tundku hirmu, olgu ebakindel, andku vajaminev, kuid hoidku ennast varjus, ärgu astugu samasse päevavalgusesse – vähendagu - kaotagu ennast ära.
Sellises kohas on mõistlik jälgida tervikut – sõnu, tegusi, ootamatuid reaktsioone, kõrvaolijatega suhtlemisi, liigutusi, ilmeid – need kokku annavad info, mis on tõene ja tegelik teise eesmärk. Jah, kuigi võib tegemist olla ema ja lapsega, õe ja õe/ vennaga, mehe ja naisega või kellegi muu siduva rollipaariga, ongi tõsi, et koos ollakse kohustusest, mida ei valitaks, kui teisel moel oleks võimalik. Jah, ongi nii, et vanemad kasvatavad last kohusetundest, kuid ei ole võtnud vastutust enese sammude eest. Jah, ongi nii, et perekondlikud suhted kestavad, kuigi see kohustus tähendab vastumeelsust ja valet. Jah, siis öeldakse neid kaudseid Ei-sid, mis ei aita lahendada tegelikkust ega hoia teineteist, vaid maksvad kätte enese tunnete eest.
Ei tähendab, et selle ütleja on teinud endas mingi otsuse. Tema ei vaja, midagi infoks juurde ega taha kuulda tagajärgedega hoiatamist või hirmutamist. Küsides – miks, millepärast – võib saada otsust seletava teabe, kuid võib ka mitte saada. Ei on välja öeldud ja see on laual – midagi tuleb teisiti teha, kuidagi tuleb teisiti olla – tantsupaari sammudes toimus muutus.
Otsides vigu eneses ja teises või kelleski kolmandas ning vaagides põhjusi, et mõista – on tegemist info vastuvõtmise edasi lükkamisega, tunnete edasi lükkamise ja nende serval kõndimisega – ollakse Ei järgses šokis – ei tehta sammu edasi. Oodatakse ja tegeletakse sellega, et leida võimalus kuidas või märgata vihjet, et Ei ei pea ega jää kestma või leitakse üles tõde, mis selle kummutab. Sel moel ei oleks vaja teha muutust – saab jääda samaks. Kuigi samal ajal on olemas teadmine, et Ei on info – teave teise sammu kohta, et see, kellele öeldi, teaks, enese oma tehes, teise otsusega arvestada.
Kohates Ei-d, mis öeldakse suhte/ seotuse lõpetamiseks, on loomulik, et võivad tõusta tunded – kaotus – ühist ei ole enam, teadmatus – mis minust saab, kuidas edasi – ehmatus, kas see on karistus, kas see on vabadus. Kaotus ja ilmajäämine tähendavad karistust – otsus tehti, millegi vastu ja pärast. Ausus on vabadus – enam ei valetata, ei panustata – ei jätkata – lahkutakse.
Selles Ei-s on sõnum - oled vaba – see ressurss, mida sellesse suhtesse panid – anna sellele nüüd teine võimalus. Lõppenud suhe tähendab, et vanal moel enam ei ole ega saa – leia ja koge ennast teisal uuel moel. Pole vahet, kuidas enne oli – siin, selles Ei välja ütlemise kohas, seda enam ei ole. Eesmärk on muutunud- Meid sellisena enam ei ole - Ei ütleja ei ole ega vali vanal moel.
Kui on öeldud lõpetava EI, siis tuleb tegeleda oma tunnetega, sest see on traumaatiline kogemus – uued olemised, uus rollisuhe, uued elukohad, uued teed, kuid ka vana aja ja iseenda leinamine ning uue loomine.
Kuid, kui see Ei öeldakse lapsele, kes ise ei saa ära minna. Kui see Ei öeldakse õele, kes ise ei saa ära minna. Kui, siis ongi nii, et ütleja, ka ise, jääb kohale, jääb samasse ruumi ja keskkonda, siis sellest saab tragöödia – see on kuri tegu Inimese vastu – talle ei anta selles keskkonnas võimalust luua ennast enamana – kasvades ja muutudes, muuta seda ennast, kellele öeldi kunagi EI. Sellises keskkonnas ja nende inimestega koos, jääb ta samadesse raamidesse – teised näevad teda sellena, kellele öeldi EI - suruvad teda nende piiride sisse ja keelduvad osalemast ning vastuvõtmast uue loomisest või uuega seonduvat infot.
Jah, on tõsi, et peredest ega suguvõsadest ei saa välja kolida – vanem jääb vastutajaks/ kasvatajaks, kuni laps kolib välja. Laps ei saa ise uut peret otsida või jätkata elamist teisal, kuni temal puuduvad oskused ja vahendid enese eest vastutada. Õed/ vennad peavad tulema, koos olemise ja elamisega, toime senikaua, kuni ise kolivad ära või teine läheb ära. Ja selletõttu elavad katkised inimesed koos – elavad ühise Meie varemetel ja teevad teineteisele haiget – nad ei panusta ühise loomisesse, sest nende kohvrid, õige aja ootel, on pakitud.
Laps, kellele on öeldud Ei, tegeleb selle teemaga enese eakohase teadmiste ja lahenduste pagasiga. Iseenda oskuste ja võimete kohaselt ning loomulikult annavad oma lisa, eelnevad ja juurde tulevad, kogemused. Laps vajab selgust ja kindlust – turvatunnet – mis on ja mida ei ole – mis on tema ja mis ei ole – kes ta on ja kes ta ei ole – kes on teine ja kes too ei ole – millal ollakse ja millal kaob.
Lapsele öeldi Ei, kuid ta ei mõistnud seda – teise teod, sõnad või vaikimine ei olnud arusaadavad – ta ei saanud aru, millele ja miks täpselt Ei öeldi. Segadust suurendas see, et öeldi Ei, kuid seejärel see tühistati, sest jätkati suhtlust, kuid ometi seda, EI-d, ei kaotatud – sel moel oli see, jätkuv kriis, ülekohtune mõlemale poolele – ühes oli hirm ja teises vastumeelsus. Oli hirm, et järgmisel hetkel öeldakse uuesti ja siis peetakse otsusest kinni. Oli vastumeelsus ja ahistatus, sest minema ei pääsenud. Ei oli öeldud, kuid sellest ei saanud pidada kinni – uut moodi olemist ei olnud, kuid ka vana enam ei olnud. Uut ei olnud loodud, sest ei istutud maha ega otsitud tasakaalu – kõigile. Seda ei tehtud, sest Ei ütleja ei näinud ega võtnud vastutust enese osa eest loos.
Sellisest elust, ühes pendeldava Ei-ga, sündis aastatepikkune kahju – oli uskumus enese sees - mina ei ole väärtuslik, et minuga koos olla – kui oli olemas midagi, miks teine oli või tuli kohale, siis see ei olnud mina. Teise jaoks oli mingi muu põhjus oluline. Mina olin see, kellega tuli leppida – kes oli kohustus ja üleliigne. Uskusin, et mind valitakse siis, kui minul on midagi väärtuslikku omada/ jagada. See, midagi muud, oli see, millega maksin kinni need hetked, kui teisega koos sain olla – uskumine, mis põhines tõsielu kogemustel. Mind ei valitud - minus puudus väärtus – kellegi teise otsus tegi mind nähtavaks ja lubas ühes olla, kuid ka kaotada ja ühisest välja saata.
Kõndisin ringi uskumusega, et kui inimesed ei tea veel mind, siis nad on sõbralikud ja tahavad koos olla, kuid, kui nad kogevad mind, siis nad enam ei taha. Sellest uskumusest kujunes aastakümnetega, kokkuhoiu mõttes, välja – mind ei taheta. Vältimaks tagajärgi oli lahenduseks kontaktide miinimumini viimine ja lootusetuna eemale hoidmine kohtadest, kus ollakse koos – kus peab olema koos.
Tegelikkuses ei ole olnud mina ega ka need teised valed, vaid tegemist on olnud valedel põhinevate suhetega – Ei, mis öeldi, et ära ole – ära tee - ei tähendanud koos olemise jätkamiseks antavat infot, vaid Ei öeldi Inimesele, et lõhkuda ühendus. Need on olnud suhted, milles ei võetud vastutust enese osa eest, seal ei pandud paika ega austatud Minade piire ega ole oldud teadlikud, mida tegelikult oldi tegemas ja tahtmas - pealpool oli olnud üks, kohustusest tulenev, roll, mida prooviti täita, kuid tegelikkuses, oli soovitud hoopis midagi muud – samas suhtes, kellegi teise rolli ja sellele rollile saadavat tähelepanu või kedagi teist vastas rolli, et saada õige tähelepanu osaliseks – kõikidel inimestel oli tähelepanu vajadus – taheti seda, mis oli inimesel anda – rolli nimi/ inimene vahendina/ materiaalsed vahendid/ teadmised ja oskused, kuid ei tahetud temaga koos olla sellise inimesena nagu ta oli.
Valetamine tähendas, et kellelgi polnud julgust öelda välja EI, mis pidas. Seetõttu olidki peale sunnitud koos olemised nendega, kes ei valinud ühes olemist. Inimestes puudus väärtus – kohustus tähendas vabaduse puudumist – ühes olles kasvati lahku, sest rebiti ennast eraldi - rollinimest või rollipaarist ära.
Oluline ja alus on rolliteadlikkus – kellena ja läbi kelle suhe on loodud. Mis on selle ühenduse eesmärk ja ülesanded? Kas ja milliseid vajadusi selles suhtes saab täita – milliseid mitte? Kellena ja kuidas ollakse rollis, kas samas rollis olijana või väljendutakse, kellegi teisena. Kuidas teisega lood on? Kas enese või teise sõnad/ teod/ tahtmised/ Ei-d sunnivad kedagi rolli vahetama? Kas teine tahab sama rollidepaari, kuid sellega, kellega koos ollakse? Kuidas endaga on?
On võetavad ja on jäetavad rollid, kuid sünniga kaasnenud rollid ei kao ega saa neid ära anda või tagasi võtta – need ei sõltu rollipartneri suvast, valikust ega ka kohalolekust. See, kes on saanud, läbi oma sünni, endale rollinime, jääb sellena olema ka siis, kui rollipartner ei vali teda tunda, tema kõrval seista ega ole enam ka olemas. Selles rollis olevat inimest ei saa tühistada - ta on sellisena nagu ta on - teda tuleb vastu võtta sellisena nagu ta on ja temaga tuleb koos tööd teha. Koos tööd teha, et jõuda, iseendale, kui inimesele, lähemale.
Marianne
07.12.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar