On ju tuttav see inimese mõttekäik - Miks mina ei saa – miks minu ema (isa, mees, naine, laps, õde, vend, sõber, sõbranna jne) – ei ole selline nagu minul vaja on? Miks ei leidu selles ühes kõike seda, mida vajan – korraga? Sündinud on järeldus - Mina ei saa, enesele vajaminevat, kui teine ei ole õige!
Justkui oleks see teine võti kõige vajaliku ja hea juurde – see taga otsitud ja igatsetud enese teine pool. Uskumine, et teise, õigena, olemas olemine teeks terviklikuks – kõigele oleksid olemas vastused ja vastu saamised. Sõnu ei olekski vaja – piisaks ühisest vaikusest või tasasest pilgust, et olla mõistetud ning hoitud. Jagada saaks kõike ja pidava toe saaks enese kasvule ning vajadustele – ollakse pihule võetuna – südames on koht antud.
See müstiline, inimese teine pool, ei ilmuta ennast neis kohtades, kus inimene elab – teda ei leidu nendes, kellega ta koos elab. Kui oleks, siis ju ei oleks – lahkarvamusi, vääriti mõistmisi, maha tegemisi, sõnasõdu, haiget tegemist, hülgamist, pihta löömist, vastu karjumist jne. Ei oleks häiritud kommunikatsiooni ega vastumeelsust ega ükskõiksust. On väga keeruline näha ja kogeda head selles argises päevas, mis antud ja iseendale valitud.
See teine tuleb mängu siis, kui inimene usub, et temast endast ei piisa – vaja on enamat, kui temal on iseendale anda. See on väide, mis on tõsi, kuid samas ka vale. Selle uskumuse loob inimene enese sisse ajal, mil ta on väikene laps – elulised kogemused – teise tähtsus ja olulisus – teise teod ja meeleolud ning loomulikult valikud – prioriteetide alusel. Kontrollimatu ja allutamatu suur väikese kõrval.
Kui inimene oli väike, siis oli suur, ehk teine, olemas – see teine oli kõige selle, mida laps ise ei osanud ega saanud või ka veel ei viitsinud, võimalus ja allikas. Kuid, kui laps kasvas suureks, siis, mida tema ise tegi, et enesele vajalik saaks olema? Kui on vajaka ja pole enesele vajaminevat, siis, kuidas on tema ise valinud, et ei ole saanud olema?
Mõttemalli ei ole ära vahetatud, kui laps ei ole sellest välja kasvanud - lapse Maailm tuli ja seega, ka suureks kasvanud lapse Maailm on tulnud läbi teis(t)e – teine on ressurss – vahend saamaks vajaminev. Lapse - Mina ise - on tahtmine – vajaduste saamine ja täidetus. Täiskasvanu - Mina ise – on vastutus enese eest – sellel kohal ei ole kedagi teist – kõik on täpselt nii nagu tema ise seda valib teha, luua ja elada.
Ongi nii, kuid pöördume nüüd tagasi sinna aega, kus laps vajas, et suur oleks just tema jaoks õige - õuele on istutatud õunapuu või viis lind nokas seemne ja õunapuu kasvas niidule, teepervele või hoopis metsa. Õunapuu on üks ja seesama puu igal aastaajal, kuid igal aastaajal on ta erineva näo ja võimalustega.
Kevadel puhkevad pungad - avanevad õied ja välja piiluvad lehed. On valevus ja mesilaste sumin. Suvel on puu lehtede süleluses ja mõnel saavad sel ajal õunadki valmis. Sügisehakul valmivad viimased ubinad – viljadest saavad osa nii inimesed, linnud, kui ka loomad ja närilised. Seejärel värvuvad lehed ja tuulehoogudes lendleb värvikirev kuub okstelt ja jääb, vaibana, puu alla maha. Tuleb aeg, mil puu on raagus – iseendana – ilma varjava katteta. Tuleb lumi ja kasvatab okstele kuhilad, et need saaksid päikese soojuses sulada ja uuele algusele kasteveeks olla.
Kõike on, kuid ei korraga. Samal moel on inimesega – tema rollide ja nende lahendustega – kõik variandid on võimalikud, kuid need ei ole kohal korraga. Inimene on kohal, kuid ta ei ole kõike korraga. On aegu ja neid, kellega ta on suvine, vahel sügisene, kuid on ka neid, mil valitseb talv külmetava pakasega. Võib-olla, et talve järel saabub suvi ning nii see jääbki, kuid võib-olla, et talve tarretav jäisus jättis oma jälje ja suvepäikese leebe soojus ei ulatu enam jäätunud südameni.
Kuigi, isiklikele kogemustele tuginedes, võib vahel tunduda, et talvine õunapuu ei tahagi olla viljakandev ja varjuandev, siis see ei ole päriselt nii. Suur osa sellest, kuidas õunapuu väljendub ja on, on keskkonna teema – millised olud on olevikus ja millised on olnud minevikus. Oluline on see, kuidas õunapuu kasvas ja kui palju, endale vajalikust, ta sai või temal saamata jäi. Veelgi olulisem on see, kuidas kogeb ta iseennast – palju temas on endale – kui palju läheb vaja, et hoida ennast püsti – kesta ja toimida päevast päeva.
On tahtmine, et teine oleks vajaja jaoks õige. Vajatakse erinevaid võimalusi, kuid ennekõike seni rahuldamata vajadus(t)e täitmist. Siin kohal tuleb meelde Maslowi püramiid – millisel püramiidiastmel ollakse ise – olevikus olevana, kuid, millisel lapse aega kinni jäänuna. Millisel astmel on rollipartner – olevikus, kuid ka enese, kui lapse ajas ning millisele astmele on suhe pidama jäänud.
Püramiidiastmest selgub, millist osa endast, kui palju ja kuhu ollakse valmis/ võimelised panustama – seda nii iseendasse, teise jaoks ja ka suhtesse. Inimesele on eluliselt olulised baasvajadused – peavari, toit, riided peavad olema tagatud, et edasi elada. Ka suhte olemas olemiseks peab olemas olema baasalus – rollipaari nimed ja teineteise vahelise ühenduse nägemine – mõlema poolne.
Õunapuu erinevates faasides. Saab anda ja võtta sealt, kus on. Ei saa seda ega saa sealt, mida ei ole ega, kus ei ole – ei saa ka vajaminevat, kuigi vajatakse rohkem, kui selles suhtes võimalik ja rollipartneril anda on. Täiskasvanu ja lapse võimalused ning vajadused ja eesmärgid on erinevad.
Kui, lapsele, oluline vajadus jäi/ jääb vajalikul hetkel rahuldamata, siis võib saada kannatada turvalisus, sest see võib-olla sõnum – elu on ohus. Selle sõnumi taga on hirm, mis vajab lahenemist – turvalist kohta ja/või täiskasvanut, kes mõistab ja toetab last teekonnal iseenda mõistmiseni – tundmatu ja/ või võimas tunne, enese sees, ei tähenda enese lõppu.
Kui selliseid olukordi kordub või on ka tegu ühe või paari emotsionaalselt väga tugeva kogemusega, siis baastasandil kaob turvatunne. Kaob, kui laps ei leia eakohast toetust, et tunne laheneks ning kui, samasuguse sõnumiga, teo tegijaks on see üks ja ainus oluline täiskasvanu lapse elus – läbi, kelle tuleb eluks vajalik. Siit edasi ei saa lapse vajadused rahuldatud, kui ta sulgeb ennast, elule ohuks oleva, suure ees. Paradoks – laps vajab, kuid ta ei saa, sest ta vajab – kõige alus on turvatunde vajadus.
Turvatunde puudus ja turvatunde kaotuse hetke kinni jäämine tähendab, et kõrgemate püramiidiastmeteni ei ole kõiges kasvatud. Ollakse „isekas”ehk laps, et iseenda, teise või ka suhte kõrgemaid vajadusi täitmaks, sinna ise anda või sealt vastu saadavat osata vastu võtta. Või, kui nn kõrgemalt ka saadakse või sinna antakse midagi, siis need saamised/ andmised ei jää kestma, nende eest tuleb justkui lisa maksta või need ei täida.
Andes sealt, kus ise ei ole veel täis kasvatud, annab laps ära selle, mida tema ise vajab – ta annab enese arvelt. Ongi nii, et see suur, kes on nt 4 aastase emotsionaalsel tasemel, lahendab lähedust ja lähedasi suhteid nelja aastase lapsena. Kui ta annab teisele selle, mida tema ise, lapsena, vajab, siis ta tunneb puudust ja kurbust, võib-olla ka kadedust või ülekohut - ei ole kedagi, kes temale, kui lapsele, sama (tagasi) annaks.
Suhted, mis osutuvad rasketeks, mida kogetakse takistuste ja väljapääsmatute olukordadena ning, mis viiakse, iseenda poolt, teisest lahti ühendamiseni, tähendavad, et tegemist on turvatunde puudusest tulenevate lahenduste, otsuste, järelduste ja uskumustega – Minuga ei arvestata. Teine justkui muudab, vahetades rolli, ennast ja ühendus katkeb - kogetakse hülgamist. Enese ja teise vahel ei ole selgeid piire, enese piirid ei pea - teise omad ulatuvad üle - kokkupuutepunktid on ülekohtu kohad.
Turvatunde puudust aitab alles hoida uskumus – Mina olen laps – mina ei saa seista enda eest – mina ei ole võrdne – teine on üle, suurem, tähtsam – tollele tuleb olla meelepärane. Teine on see, kes otsustab ja määrab – laps ei ole väärtus. Laps peab kuuletuma ja alluma.
Ei ole vahet, kas tegu on lapsevanemaga või kellegi teisega ega ka see, kas tegu on veel lapsega või juba suurega – kohas, kus on vajadus, millest ilma jäämine tähendab ohtu ja mille lahendus, st saamine, tuleb teiselt, seisab ja tegutseb suur väikese lapsena. Laps ei lahenda enese tundeid ega sisemist sasipundart, sest olulise teise varjatud ja maha salatud tunded on olulisemad ja tähtsamad.
Seal, ära olnud ajas, oli väide tõene, kuid mitte enam. Tegelikult ei olnud see väide ka seal, möödunus, lõpuni pädev. Jah, olid asjad ja võimalused, mida ainult suur sai anda ja võtta – kuid see, milline oli laps ja milline on ta täiskasvanuna, oli ja on tema enese teha – jõud, julgus, oskused, teadmised, eneseväljenduselaad – Mina olemine – enese teadlikus – kus ja milles ollakse Mina ise.
Suur, kuid ka laps, kelles on turvatunde teema, näib pidevalt kurtvat elu, olu ja Maailma üle. Ta räägib, sageli ja ülekorrates, ühtedest ja samadest teemadest, et juhtida tähelepanu sellele, mis seab tema turvatunde ohtu. Lapse tasandil on mõisted, mille alusel ta nimetab ohtlikuks inimesed, tegevused, olukorrad, kelle tegude või toimumise tagajärjed võivad temani ulatuda ja elu ohtu seada – tema vajadused ei saa täidetud. Tundub kummaline, kuid tegelikult ei ole, sest lapse Mina ja oluline teine = Meie. Lapse Minal ei ole veel enesega piirnevaid ja pidavaid piire.
Turvatunde puuduse taga on teadmatus – inimene ei tea, mida teha – ta ei tea, mida ja kuidas toimida – ta ei tea, millest on kasu ja mis on tulemus – tal puudub kogemus – info, et ta ise lahendab olukorra - leidub lahendus ja ta jääb ellu. Turvatunde puudus tähendab, et inimene, kes puutub kokku teise inimesega või leiab ennast situatsioonist, mille ta on elule ohtlikuks nimetanud, ei kogu uut infot ega mõtesta seda, mis vahetus hetkes tegelikult toimumas ega arvesta enese, eakohaste, ressursside ja oskuste ning teadmistega, vaid käivitab adrenaliini saamiseks, enese tagant tõukamiseks või peatamiseks – hirmu ja ärevuse ning annab endale käsu, vastavalt mustritele, reageerida – rünnata, alistuda, põgeneda, tarduda.
Tegelikkuses on ju nii, et teine võib olemas olla, kuid teist ei pea olemas olema selleks, et iseendana oma elu elada. Tuleb endale tunnistada, et tegu oli lapse ajast jäänud vajadusepõhise infoga – teine on oluline – teise olulisus seisnes, lapse jaoks, õige tähelepanu jagajana olemas olemises. Kuid täiskasvanu ei ole enam linnupoeg, kel nokk lahti, et toitke. Täiskasvanu on teadlik iseendast, kui Mina-st ja oma erinevatest rollidest – neil kõigil on oma eesmärk, oma ülesanne, erinevad võimalused ja baas ehk põhi, millel suhtlus toimib.
Vaatenurga vahetus – Teine ei saa anda mulle seda, mida minus endas ei ole. Teised on olulised, kuid mina ise kõndisin välja – elasin läbi. Minu enese kohmakused, õppimised, proovimised ja tahtmised viisid mind edasi – mina elasin ise - vahetult. Rõhk ei ole enam teisel, sest kuna mina ise olen siiani tulnud toime, siis järelikult tulen ka edaspidi – mina ise olen see, kes elab iseenda elu – olen seda kogu see aeg teinud ja õnnestunud.
Marianne
13.12.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar